Perth, Austraalia ehk vahemaandumine enne kodu

Vaade Perthile Kuninga Pargi künkalt kohalikus Botaanika aias

Seda postitust alustasin õieti juba siis, kui Perthis maandusime 6 päeva tagasi. Meil oli samal päeval viimane kontsert Austraalia Kammerorkestriga ning õhtul jätsime oma uute sõpradega juba hüvasti. Tuuri lõpp nendega oli tõsine maraton, 5 kontserti neljas linnas koos lendamistega. Hotellis polnud mahti kohvritki lahti pakkida. Ega meie jaoks miski kergemaks läinud ka. Maestro Kaljuste juba ootas meid Perthis ning järgmisel päeval tervitas meid proovis koos kohalike lauluõpilastega. Kahel järgneval päeval esinesime Perthi International Arts Festivali raames Winthrop Hallis väljamüüdud kontserditel kavadega, millede põhirõhk oli Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikal. Meite tagasitee algas juba paar tundi peale kummardust. Pärast 25h lende ja lennujaamu ning 36h järjestikulist ärkveloldud tundi maandusime kodus. Rõõm meiepoolne!

Kohaliku kultuurikeskuse väljak

Perthist kah. Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad taaskord iidsetest aegadest, nii 38 000 aasta tagusest ajast. Esimene Euroopa kapten oli hollandlane Willem de Vlamingh aastal 1697, kes kuulutas paikkonna elamiskõlbmatuks ja viljakandmatuks, väga pealiskaudne hinnang. Inglased nii pirtsakad polnud. 1829.a saabus siia kapten James Stirling, kes nimetas uue asula Perthiks austusest samanimelisest linnakesest Šotimaalt pärit olnud Sir George Murray vastu, kes oli tolleaegne brittide Koloniaalasunduste minister. 1830ndatel toimusid verised kokkupõrked algsete kohalike ja asunike vahel. Vaen kahe poole vahel on kandunud ka järgmistesse sajanditesse. 1850ndatest aastatel kutsuti siiagi väljasaadetud vange odava tööjõu eesmärgil ning koos tärganud kullapalavikuga saadi linnaõigused 1856.

Perth on Lääne-Austraalia osariigi pealinn ning siin elab umbes 2 miljonit inimest, suuruselt riigi neljas linn. Tegemist on ühe üksildaseima linnaga maailmas. Lähim üle 100 000 inimesega asula (Adelaide) on 2130km kaugusel (üksildus võrreldav vaid Honoluluga, mille vahemaa San Fransisconi on 3841km). Vahe Aasia linnadega on väiksem kui Austraalia omadega. India ookeani lained jäid meil seekord aga kogemata, ehk ongi põhjust naaseda. Siinne uus-eestlaste kogukond on muuseas Austraalia suurim ja nende külalislahkus piiritu.

Vastuvõtt Eesti Perthi aukonsuli Anu van Hattemi kodus

Pean nentima, et olen täitsa nautinud suhtlemist teitega säärase meediumi abil. See on avardanud minu maailma märgatavalt ning loodetavasti ka teie omi. Väga palju seiku ja tõiku on jäänud väljaspoole veiklevat ekraanivalgust, kuid ehk leiab seegi tee kunagi miskite meeltega kogetavani.

hetkel kutse relvarahule
henry
13/19.veebruar 2019

PS väike klipike Austraalia tuurist ->

PPS Väike ülevaade ka Austraalia loomariigist ->

Advertisements

Adelaide, Austraalia ehk oota, palju see kell on?

