Seoul ja Hongkong teisest vaatenurgast

img_20191126_1444538967345583836484538.jpg

Kammerkoor Hongkongis ehk kuidas mets linnainimeseni tuua

Nüüd, kui olen saanud paar ööd oma voodis magada, on hea vaadata tagasi kaugele itta, kust alles pühapäeval saabusime. Seoul on nüüdsest kindlasti siinkõneleja lemmiklinnade TOP 5-s. Seouli mahuvad kõrghooned ja madalad sajandeid vanad majad, majade vahel on ruumi ja õhku. Linnas on laiad tänavad ja alleed, kuhu mahuvad nii jalakäijad kui kergliiklejad, autod ja bussid, rohelus ja kõrghaljastus (puud). Linn on isegi Eestiga võrreldes ülikorras ja puhas. Inimesi oli tänavatel pigem vähe, kuigi rahvaarvu poolest on tegu suurlinnaga (10 miljonit).

Seetõttu oli eriti kahju, et publiku arv oli väiksem, kui see, millega EFK on tavaliselt harjunud (oleme ära hellitatud, aga põhjusega). Saime aga teada, et Arvo Pärt, kelle teostele kogu kava oli üles ehitatud, ei ole Koreas kuigi tuntud, seega on ka mõistetav, kui kõik huvilised ei leidnud sel korral teed kontserdisaali. Loodetavasti olime Koreas pioneerid ning oleme nüüdsest avanud ukse Pärdi interpreteerimisele ka seal riigis. Vahel võib väike publikuarv olla hirmutav, sest puudub suure kuulajaskonnaga tekkiv anonüümsus. Seouli laval oli aga väga õdus olla. Kui tavaliselt esitame Pärdi a cappella teoseid ühe voolava tervikuna (ilma aplausideta), siis Seouli publik soovis siiski lugude vahel aplodeerida, mis on tegelikult sellises olukorras väga tervitatav. Saab artistki hetkeks puhata. “Te Deum, mida esitasime koos Korea Kammerorkestriga kontserdi teises pooles, on alati mõjuv. Dramaatiline ja helge üheskoos. Orkester sai Pärdi esitusega kenasti hakkama. Mõningad tehnilised eripärad, millega ilmselt Tallinna Kammerorkester Pärti esitades maailmas kõige osavamalt hakkama saab, ei õnnestunud ehk kõige paremini, aga meil on ka see luksus, et võime Pärdi esitusi võrrelda orkestriga, kes on neid teoseid esitanud aastakümneid. Kontsert võeti vastu väga soojalt, millest võib järeldada, et publikule jättis Arvo Pärdi muusika siiski hea mulje. Loodame, et järgmist Arvo Pärdi muusikaga täidetud kontserti ei pea siinkandis enam kaua ootama. Üks sild on loodud.

Järgmine kontsert toimus aga Hongkongis, kus tingimused olid hoopis teised. Siinkõnelejale jättis Hongkong pisut kaootilise ja umbse mulje, võrreldes rahulikuma Seouliga. Linna ilmestavad kitsad tänavad, kuhu peavad mahtuma nii autod kui jalakäijad (ja neid on palju). Õhk on peenosakesi täis, nii et päeva lõpuks kurgus kipitab, kuid puudele pole tänavatel ruumi leitud (kõrghaljastus aitaks halba õhukvaliteeti leevendada). Häiris ka selline väike detail, kui lubate, et autod ei pea seal jalakäijatele ülekäigurajal teed andma ja ei anna ka, isegi kui oled juba keset ülekäigurada. Kõrghooned on ehitatud üksteisele väga lähedale (19. korruse hotellitoa voodis lebades nägin vastasmajas toimuva koosoleku ettekannet seina pealt lugeda).

