Professionaalse koorilaulja nõuandenurk

Pilt on kõigest illustreeriv

On pöördumatult vaieldamatu hooaja lõpp ning aeg teha kokkuvõtteid, nii sündsaid kui ka süüdimatuid. Järgnev on kogumik meie populaarseimast FB rubriigist – nõuandenurk, oma udupeenete nüansside, ülitäpsete teravuste ja pikantsete finessidega. Teie naudinguteks ja meie rõõmuks –

* Iga kord, kui dirigent teeb mõne märkuse, tõmba nooti suvalisi sirgeldusi, siis ta näeb, kui tähelepanelik sa oled.

* Dirigeeri proovides alati käega kaasa, siis dirigent näeb, et lisaks laulmisele oled sa ka väga võimekas ja suure potentsiaaliga dirigent.

* Kui on vaja teha ahelhingamist, siis vali hingamiseks sellised kohad, mis sul nagunii ei õnnestu.

* Kui mõni konkreetne koht ei tule hästi välja, teeskle köhahoogu, kui jääd hätta pikema lõiguga, haara veepudeli järgi, aga kui sa ei saa hakkama suisa mitme leheküljega, siis välju köhides ruumist.

* Siiski väike meelespea: haiglast enestunnet ettekäändeks tuues proovis viilides ära unusta demonstreerida, KUI haige sa ikka oled. Krõbista võimalikult kuuldavalt kurgukommide paberitega ja pihusta iga natukese aja tagant medikamente kurku.

* Kui sa ei suuda laulda kõiki kõrgeid noote, mis mõnes teoses vajalikud on, lase raskemad kohad esitada kõrvallauljal. Ühtlasi on sul võimalus suud kaasa maigutades demonstreerida, et ka kõige kõrgemaid kohti saab laulda ilma, et näeksid välja nagu ehmatanud kana.

* Ning eelkõige ei jää tõeline professionaal haigena koju, vaid ilmub ennastohverdavalt ja sallidesse mähkunult proovi, istudes lihtsalt seina ääres.

* Kui mõne teosega on esimesed proovid ja sa ei valda materjali, vabanda koormeistri ees, et sul on häälega mingi jama ja kuula proovi kõrvalt. Kindlasti lasub kõigil seinaäärsetel kohustus anda pärast teistele ebaõnnestumiste kohta tagasisidet. (Positiivsed märkused sealjuures võib jätta enda teada.)

* Kui laulad kogemata kõvasti vale noodi, vaata pahase pilguga ümberringi.

* Kui midagi läheb pekki, esita asjassepuutumatuid küsimusi, soovitavalt teise häälerühma kohta (“Vabandust, kas aldid ei peaks siin esimesel löögil ära võtma?”).

* Kui sa ei saa rütmile pihta, süüdista dirigenti (“Vabandust, te võikste veidi paremini näidata, kus üks on!”)

* Kui kipud mõnes teoses kriminaalselt madalaks jääma, siis kõige kindlam viis on kõva häälega kurta selle üle, kuidas kõik üle intoneerivad.

* Kui see siiski ei toonud eeldatavat tulemust ning tunned endas prestiiži pulbitsemas pärast truudsetust õigele helistikule, siis hoia fraasi lõpud veerand kuni pool tooni kõrgemad ja sekundi murdosa kauem kui kõik teised. Nii saad näidata, kui puhtalt sina laulad.

* Tõuse alati esimesena, siis dirigent näeb su entusiasmi. Ja nooguta iga kord, kui dirigent sinu suunas vaatab.

* Kui laulad püsti seistes, hoia alati kätt kõhul – kõik näevad, kui hästi sa oskad diagragmat kasutada.

* Ära kunagi ütle konsonante (eriti sõna lõppudes), siis pole ohtu, et need on valel ajal.

* Kui sa pole mõnes noodis kindel (eriti õppimise perioodil), jäta see lihtsalt laulmata. Siis võid olla uhke, et pole kunagi ühtegi vale nooti laulnud.

* Kui sa ei valda mõnda kohta õpitavas teoses, võid alati selle koha peal teha eriti professionaalse näo, tõmmata kulmu kortsu ja märkida tähtsalt pliiatsiga midagi nooti. Ja loomulikult ei saa sel hetkel ju laulda, kui on vaja märkmeid teha.

* Kui dirigent võtab mingi koha tagasi, aga see on kuradima raske koht, saad alati teeselda, et ei saanud täpselt aru, kust võetakse.

* Kui sa pole mõnes intervallihüppes kindel, siis sea fraas nii, et kohas, mida ei valda, teed eriti väljendusrikka diminuendo. Siinkohal ka paslik meenutada tarmukaid bassisõnu – tuntud ka kui professionaalse nõuandenurga friigisekti tarkused – toon, tertsihüpe, kvardi-, kvindi- ja infarktihüpe.