Adelaide’i Raekoda

Austraallased – suured leiutajad. Oma lühikese ajaloo jooksul on nad vajutanud sügava jälje meie igapäevaelu mugavdamiseks. Alates külmiku leiutamisest (õieti ei imesta selle vajaduse üle siinses kliimas) aastal 1856, praktiliste asjadeni nagu elektritrell (1889), kleebisäärega post-it paberid (1902) ja hambaklambrid (1956); militaristlike vidinateni nagu veealune torpeedo (1876), roomikud ja esimene modernne tank (1912) või elektripüss ehk tazer (1928); näiteid ellujäämisvarustusest nagu päästerõngas (1906), lennuki must kast (1958) või täispuhutav liugtee (1965). Muuseas ka WiFi on leitutatud austraalia inseneride poolt 1992.a. Lisaks kõigele eelnevale, just nüüdsama – veebruar 2019 – lubati austraallastel (Queenslandi osariigis) kasutada oma isiklikustatud autonumbritel ka emotikone esimestena maailmas! Seda käsitamatum on nende ajavöötmete süsteem, mille veidrus ei seisne mitte ainult 30 minuti vahedes, vaid pigem nende lõuna-põhjasuunalisuses. Austraalias on müstiline 3 osariigi puutepunkt, kus inimesel on teoreetiline võimalus piisava harkjalgsuse puhul olla kolmes ajas korraga, igaüks 30 minuti võrra teineteisest erinev. Tühitähi pagas muudkui pungub!

2182e11cc36cc53965af31d6183f0b84_l722794006.jpg

The Beatles aastal 1964

Adelaide‘ist kah. Tegemist on suuruselt viienda linnaga Austraalias (mis kätkeb endasse suurusjärgus kogu Eesti rahva) ja esimene asula, kus polnud midagi pistmist Euroopast väljasaadetud vangidega. Viimane on tõsiasi, mida kohalikud tähelepandavalt tihti välja toovad vestlustes külalistega. Linn loodi 1836.a ning lootuses, et õigetel inimestel kurikaellikke kalduvusi pole, ei plaanitud siia esiti vanglatki. Läks aga nobe aasta kuni kõrvaltküla sänikaelad leidsid tee Adelaide’i ning tulemusena pandi siiski alus kohalikele kordnikele, kinnimajale ja võllapuugi sai kasutust. Osariigi nimeks on Lõuna Austraalia ning siinses pealinnas elab kuni kolmveerand kogu osariigi rahvast. Tuntud eelkõige Austraalia parimate veinide poolest (peaaegu pool kogu riigi veinitoodangust on siit pärit), millede üle kohalikud on samuti väga uhked – Jacob’s Creek (tunnise autosõidu kaugusel) ja Hardys’ vast meile enamtuntud nimed, kuid veinigurmaanidele pole vaja mainida rohkem kui Barossa Valley või Adelaide Hillsi ja kõik on enam kui selge.

wp-image-491138986.jpeg

Richard Tognetti

Murran hetkeks reeglit mille kohaselt ma kontsertidest ei räägi – vaikimise põhjustaja loeb ilmselt samuti seda teksti, hästi tehtud, paus üldiselt kannab – ning mainin põgusalt vastupandamatuse sunnil eilset paika: Adelaide’i Raekoda. Biitlid võeti Austraalia tuuri valguses suursuguselt vastu siinses saalis ajal, mil Ringol lõigati mandlid välja, mistap on kõigil piltidel keegi võõras tegelane. Arvestades keskmist vanust saalis tundub, et meie publikki on suuresti sama. 🙂 Kuuldeaparaadid ikka puhuti vilisevad siinsetes saalides meenutades kotkaste kriiskeid kaljude kohal. Senini on meid saatnud meeletu publikuedu. Siin on suured saalid! Ikka suured, nagu paartuhat+ istekohta. Eilne polnud erand. Eilsel kontserdil helises selle tuuri esimene telefon ning ma leian, et see on tegelikult suureks tunnustuseks austraallastele. Arvan, et ei eksi kui pakun meie seniseks kuulajaskonnaks ligemale 20 tuhat inimest ja alles nüüd esimene säärane intsident. Publikumi vastuvõtt on olnud samuti ainult hüperlatiividega kirjeldatav. Ei oska kahjuks vastata, kumb heliloojatest saab valjema aplausi osaliseks, sest maestro on kava üles ehitanud katkematu muusikana, mis töötab ülimalt hästi! Kontserdil on kaks võrdelist poolt, mis pakuvad nii ameerikamägedelikku sõitu kui ka lendu võluvaibal üle kastese aasa.