Vastuvõtt Hongkongis oli aga väga soe. Metrooseintel ja tänavatel võis märgata meie kontserdi üleelusuuruseid plakateid. Seal kandis pole palju professionaalseid koore, mistõttu olla EFK saabumine eriline sündmus. Lisaks tähistab Hong Kong Sinfonietta sel hooajal oma 20. sünnipäeva. Ilmselt sellest kõigest tingituna oli saal väljamüüdud. Hongkongi kontserdi kavas oli lisaks Pärdile ka Mozarti “Reekviem”, mis kindlasti aitas piletimüügile palju kaasa. Esimeses pooles esitasime Pärdi muusikat: “Fratres” ja Hongkongi esiettekandena “Aadama itk”. Teises pooles kõlas “Reekviem” ja väljakuulutatud lisaloona Veljo Tormise “Raua needmine. Üks kontserdikülastaja kommenteeris kava järjekorda järgmiselt: “Hea meel, et kõigepealt kõlas “Reekviem” ning seejärel “Raua needmine. Meiegi leiname, kuid viha trummilöögid ei vaiki.” Kommentaaris kajastub muidugi selgelt praegune poliitiline olukord Hongkongis. Mõnel üksikul juhul nägime meiegi linnas rahumeelseid meeleavaldusi, kuid üldiselt oli meeleolu pigem rahulik.

20191204_1022336507721205292969077.jpg

Rahutuste jäljed meie jalge ees

Koorilauljana on keeruline kontserdile erapooletut hinnangut anda, sest tihti juhtub, et ühel samal kontserdil osad lauljatest tunnevad end väga hästi ning mõned pigem vastupidi. Hongkongi kontsert oli aga enamike osalejate sõnul hea energiaga ning suurepäraselt õnnestunud kontsert. Endalegi tuli üllatusena, et peale “Aadama itku”, mis juba isegi on vokaalselt keeruline teos, kõlas Mozarti “Reekviem” värskelt ja võimsalt, nagu oleks see olnud kontserdi esimene lugu. “Raua needmine” on kaval teos. Vahel tundub, et tähtede seis lubab hiilgavat ettekannet, aga lõpuks kontserdil jääb mingist erilisest “kananaha” tundest puudu. Ja vahel on selline olukord, kus oled juba poolteist tundi laulnud kahte rasket suurvormi orkestriga ja pead laval veel leidma jõuvarud, et “Raua needmist” laulda, mis pole ka üldse mitte lihtne, häält paitav teos ja sellest hoolimata (või siis just selle tõttu?) tekib laval uus energia, millest sünnib midagi tõeliselt ägedat. Alustades sellest, kui solist Toomas vaikselt loitsima hakkab ja aldid vastusena hambaid kiristavad ning lõpetades viimasegi hääle ohverdamisega nelja takti vältel karjumiseks. Ei tea, kas selle uue pealetungiva muusikalise laine tõttu või lihtsalt šokist ei julgenud publik mitu sekundit aplodeerida. Mission accomplished igal juhul.

20191204_104313

Lõputunanäiva panoraami taustal

Publikust jõudis meieni kiitvaid kommentaare koori kõla osas. Au ja kiitus “Reekviemi” solistidele, kes peale kooriridades “Aadama itku” laulmist kontserdi teises pooles keeruliste soolosid esitasid. Ka orkester mängis väga hästi. Eriti keelpillid austraallasest kontsertmeistri James Cuddefordi juhatusel kõlasid kaunilt ning Arvo Pärdi teoste esitamine ei valmistanud neile raskusi. Kontserdile eelnenud prooviperiood oli üsna pikk, mistõttu jõudsime tegeleda ka pisidetailide lihvimisega. Lõpuks sünnib aga muusika vaid selles hetkes laval olles, vaatamata ettevalmistuse pikkusele. Seepärast ongi laulja töö üheaegselt nii frustreeriv kui ka sügavalt rahuldust pakkuv. Sel korral viimane.

Triin Sakermaa
3. detsember 2019

Hongkong, HRHe ehk teel koju

20191201_0336363087161042955576537.jpg

“Metsapoole” koor ja “seinaäärne” dirigent

Annan edasi irvhamba terava tähelepaneku – postri järgi on koor saadetud joonelt metsa ning dirigent suisa seina äärde pandud. Mõeldud loomulikult naljaga vähemalt neljaks. Eilne kontsert läks väärikalt täismajale (mida HK Sinfonietta kontsertmeistri sõnul ei juhtu tegelikult tihti) ja hinnaalandusi me juba ei lubanud. Sellest kõigest lähemalt läbi kaasautori blogisisestuse, mis kuuldavasti valmimas mõned read minust eemal (ootame lennujaamas oma lendu).