* Kui sa ei saa kohe õiget nooti kätte, oota, kuni kõrvallaulja selle võtab ja siis tee paisutus.

* Kui sa ei oska häälega vajalikku dünaamikat teha, tee kehaga. See jätab muuhulgas ka mulje, et oled tohutult musikaalne ning “lähed asja sisse”.

* Kui fraasid ei ole sinu tugevaim külg, aita käega kaasa ja näita fraasi plastiliste liigutustega. Usu, see mõjub nagu mustkunst – kõik vaatavad su väljendusrikast kätt ega märka, et fraas hääles ei kajastugi.

* Kui rütm ei tule välja ja tunned, et jääd ilgelt tempos maha, siis küsi kohe valjuhäälselt: “Oot-oot, kas siin oli aeglustus?”

* Kui keegi küsib, mis su lemmikhelilooja on, vaata mõtlikult kaugusesse ja ütle “Bach”- siis kõik teavad, et sinus on peidus see “miski”.

* Lauldes fuugat tasub juba pärast esimest lugemist teiste tähelepanu juhatada tõsiasjale, et vahepeal tuleb laulda teemat ja vahepeal saatematerjali – siis kõik näevad, et oled spetsialist.

* Lisaks veel: keeruliste fuugade laulmisel on täiesti okei, kui laulad kaasa ainult teemade algusi, sest kõik muu on niikuinii alati liiga kõvasti.

* Kui oled esitenor, aga teised veel ei tea seda, siis seisa kontserdil alati kolleegidest sammuke eespool. Inimeste alateadvus teeb ülejäänud töö ise ära.

* Lisaks pole koori esitenori puhul kaasalaulmine kohustuslik, olgu siis põhjuseks mitte viitsimine või miski muu. Keegi nagunii hõlma ei hakka, sest tenoreid pole lihtsalt võtta.

* Alati, kui kahtled dünaamikas, lähtu tenoritest. Nende kompass osutab ilmeksimatult põhja.

* Kui sa ei suuda laulda kõiki kõrgeid noote, mis mõnes teoses vajalikud on, lase raskemad kohad esitada kõrvallauljal. Ühtlasi on sul võimalus suud kaasa maigutades demonstreerida, et ka kõige kõrgemaid kohti saab laulda ilma, et näeksid välja nagu ehmatanud kana.

* Siiski on õige teha ka kõrge noodi ajal suu nii lahti kui saad, sest isegi kui hääleliselt noot väga hästi ei õnnestu, saab publik vähemalt visuaalse elamuse.

* Kui aga sinu vokaalne võimekus ei küündi kuidagi ettekandele tuleva teose tasemeni, panusta lihtsalt välimusse.

* Kui proovis ja kontserdil laulmine hästi ei õnnestu, siis musitseeri julgelt puhkehetkel ja kõik kuulevad su tegelikke oskusi.

* Kui oled kellegi peale häälerühmas tige, tõmba kõrgemas registris hääl maha, kolleeg lõugab edasi ja saab noomida.

* Kui oled selgelt pädevam dirigent, kui kes iganes rahvusvaheliselt tunnustatud tegelane parasjagu koori ees seisab, ära hoia end tagasi ja tekita avalikku vastuseisu – paljude maailmakuulsate dirigentide karjäär on just sellisel moel hoo sisse saanud.

* Kui dirigent ütleb, et siin kohas võib natuke vibraatot olla, siis ära usu – see on lõks.

* Kui sul on jultumust puldil olevat telefoni näppida, hoia teises käes pliiats valmis juhuks, kui dirigent küsib, millega tegeled. Siis tõstad pliiatsi ja teatad – tegin märkmeid, vasaku käega.

* Kui dirigent lööb proovis loo kinni, jätka kindlasti veel mõnda aega laulmist. Muidu võib juhtuda, et kõik ei kuule su erakordselt helisevat tämbrit. Friiginurga täiendus soovitab seda kasutada eelkõige staažikatel lauljatel, noorkolleegide imetlus on küllaga tagatud.

* Tark on õppida peale laulmise ka mingit instrumenti – ütleme näiteks klarnetit. Siis saad kehva resultaadi korral kolleegidele selgitada, et oled tegelikult klarnetimängija. Klarnetistide seltskonnas aga vabanda, et oled ju ennekõike siiski laulja.

* Kui koor peaks tegema mõnd vana kava, mis eeldab meeldetuletusproovi ning mõni uus laulja rõõmustaks samuti selle üle, siis on paslik ja igati kohane staažikatel lauljatel valjusti täheldada, et nende ajal küll mingeid vastutulekuid polnud ja kavad tuli ise selgeks teha.

* Kui mõni kontserdikavas olev lugu jääb siiski pehmelt öeldes kahtlasesse seisu (ntx meeldetuletusproovi teatava pealiskaudsuse tõttu), tasub kontserdile või kontsertreisile kaasata oma valgustaja, kes lihtsalt kriitilisel hetkel tuled maha tõmbab. Pärast saab alati käsi laiutada – mis sa teed, kui nooti ei näe.