järjekordne lennujaam
henry
13. veebruar 2019

Melbourne, Austraalia ehk kahjatsusväärselt lühike visiit

Imepärane Melbourne, hüüdnimi 1880.ndatest

Esmalt jagaks teiega põnevat seika mis langeb kategooriasse “suhtle ja sa avardud”. Nimelt sain vahepeal teada miks Austraalia lipu Lõunaristi konstellatsioonil on üks väike 5-tipuline täheke teiste 7-tipuliste keskel. Algselt oli kellelgi geniaalne mõte tähistada kõik 5 tähte suuruse/heleduse järgi 9-tipulisest kuni 5-tipuliseni. See tundunud vastuvõtukomiteele liigsena, mistap lähendati tähed 7-tipulisteks, kuid disaineri ilmse jonni poolest jäeti väikseim täht viisnurgaks. Nüüd te siis teate samuti toda tühitähiteadmist ehk triviat ja selle killukesega pealehakkamine on teite kätes. 🙂

Niisiis Melbourne. Peab tunnustama õnne, sest ma ei suudaks kuidagi tõika põnevamaks kirjutada, ega oma salarõõmu varjata, kui mees, kes ostis 1835.a nüüdisaegse Port Phillipi lahe ja Yarra jõe kandis maalapi aborigeenidelt ja pani aluse algselt telklinnakule ning kullapalaviku pärituules oma aja kõige jõukamale suurlinnale, poleks kandnud nime John Batman. Melbourne osteti 30. augustil 1835 ja brittide kuninganna Victoria kuulutas selle linnaks 1847. 1851 sai Victoria osariigi pealinnaks, kui osariik eraldati New South Walesist eraldi kolooniaks. Nimekandidaatidena vaagiti ka Batmaniat (kindlasti ürgkahetsetakse võimaluse möödalasku sisimas senini), kuni Inglismaa tolleaegse peaministri järgi nime sai. Juba 19. sajandi lõpuks oli linn kasvanud Austraalia majandus- ja rahanduskeskuseks. Alates riigi iseseisvumisest 1901 kuni 1927, töötas siin ka parlament enne Canberrasse kolimist. Hetkel elab linnas 4,5 miljonit inimest ehk tegemist suuruselt teise linnaga Austraalias ning siin on ühtlasi maailma suurim trammiteede võrgustik.

Autoportree hotelli rõdult

Leedi Õigluse süütud silmad

Mõtlesin teitega jagada veel põnevat põiknevust siinse Ülemkohtuga seoses. Kuni Port Philip oli veel Uus-Lõuna Walesi osa, toimusid asisemad kohtuprotsessid Sydneys. Loomulikult oli see aeganõudev ja tüütu kohalikele (või vastupidiselt mugav sõltuvalt kummal pool kohtupinki istuda). Pärast 1850.a Jagunemisakti loodi siia uus Ülemkohus. Nende Õiglusjumalanna kuju on pisut teistmoodi, nimelt ilma sidemeta silmadel. Legend räägib, et üks kohtunik olla võime veennud selles, et leedi Õiglus “peaks vaatama maailma avasilmi, samas mitte kergeusklikult”. Põiknevus aga avaldub hoopis säärasuses, et kuni 16.sajandi keskpaigani esitleti Iustitiat alati avalisilmi. Vot sedapsi! Tühitähiteadmiste ning ninatarkluse arsenal muudkui täieneb.

Oleme andnud siinsele publikumile nüüdseks 2 kontserti ning hommikul lendame juba Adelaide’i. Eilse kontserdi vaheajal sai ületatud ka omamoodi ekvaator elik siis tänaseks on juba vähem kontserte anda kui selja taha jääb. Kuidas kellele, aga 2 nädalat kodust eemal on pikk aeg ja lumekühveldamise kõrval on igatsusväärseid seiku enam kui küll. Mul hakkab tasahilju külluslikult himutama soov juba kodu väisata.

alguses laadisime ja lasksime, pärast polnud aega ja ainult lasksime
henry
11. veebruar 2019