Lunastan võla, mis painamas eelmisest blogist – pentsiklused. Need väikesed veidrused, milledest koosneb kohalik kultuur ja tavad ning mille võtame enesega kaasa kogemusena.

2019-12-01_168651468121283059922.jpg

PIN-kood. Et välistada kellegi kurikaela üleõlakaemuse su isiklikust numbrikombinatsiooni kujundist, on siinsed kohalikud paigutanud numbrid ekraanile täiesti suvalises järjekorras. Teadmata seda, tõi esiti kahtlusegi hinge, mis mu kaardi kombo ja järjekord.

Noore isa tähelepanekuna täheldasin Seoulis, et tänavapildis pea puuduva lapsed. Sama ei saa öelda Hongkongi kohta. Lapsed on igal pool. Lastekärusid aga pole. Oma järglasi kantakse valdavalt süles, “kängurukotid” on ainult turistidel.

Kohvi tellimisel küsitakse alati täpsustav küsimus – kas külm või kuum? Number 13 ja 4 kasutamine hotellide korrustel puudub, ntx 12. korrusele järgneb 15. Nutikultus on pöörane! Inimesed kõnnivad igal pool, pilk justkui nõiduse lummuses välkleva ekraani küljes. Ning see pentsik jonotamine bussipeatustes, kõik vaguralt ja varmalt teineteise järgi, ei mingit tunglemist või lamenti.

Mis aga minu jaoks võtab kokku Hongkongi sümbolina, on nende kahekordsed trammid. Linnalt, mida kohutab kitsikus ning seetõttu arenenud valdavalt vertikaalselt ülesse, muud ei eeldaksi. Trammid on ühtlasi lühikesed ja arhailised. Pikemate trammide puhul sõidaksid nad juba esimese ristmiku kinni ja blokeeriksid liikluse kesklinnas täielikult. Ega see trammiliiklus teab mis nobe ka pole, jäin ühes peatuses trammist napilt maha ning kõndisin järgmisse peatusse sama liikuri peale. Väga lahe kogemus, taskukohane ja puha.2019-12-01 16-336352564..jpg

Aitab vist kah selleks korraks. 18h reisimist veel ees ning meeleolu võib vaid nüristuda. Peagi saab siiski turvarihmad lõdvaks lasta ning karussellilt maha astuda. Uksed sulguvad, järgmine peatus Tallinn, Nõmme. Mul on neid blogisid kirjutades valdavalt lõbus olnud, paari kogemuse võrra rikkam taas. Loodan, et olen suutnud seda ka teile edasi anda.

Relvarahu kõigile soovides
henry
1. detsember 2019

Hongkong, HRHe ehk saarte väisamine ja kohalikud veidrused

AS (Ante Scriptum) Minu käest on ikka päritud salamisi, mida see HRHe täpsemalt tähendab. Vastus – Hiina Rahvavabariigi Hongkongi erihalduspiirkond. Nad on oma üleminekuperioodi seniidile alles lähenemas, seega arvasin et viin kurssi end selle eesti keelde tõlgitud lühendiga. Inglise keeles on see paiga tunnus HKSAR (HK Special Administrative Region).

PAS (Post Ante Scriptum) Meiega on vahepeal liitunud kaks koorikut (lühend ‘koorilauljast’) suure hilinemisega. Nende lennuk pöördus pärast tunniajast kulgemist tagasi tehniliste tõrgete tõttu. Oleks võinud ilmselt hulleminigi minna. Püüded koos ühise sihtmärgini jõuda ei kulgenud liiga hästi (wink-wink, say no more…). Õnneks sai üks neist otselennu järgmisele päevale. Teine aga pidi lendama läbi Katari, kus jätkulend lükkus edasi esiti igaviku ja siis veel küllusliku viivu võrra, mistap reis siia oli sama nobe kui liustiku sulamine või koolnud postiljoni kõnnak. Aga siin me nüüd koos oleme.

Kus hundist rääkida, seal hundist juttu

Lantau. On paslik tunnistada enesele, et ega me alati ka tuuridel olles tööd ei tee 24/7. Oma esimesel aklimatiseerumispäeval käisime Lantau saarel, suurim Hongkongi saartest. Pärast metroost maapinnale tõusmist, ootas meid ees moodne funikulöör, millega sõit oli pea pool tundi rõõmsat kõikumist läbi vahejaamade või mõnele teisele keskmise igaviku jagu kestvat agooniat kahasse pahelise paranoiaga, sõltub kellelt küsida. Pildil naeratavad siiski kõik (“All the world’s a stage and all the men and women merely players…” – Shakespeare. Eriline tõsiasi meie lavale sündinud isendite puhul). Lantau saar oli viimsetel valimistel see allhaldus, kus hiinameelsed jäid võimutsema. Siinne Suur Buddha on nägemist väärt. Meelikõigutav tõik aga minule pigem see, et tegemist pole mitte pelgalt taaskordse vanglasaarega, vaid suisa 6 vanglaga saarega, seda juba brošüürist ei loe. Kohalik kaluriküla Tai O oli retk mitmendasse maailma, sugugi mitte pahas mõttes. Nähtu on mällu süüvinud püsivalt ning äärmiselt õpetlik. Tagasitee bussiga üle ja läbi terve saare aga pani kahtlema halastuslasu suhtes enese oimukoha suunas. Seda bussijuhti ei oleks ilmselt hõbekuuliga ka võtnud, ei talitsenud teda manitsusedki.

2019-11-27 18279657047..jpg

Kümblus haidega

Lamma. Vaba päev nr 2 sai seigeldud maismaatükikesel, mis paikneb Hongkongi saare kuklapoolel. Nimi tuleneb põnevast kaardieksitusest. Nimelt olid britid saanud kaardi portugaallastelt, kus kohalikku jõesuudmesse ning ka saare lääneküljele oli kaardi endine omanik märkinud sõna ‘lama’. Britid tõlgendasid selle saare nimeks, kuigi tegelikult tähendavat sõna ‘muda’ portugali keeles. Teine ‘m’ tekkis foneetilise kõnekeelsuse tagajärjel. Lamma saar jäi meelde eelkõige Hiina meres ujumisega. Nimelt elavad siinsetes meredes haid, üsna mitmedki sealjuures. Me käisime ujumas, uskudes kirjet, et haivõrk hoiab ametlikus rannas sänikaelad eemal. Kahetsuslikul kombel nägime hoiatust haivõrgu eemaldamise kohta alles pärast korduvat suplust. Õnneks viidati sildil ka, et hai-oht on suurim üle 24C vee puhul, milleni hilisnovembri merevesi siiski ei küündi. Muuseas võib värvikaid muljeid ja isiklikult hardaid kokkupuuteid Lamma saarega küsida ka altide Karini ja Ave käest. 😉

Nii me siis siin tiksume. Koduigatsus pureb kanda ja homne kontsert hingab kuklasse. On juba oldud ka. Süüa saab siin külluslikult, aga kodus on omad võlud. “Oma aeg” nagu teravkeelitajad hüüavad pingete leevenduseks. Ja hootšu damoi!

Kotile ja siis oh issand, ikka edasi
h
29. november 2019

Paari tänava kaugusel me hotellist muuseas

PS Sai eile väike mini-mokumentaalfilmgi treitud. Hea, et Jackie leidis väheke aega meile –

PPS Kohalikest veidrustest siiski järgmine kord vast, pikaks kisub seekordne blogi. Kiusukina ehk näiteks see, et siin on vasakpoolne autoliiklus, aga kõnniteedel töötab raudne parempoolsus.