Canberra, Austraalia ehk kirik keset küla

Pole just palju linnu, millede nurgakivi panekut saaks kuupäeva täpsusega dateerida. Õieti tulebki vaid üks teine pealinn meelde ning seegi kuupäev on ajalooliselt kaheldav. Canberra ehitamist alustati 12. märtsil 1913, 5 aastat pärast ideekonkursi väljakuulutamist planeerida uus pealinn kusagile tühermaale, et lõppeks lõpetada rivaalitsemine Melbourne’i (tolleaegne pealinn) ja Sydney vahel. Konkursi võitis 35-aastane USA maastikuarhitekt Walter Burley Griffin. Tema vaimusilmas pidi linn saama avar, madala hoonestusega ja igati tänapäevane. Versaille’st inspireeritud linnaplaan on igati sümmeetriline ning fraktaale meenutav, kus tänavad paiknevad linna südamiku moodustava kolmnurga tipupunktide ümber justkui jalgratta kodarad ümber oma kesktelje.

Austraalia pealinn Canberra, koduks 400 000 inimesele, ühtlasi ka meie dirigendi Richard Tognetti sünnilinn

On ütelus, mille järgi ei tohiks raamatuid hinnata nende kaane järgi. Küll aga tõmban meelevaldse paralleeli – linna nime kandva postkaardi leidmise lihtsus on võrdelises seoses linna huvitavusega. See oli ränk, aga siiski lõppeks tulemuslik otsing. Vähemalt ei kutsutud seekord tagaruumist koristajat, kellele mu korduma kippuvat küsimust linnanimelise postkaardi kohta korrati, et siis kõik saaksid poes naerda mu tolalikkuse üle (nii juhtus Ann Arbori nimelises linnakeses USAs ja eks see oli ka juhm päring minu poolt).

Eks see omamoodi mõõdupuu ole kui läbitöötatud pealinnateemalise materjali kõige põnevam ja pikem osa puudutab linna nime tähendust. Lühikokkuvõte – keegi ei tea. Mõttekäik oli aga lennukas. Enamlevinud arvamuse kohaselt tähendanuks kambera aborigeenide ngunawali keeles ‘kohtumispaika’. Kinnitus sellele aga puudub. Ngunawalide tänase pealiku selgituse järgi, tähistab see pigem ‘naise rindu’ või ‘rindade vahelist ala’ ja viitab kahe mäe – Black Mountain ja Mount Ainslie – vahelisele orule, kus linn asetseb. On ka viiteid Austraalia jõhvikale (‘cranberry’), mida kohalikus keeles ‘canberryks‘ hüütakse ning mida rohkesti orus omal ajal kasvas.

Ka eukalüptipuude mets kasvas omal ajal jõeorus, mis tänaseks saanud linnaisanimeliseks paisjärveks. Koaalasid enam siin ei ela. Küll aga nägi hulkuv kolleeg eile kängurusid linnas ukerdamas, opossumitest rääkimata. Kokkuvõtvalt madal ja rahulik loodusekeskne linnake, nagu härra Burley Griffin vaimusünnitisena soovis. Väga suur kontrast Sydney’ga see-eest!

Puhkus ja hingamine võivad järgnevalt oodata oma aega. Jalad on juba stardipakul, valmisolekust rääkimata ning ootame lahingukäsklust. Tänasest alates anname järgnevalt 7 kontserti 8 päeva jooksul neljas eri linnas üle Austraalia.

valmis liikuma igasse punkti
henry
9. veebruar 2019

PS Mount Ainslie sai ka täna võetud paari kolleegiga, üle 18 000 sammu tehtud.

Sydney, Austraalia ehk vaakum pärast kontserti

Vaade 25. korruselt öisele linnale

Mu auväärne lauluõpetaja sõnastas kunagi tabava mõtte – kõige suurem meisterlikkus avaldub oskuses esitada keerukusi mängleva kergusega.