Hong Kong, HRHe ehk lootust on, et loota võib

Eesti Filharmoonia Kammerkoor Hongkongis

No valimised on siin selleks korraks läbi ning nagu üte kõlab – hundid söödud või kuidagigi… Igal juhul oli valimisaktiivsus suisa 71% (3 korda kõrgem kui viimati) ja kui kedagi statistika hüppesse ajab, siis 17/18 piirkonnas võidutsesid pro-demokraatiameelsed poliitikud. 90% KOV-st on nüüd ametlikult anti-Hiina ja üks riik, kaks süsteemi. Ääremärkusena lisaks, et siinne vastupanuliikumine on võidutsenud omamoodi sihilikult kindla juhi välistamisega, nüüdsest on aga pimedusest eraldatavad silmad ning nimedki teada. Hea uudis on siiski see, et kurikuulus hiinlaste sõjaväegarnison (asukohaga uhke maja rannikul keset ärikvartalit, millest igal hommikul oleme mööda jalutanud teel proovidesse) on jäänud suletuks senini.

Pärast tänast taaskordset proovi (sest nagu kindralid igavesti tõdenud on – tegevusetusest johtub paadunud mandumine ja seda juba ei saa lubada), käisime ametlikul pildistamisel. Retk rannikualal oli tuuline ja pilvetõmbuva taeva all, kuid hoolimatult edukas. Reisusihiks sedapuhku polnud Rotterdam, vaid Hong Kongi maismaa Kultuurikeskus, tuntud ka Lääne-Kowlooni nime all. Kui me kord juba seal olime ning igiläheneva paratamatu pimeduse lähenedes tundsime ürgtunge vallutamas meeli, mistap allakirjutaja eraldus väiksema seltskonnaga Temple St ööturule väikesele seiklusele kulinaaria valdkonnas. Nälga siin keegi juba ei jää. Sundlus vast tõukab fantaasiat, sest pole looma, taime ja kõike vahepealset mida isegi piiblis ei kirjeldata, millele hiinlased pole kirjutanud vastavat retsepti. (Muuseas, see tõi meid ka telerist tuntud kohaliku kummituslinnaks muudetud tehnikaülikooki lähedusse, siiani – idarindelt muutusteta.)

2019-11-26_18-455408239.jpg

Kowloon Walled City

Kowlooni nimi meenutas mulle miskit hiljuti kaetud minidokumentaalist Kowlooni Müüritatud Linnast YouTube-i kanalist (https://youtu.be/PcSBOUpgngM), täielik kokkusattumus tegelikult, mis kütkestas mu tähelepanu. Põnev lugu eikellegimaast, mis jäi algselt hiinlastele 1898 99-aastase rendilepingu järgi, kuid loomulikult ei jätnud britid asja niimoodi ning võtsid valdused peatselt üle. 210x120m alal asunud garnisonist sai läbi ajaloo keerdkäikude inimajaloo enimasustatud piirkond. 2,6ha peal asus ca 350 rajatist (päris majadeks seda konglomeraatidest kompleksi nimetada kindlasti ei saa). Maksimaalselt 14 korruselistes (kõrguse piirmäär, sest maanduvad lennukid lendasid sealt üle lähedalasuvale lennujaama ööl ja päeval) hoonetes elas kõrghetkel kuni 50 000 inimest. Keskmiselt 23m2 tubades paigutus kolm põlvkonda üksmeeles, mille leiavad vast vaid hiinlased. Poliitilise hall-ala ja politseita piirkonda valitsesid triaadid (kohalik sündikaat) ning kõik toimis suhteliselt rahumeelselt. Isegi postiteenus, kuigi keegi entusiast kaardistas ala 6 aastat. Uimastid ja prostitutsioon oli muidugi paratamatu kaasosa, mistap tõi see kaasa politseiarmeede lained ning lõppeks ka lammutamise 1993, enne HK tagastamist. Tänaseks on seal populaarne park. Soovitan soojalt kaeda ära 20minutiline minidokk, mina ei kahetsenud.

Seekord säärane kuivem postitus. Järgnevalt ülevaade kammerkoorikute avastusretkedest Hongkongi ümbritsevatest saartest.

Kõmm ja kolks voodisse seniks
henry
26. november 2019

Hongkong, HRHe ehk kas väljakutse barrikaadidele?

Hongkong oma pilvelõhkujate külluses (1500 ehitist on kõrgemad kui 100m ja 350 on üle 150m)

Terelugemast edasi kõik te armsad lugejad! Seekordne postitus lähetub Hongkongist, kus täna on märgilise tähtsusega valimisõhtu. Ainsad kohalikud valimised kogu Hiinas, mis on mingilgi määral vabad senini. Oleme viibinud siinmail vaid viivu ning pealiskaudse esmamulje järgi näinud maailma ajakirjanduses tooniandvatest protestidest pelgalt grafiteid ning uudiseid võõrkeelsetel telekanalitel, hiina meedia vaikib loomalikult. Täna viibisin umbes poole kilomeetri kaugusel kohalikust tehnikaülikoolist ühest siinsetest turgudest. Inimesi on palju ning meelsus oli kõike muud kui kohtupäevalik. Sellest hoolimata ei saa alahinnata olukorra eksistentsiaalset tõsidust ning ajaloolist draamat, mis kohalikud siiani toonud ja valikuid, kuidas siit edasi minna. Eks sellest püüan pajatadagi teile alljärgnevas (ja vast sellele järgnevates kribamistes).

2000px-flag_of_hong_kong-1057669099.png

Hongkongi lipp

Hongkong (HK) ehk kuidas nemad siia jõudsid. Nimi on Hiina mõistes suhteliselt uus, esmatäheldatud 1780.a ning valitsevaid päritolusid on kaks. Üks neist viitab kantoni keelele ‘He-Ong-Kong’, mis tõlkub ‘lõhnava sadamana‘. Siinne brittide teine kuberner, sir John Davis, on viidanud aga teisele algele: ‘Hoong-keang’, mis viitavat ‘punasele hoovusele’ tulenevalt pinnasest toonitud veest, mis läbi saare voolas. Asustuse algeid leitakse siit aga juba 6000 aasta tagusest perioodist. Hiiumaast õige pisut suurem maalapike, kus täna elab 7,5 miljonit inimest, on olnu nii hiinlaste, vietnamlaste kui mongolite (teise maailmasõja vältel ka jaapanlaste) valitseda vabasadam. Esimesed eurooplased siin kandis olid portugaallased 16. sajandi alguses ning kes pärast pisukesi tõrkeid kohalikega, taandusid ja panid aluse Macaule (ca60km HK-st, siinne “Las Vegas“) 1557.a, mis tagastati hiinlastele 1999. Britid said saare eneste haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842a. Valdusi laiendati HK saarelt maismaale pärast teist oopiumisõda 1860 ning krooniks eelnevale, rentisid britid Hongkongi ametlikult hiinlastelt 99 aastaks 1889. 1997 andis Thatcheri valitsus aumehelikult piirkonna tagasi hiinlastele tingimusega, et järgnevaks 50 aastaks jääb HK limbosse – üks riik, kaks süsteemi. Neil on oma raha, vasakpoolne liiklus ja vaba valimine (üks ja ainus Hiinas, kuigi nüüdseks pole 70-st kohast 40 valitavad inimeste endi, vaid määratud keskvalitsuse poolt, millest ka protest suuresti tuleneb).

cropped-1566118804ap_19230256400741-1947313727.jpg

Rahvakogunemine Victoria pargis augustis k.a.

(Ma mäletan kui jälgisin pidulikku üleandmistseremooniat telekast. Kui miski, siis see kirjeldab vast inimese maist iganemist, et mäletad ajaloolisi sündmusi isiklike kogemustena.)