Kaunistamata meite elukutset ega samuti mitte ületähtsustades teisi lavalkäijaid, oleks väär arvata, et protsess kontserdini on alati miski pidu ja pillerkaar. Lugematul arvul öeldakse sulle töö käigus, mida sa valesti teed või mida peaks tegema teisiti, alati põhjendatult. Mitte et sa kuiski õõvastavalt eksid, pigem on küsimus eri tõlgenduste üheks tervikuks kohandamises. Professionaalsuse teed pidi vääramatult edasi kulgedes mainitakse vaid puhuti õnnestumisi (tõsi, see võib muidugi erineda hooti rahvuslikest eripäradest lähtuvalt). Eriti aga võib grupiliikmena murendada sind umbisiklik terav märkus kellegi teise vea pärast, kellegi, kellele pealtnäha see nagunii korda ei lähe. Paks nahk tuleb igati kasuks.

Mida suurem on seltskond, seda aeglasem on paraku progress. Ja kõige kurvem – sa ise ei saa kunagi osa lavamaagia kuulaja vahetust kogemusest. Mis tähendab eelkõige seda, et suuremate fopaade ja kohaliku tähtsusega katastroofide puudumisel piirdub su hinnang oma pingutustele kriitikute subjektiivse arvamusega. Taibukas inimene mõistab seejuures, et kõik, mis kirjeldatud kullana, pole alati see ega ka vastupidi. Eriti kurvaks teeb vähemalt mind pikema karjääri puhul tasahilju meeli halvav seletamatu paranoia, mis utsitab kahtlema kõiges, millele oma nime oled tihanud alla panna. Kindlasti läheks paremini, kui egot kaitseks igikeltsalik mania grandiosa.

Vahel ongi nii, et uue dirigendi ja tabula rasa persooni esimene proov on kui alasti keisrile peegli näitamine. Keiser, meie kehastuses, on siiski tõhusas vormis, näib suhteliselt nooruslik ja igati võimekas tiritammideks, kuid sel hetkel väsinud ja mis seal salata – ka naivistlikult alasti. Sellisel hetkel tegeldakse triviaalsustega nagu tekst, intonatsioon ja interpretatsiooni paindlikkus ning kõigil on häbelik olla. Hooti võetakse kokku ja siis on jälle tagasilöök tähelepanuvajaka leheküljepöörde kaugusel. Lõppeks kogutakse, võetakse kokku ja timmitakse end olümpiavormi ning kontserdid on iga korraga eelmist tippmarki ületavad.

Kontsert nr 2. 2690 istekohaga saal oli silmini rahvast täis

Siis ühtäkki saabub tõotatud päev kontserdiga. Viksid kingad, triigid särgi, naeratad peeglisse, jalg-jala ette, trepist üles, vasakpööre, ustest läbi, prožektorid, dirigendi stardipauk ning juba ongi aplaus. Naeratad kollegidele, surud tunnustavalt kätt ja hülgad higise kostüümi. Need detailid ja nüansid, mis täna võisid vajaka jääda, on nüüd paratamatult homsesse määratud ning tänast üldmuljet vaevalt et tömbistasid, pigem jäävad täiendama järgnevaid etteasteid. Täna, pärast teist menukat kontserti neid ridu kirjutades mu tuledes välkleva Sydney vaate saateks tõden, et mul on maailma parim elukutse ja elu kutse ühes.

Kes seda teekonda publikumist aga ise kogeda tahaks? Raskused mängleva kergusega madalaima pakkumisena teile sobivaimal ajal.

klik-klik
henry
30. jaanuar/3. veebruar 2019

Sydney, Austraalia ehk kuidas rääkida midagi kogematust

Sydney Ooperiteater ja Harbour Bridge (kohalikele tuntud ka kui “riidepuu”)

Nagu lubatud eelnevas postituses, kahasse mitte liigse õhina tekitamisega andunud kriitikutes, adusin kuklas lähenevat kuuli ning hakkasin tasahilju täitma varemlubatut. Ausalt öeldes ei ole ise veel suurt miskit näinud peale hotellitoa, jääkeldri (mida hellitavalt nimetame proovisaaliks) ja kohaliku söögiplatsi. 6 tundi tööd päevas ei pruugi tunduda palju kuni kahtleja pole ise proovinud laulda intensiivselt 3+3h jutti ning 3 päeva järjest. Proovige järgi ning rahu teie (ja teie naabri) hingele.