Kuiski pentsikult mõjub siia otsa rääkida meie vaba päeva seiklustest Lantau saarel, seega jätkan peatselt järgneva postitusega.

seniks-kuniks ootel ja valmis lahinguratsur
henry
24. november 2019

Seoul, Lõuna-Korea ehk kuhu me hetkel paigutume

Gyeongbokgung palee banketisaal, tuntud ka kui Korea rahvuslik aare nr 224

Ma olen seda usku, et kohalikest saab üpris ülevaatliku mulje kui tead veidi nende ajalugu, vaatad kuidas nad käituvad teineteisega ning guugeldad nende anekdootide TOP10. Inimesed, kes mind paremini tunnevad, ei suuda ära imestada, et ma pole veel teinud lühikokkuvõtet kohalikust ajaloost. Püüan oma puudujäägid kiirelt hüvitada infonopetega Wikipediast…

korea-gyeongju-cheomseongdae-02-1889802101.jpg

Vanim tähetorn maailmas, Cheomseongdae Observatoorium 7. sajandist

Esimene kuningriik pärineb aastast 2333 eKr, valitseja Dangun olnud taevaliku printsi ja karunaise õnneliku abielu tulem. Muuseas, 3. oktoobrit tähistatakse tänini Korea riigi sünnipäevana. Hani hiinlased võtsid võimu üle 108 eKr. Meieaegse aastatuhande esimese poole vältel olid korealased jagatud kolme kuningriigi vahel, tuntud vahel ka lennuka nimega Kolm Korea Kuningriiki. Pooltuhande aasta paiku sai üks kuningriikidest ülemvõimu lühikeseks ajaks, mille katkestas päratu kodusõda ning tulemuseks oli Hilisemad Kolm Kuningriiki. Esimese millenniumi lõppeks oli taaskord pinnale tõusnud üks kolmest – Goryeo (teinekord ka kirjapildiga Koryo). Ponnistus pühitses end ülevusega, kuivõrd nendelt tuleneb ka tänapäevaste valduste nimi. Kõrgelt arenenud kultuurikandjad (esimene trükimasin maailmas leiutati siin 1234.a ja säilinud on ka vanim tähetorn maailmas 7. sajandi keskpaigast) jäid vääramatult mongolite ikkesse kuni 14. sajandi lõpul võttis võimu enese kätte mongoli-hiina päritolu kindral, kelle nimest lähtus Joseoni dünastia. Konfutsiaanlusest ja suletusest tugevasti mõjutatud, kutsusid eurooplased korealasi pikalt pilkenimega Eraklik Kuningriik. 19. sajandi lõpul neelas Jaapani Impeerium Korea oma lipu alla ning riik iseseisvus aastal 1945 Teise ilmasõja tulemusel. Poliitilistes tõmbetuultes pooldus Korea lõuna ja põhja vahel ning viimane sisesõda (1950-53) pole tegelikult veel oma ametlikku punkti saanud kuivõrd endiselt kehtib pelk relvarahu. Läbirääkimiste lauadki on piiril endiselt ootel kahes kõrvuti paiknevas majas nii, et pool lauda on põhja, teine lõuna riigiosa poolel.

Kohmetult tänapäeva maandudes kumab silma kohalike aupaklikkus endast vanemate suhtes, mis on legendaarne ja ajatu. Koos einestades serveerib alati noorim vanematele, naisseltskonna puudumisel on selleks kõige noorem meessoo esindaja. Tagasihoidlik tähelepanek allakirjutajalt, et kui lõunalauda satub ikka segaseltskondi, siis õhtustatakse miskipärast eraldi. Võimalik, et tegemist kallutatud muljega, peatusime ju pelgalt 4 ööks.

Lõppeks lubatud populaarsed naljandid vabatõlkes –
K: Kuidas algab iga Korea nali?
V: Vaatad üle õla.

K: Miks kana ületas tee?
V: Sest Põhja-Korea kaugmaaraketid nii kaugele ei lase.

K: Miks Koreas pole korvpall populaarne?
V: Sest nad valmistavad neid 13h päevas.

Foneetilised sõnamängud on väga popid, inglise keeles end kodus tundvad lugejad võivad oma annuse kohalikku huumorit kummutada näituseks siit -> https://www.90daykorean.com/korean-jokes/

homme juba Hongkong
henry
21. november 2019

PS Kel veel kogemata K-pop, siis on soovituslikult sõgedamaid piinamisviise maailmas, aga ma ei oskaks soovitada ühtki sulnimat. See on siinne kultus! 😉

PPS Väike värskendus nuuskamise kohalt. Nägin eile kuidas kohalik pidu katkes, üks härrasmees vabandades tõusis ja lahkus lauast, tegi oma hirmsa teo tänaval ning naastes lauda, läks pidu hoogsalt edasi.