Niisiis Sydneyst. Esimese eurooplasena nägi Botany Bayd kuulus leitnant James Cook oma esimesel retkel laevaga HMS Endeavour pärast New-Zealandi rannajoone kaardistamist. Kalender viitas 19. aprillile aastal 1770. Algselt nimetatud Stingray Bay (tlk ‘Rai laht’) on mahakriipsutatud leitnanti päevikus ning asendatud põhjendatult liigirikkusele viitavama nimega. Ikka midagi muud kui kõrbelik maatüki idakülg, mida hollandlased üle sajandi varem väisasid.

Esmalaevastiku teekond illustreeritult

Esimese ja teise kohalikega kohtumise vahe jäi lahutama 18 aastat. Tegemist polnud enam ekspeditsiooniga, vaid asumisele saadetud vangidega, keda juhatas kapten Arthur Phillips, kellest sai ka tulevase New South Walesi maakonna kuberner. Tema laevastikku kutsuti fantaasiast pakatavalt First Fleet (ehk tõlkes ‘esmalaevastik’). Esmamulje oli vägev – tegemist on kõige sügavama loodusliku sadamaga maailmas. Kuna meie proovikas on just kuulsa silla ja ooperimaja vahel, siis iga päev olen näinud uut megakruiisilaeva ankrus kohaliku kai ääres.

Eile olid norrakad, tänast ei loe väljagi. Suured alused ei mahu silla alt läbi ja peavad aupostis seisma.

Algselt taheti tulevane metropol ristida Albioniks, kuid noorele kubernerile ei meeldinud see nimi põrmugi, mistap ristiti asula lord Sydney järgi, kes soosis noort kaptenit ning oli ühtlasi retke idumootoriks.

Tõhusatest sümbolitest ehk ka mõned sõnad. Sydney Ooperiteatri projekteeris taanlane Jørn Utzon. Teater pole mitte ainult maailmakuulus ja hõlpsasti igasuguses valguses äratuntav, vaid ka külastatavuselt nr 3 ooperimaja maailmas. Siin on ta kodusemas võtmes ->

Vaade mu aknast Sydney Ooperimajale, suund on õige

Harbour Bridge on jälle austraallaste Rushmore’i mägi ehk siis riiklik projekt majandussurutise aastatel. Valmis aastal 1932 ning oli ehitamise hetkel võimsaim sild maailmas (hetkel pikkuselt maailma kuues, 134m-ga kõrgeim teraskaarsild, mis pea 50m lai). Muljetavaldav ehitis igatahes. Kaks vastastikku asetsenud sõrestikku ehitati püstiloodis valmis ning langetati siis üle lahe kokku (1930). Mäletan kuidas loengus mu TTÜ päevil, pühkis seda protsessi kirjeldanud professor sel hetkel laubalt higi ning poetas pisaragi. Ilus kui hinge läheb!

Sydney on oma üle 5 miljonilise rahvaarvuga Austraalia suurim linn ning kinnisvara maksumuselt maailmas kohal nr 12. Vast see tingibki, et iga kaheksas linlane on üle 65a vana ja igati edukas inimene. Niipalju siis loetuid seiku ja tõiku. Ehk homme vat-et-vabal päeval saan ka vahetumaid kogemusi teitega jagada.

no vot siis noh
henry
31. jaanuar 2019

PS Vahetuimad sündmused kogetud ->

PPS Ja vihmane päevake Veemaailmas

PPPS Ja kuidas see kõik sündis ->

Austraalia ehk kuidas kõndida edukalt pea alaspidi

Austraalia kosmosest nähtuna, nagu õpetatud kolleeg tögas: “Justkui lendaks üle Marsi.”

Nagu hästi informeeritud allikad on lugejaid aegsasti teavitanud, siis veedab kammerkoor oma järgmised 3 nädalat maakera kuklapoolel (ning tagurpidigi, kui tihkaks täiendada). Rõõmuga lohutan kõiki pelglikke, et lapikuks mitteosutuva Maa alaküljel on elu ootuspäraselt sama võimalik kui kodustes tingimustes. Ma ehk ei laskuks detailidesse teekonda saatnud seikluste kirjeldamisel, pigem on see iseseletuv läbi järgmise filmiklipi ->

Ja hopsti! Siin me olemegi.