Ohh kuidas ma loodaks, et see foto on märkamatu sõrmeküüs..

Seoul, Lõuna-Korea ehk kuidas siis asjad siin käivad

Allakirjutanu ja Changdeokgungi kroonimispalee

On vast paslik jätkata sealt, kus katkestasin viimati. Elik lend siia oli määravale enamusele edukas, ajavahega harjutakse senini, kuid üks edukas kontsert on antud ning sellesamase vaheajal sai ületatud ka tuuri ülesastumiste ekvaator. “Ainult 10 päeva veel,” ütleks teravkeelne sänikael. Neid esineb meil harva, seega jätab märkused tähelepanuta. Kuivõrd nagu tavapäraselt ikka on esinemiste arvustamiste päralt ametlik kanal, võin pelgalt täiendada, et publikuhuvi jättis pisut soovida, millest oli kahju, sest hoog oli meil hea. Saalid on siin suured, inimesi oli mitme Tartu Ülikooli aula jagu, aga ruumi jäi seekord üle.

Täna seevastu oli meil vaba päev, täis rõõme ja kohustusi viia end kurssi kohalike tavade ja kultuuriga, mida kasutasid paljud meist, nagu komblus eeldab. Eks maitsed ole erinevad ning huvitavakstegevalt inimloomust kaunistavad, mistap oli hargnemine paratamatu. Meie trio käis kahes palees Gyeongbokgungis (vanem) ja Changdeokgungis (ning 10a noorem, 1405.a ehitatud). Kultuurikiht on siinamail paks, aga sõdadest nähtavalt õgvendatud ja puretud. Korea ajaloost lähemalt ehk tuleviku kirjutistes.

Siiski tahaks jagada tähelepanekuid tulevastele L-Korea pealinna väisajatele. Vahemaad on suured ning maapealne liiklus tihe, seega soovitatav on liikuda metrooga. Tasub silmas pidada rongiliine, mis on kõik väga taskukohased (hind sõltuvalt vahemaale ning jääb 1-2€ vahele). Samu peatuseid kasutavad erinevad firmad/süsteemid. Mina avastasin end õhtul kogemata vale rongi peal ning tee viis justkui Viimsist Laagrisse, enne kui tuli lõppeks peatus, et oma viga parandada. Tagajärjena võin anda abivahenditeta eksami Seuououaeli allmaaraudtee teemal, isegi kosmosesond Voyager ei pidanud kogema nii palju linguheite, et leida end õigel rajal. Paadunud jalakäijatele hoiatuseks, et võrrid sõidavad häbematult ka kõnniteedel. Jalanõutohtrite tugipunktid on pea igal suuremal tänavanurgal (kahtlemata abistamaks kanda pikkade vahemaadega kaasnevat taaka).

Üllatuslikult ei näinud ma ühtegi last tänase päeva jooksul (ja päev oli pikk ning nägemine terav). Hakka või arvama, et siinsed lapsed on kui tuvid, kes peavad ilmselt kooruma täismõõdulistena (Väidate vastu? Millal eales on auväärt lugeja näinud oma ihusilmaga kainiku- või mürsikueas verisulis noortuvi?). Eile nägin ühtainumast koera ning täna üht sarmikat kassi sihilikult autentsena hoitud külas, mis asub kahe palee vahel. Veel üllatuslikum oli näha maailma puhtaimas metroos esimest purjus kohalikku. Maailma alkoholitarbijate edetabelis 17. kohal asuvast riigist oleks muud eeldanud (Eesti on muuseas samas tabelis 37. kohal, on eeskuju mille poole püüelda 😉 ). Ahjaa, Myeongdongi turgu käisime kah seiramas ning nagu meid suunanud õpetatud härrasmees, Martti Kalda, kodumaal peetud loengus meid hoiatas – sa näed seal asju, millede vajamisest sul polnud enne aimugi.

Homme on uus päev, uute väljakutsetega. Good night and good luck!

klõps-klõps ja marss laadima
henry
20. november 2019