See “siin” on aga väga põnev paik, millest lugemine on mulle naudinguline lust juba mitmendat õhtut. Austraalia on pindalalt suisa 6. riik maailmas, samas elab siin pisut peale 25 miljoni inimese, mis paigutab ta riikide rahvaarvu tabelis kohale 51. Arvamused lahknevad esimeste asukate pärale jõudmise kohta. Viiteid tänasest Indiast otserännakule või tõhusale jalgsimatkale mööda Kagu-Aasia saarestike, mis tolleaegse jääajast tingitud madala veetaseme tõttu, oli võimalik ka kuiva jala ning algeliste lotjadega. Teadlased on jõudnud äratundmiseni, mille järgi esmased võidumehed paigutuvad suisa 60 000 aasta tagusesse aega. Samal ajal möllasid Euroopas veel neandertaallased.

Esimesi asukaid tervitasid kohalikud hiigelkängurud, karvased ninasarvikud ja muud põnevad ürgloomad, kellede proteste pole keegi kuulda võtnud seoses väljaküttimise ja nende maade anastamisega. Tahaks öelda “elame-näeme”, aga pelgan tunduda üleolevana, kuivõrd nad ei ela, ega näe enam kunagi midagi. Küll aga on nad jäädvustunud maailma vanimate kujutava kunsti koopamaalingutel.

Tõsine arenguhüpe toimus umbes 4000-5000a tagasi, mil isoleeritud maatükile ilmus Austraalia metsik koer nimega dingo. Samaaegselt toimus kliimamuutus, uute tööriistade areng ning tekkis valdava enamusena kasutatav keelegrupp. Arvatakse, et selle tõi kaasa uus inimgrupp, keda kutsutakse hellitavalt “kummitus-migrantideks”, sest miskit asist DNA-jälge pole neist jäänud.

Kuigi juba vanad kreeklased ennustasid vastukaalukat maatükki kusagil pahupoolel (nimi ‘Austraalia’ tuleneb ladina keelest ‘Terra Australes‘, tlk Maa Lõunas), siis esimesed eurooplased olid ootuspäraselt hollandlased, kellede Madalmaade Ida-India Kompanii purjetas oma laevadega läänerannikule aastal 1606, kuid hülgas koloniseerimismõtted viljatu pinnase tõttu ja nii New-Hollandi nimi unustusse vajuski. Britid lähenesid leitnant James Cookiga eesotsas mandrile idast 1770. Ta ristis viljaka lahe liigirikkuse ajel Botany Bayks ning kapten Arthur Phillip tõi esimesed sunnitöölistest asunikud siia juba 26. jaanuaril 1788, kuupäev mida tähistatakse siiani Austraalia päevana. Enne seda viisid britid oma ülerahvastatud vanglate ülejäägi eksportartiklina mujale, aga 1776.a juhtus üks tühine pöördumatus ning tuli leida ühtäkki uus lahendus. Sydney sai asula nimeks, sellest lähemalt vast hilisemas postituses. Tõsise hoo sai sisseränne aastal 1851, mil Austraalias leiti kulda.

Tahtsin veel mainida põneva tõiga Austraalia lipu kohta. Lipp koosneb ühest suurest 7-tipulisest tähest, mis sümboliseerib Briti rahvaste ühendust (Commonwealth), 6 tippu tähistavad riigi maakondi, seitsmes sümboliseerib potentsiaalseid tulevikulootusi (nagu näituseks 1901.a liitunud Tasmaania). Veel on kujutatud Lõunaristi, mille keskel on põnev väike viisnurk. Võrdluseks näiteks Uus-Meremaa lipu Lõunaristi tähed on kõik viisnurksed ja väike lisa-täheke puudub, ega muidu pealiskaudselt vahet vast teekski..

klik-klik, bäng-bäng
henry
29. jaanuar 2019