* Kui mõni käik, lõik või osa mingis teoses on sinu jaoks liiga kiires tempos (näiteks “Cum sancto spiritu” Bachi h-moll missas), siis ära heida meelt! Laula nii kiiresti, kui saad. Ja kui mõni noot jääb pealtnäha kättesaamatusse kõrgusesse, pole ka hullu. Laula lihtsalt nii kõrgelt, kui ulatad.

* Kui mõni teos näib sulle lõputu – laulad ja laulad, aga ikka veel otsa ei saa (ntx Bachi h-moll missa või Händeli Messias) – võid võtta lohutuseks mõtte, et kui köitmisklambrid paistavad, on pool teost juba läbi.

* Kui dirigent tabab su naabriga lobisemas ja teeb märkuse, mõtle kiiresti välja mingi asjalik küsimus dünaamika, strihhide või hingamiste kohta ja teeskle, et teil oli ülioluline arutelu muusikalistel teemadel.

* Keeruliste tempode ja rütmide puhul pea silmas, et jalaga kaasa põntsutamine on amatööridele. Tõelised professionaalid valdavad dirigeerimise skeeme ning vibutavad rivis dirigendiga võidu.

* Kui häälerühm kipub mõnes keerulises (kaasaegses) teoses astuma sisse vale noodiga (näiteks pool tooni kõrgema või madalamaga), siis kasuta võimalikult demonstratiivselt heliharki. Nii saad vajaduse korral väita, et sina võtsid küll õige noodi, aga kõik teised laulsid valesti.

* Lauldes kaasaegset atonaalset või lihtsalt kakofoonilist uudisteost ei ole mingit vahet kui mõni noot (või isegi rohkem kui mõni) mööda läheb. Publik ei tea nagunii, mis täpselt kõlama peab ning sageli ei suuda helilooja isegi tuvastada valesti lauldud viisijuppi.

Nõuandeid on loomalikult rohkemgi, et mitte öelda põliste põlvkondade jagu. Paljusid neist tasub kasutada igapäevaselt, teisi jälle hoida erakordseteks puhkudeks, mis tõhusat lööknööki eeldavad. Liiglihtne, ja oleme ausad – ka igav, oleks muidu olla igapäevaselt tugev ning võimekas laulja elukutselises kollektiivis. Seega, siinkohal esineks ka tagasihoidliku üleskutsega – sääraste knihvide kasutamine isetegevuskollektiivides on selgelt soovituslik ning eelkõige siiski vaid mõõdukates kogustes. Kaebuste püsimise korral või kõrvaltoimete tekkimisel, pidage nõu arsti või lähima vokaalpedagoogiga.

ilusat suve soovides,
paadunult teie
EFK loovtuumik 🙂

Advertisements

Abu Ghosh, Iisrael ehk kuidas jääda ellu iseendaga

Hooaeg hakkab läbi saama. Ning milline hooaeg see on olnud! Tõeline olümpia-aasta, koos kõigi asjassepuutuvate ja -puutumatute draamadega, tipp-vormi ajastamiste ning paratamatult ka traumade ja langenutega. Hooaja kestel vahetati “hobuseidki” (liikmeid koosseisus) ja selle mõju on tänaseni tunda. Olen varemgi toonud paralleele koorilaulja ning sõduri elude vahel ning kirjeldanud olukorda militaarterminites. Verd me just tihti ei näe, küll aga treenime samuti manöövriteks ning marsime rivis vaguralt lahingusse. Kohati on ülesastumised osa suurest kampaaniast, puhuti jälle üksikud lokaalsed ülestõusud.

img_20190606_183918-2137013927.jpg

Artisti meelelahutus, püsikontaktterajoonistused

Eks igal karastunud veteranil ole oma väljakujunenud meetod ja strateegia, kuidas saavutada ning hoida oma kestvat vormi läbi hooaegade. Kindlasti pole kõigil võitlejail võimalik kõigis lahinguis osaleda koori “Kolmekümneaastases sõjas” igi-kõrgeneva tõhususega. Traagelniidina läbiv tähelepanek – isiklik südidus siiski kas kasvab või murrab pihuks, vahel põrmukski. Mõtlesin, et lahkaks “teadjamehelikult” meie elukutse edukat lahinguplaani, mis küll omamoodi siililegi selge, kuid tasub teinekord ikkagi meeldetuletamist või ehk pakub põnevust meie kuulajatel lugeda. Järgnev on primitiivne nimekiri minu väljakujunenud harjumustest/tähelepanekutest/lihtsustustest, mis vähemalt tundukse töötavat vääramatu regulaarsusega. (Siin künka otsas nagunii kuhugi pääsu pole, olen päiksevangis pühapäeval oma numbritoas ja ootan lähenevat kontserti, mis lahutab mind koju naasemisest.)

1. Ettevalmistus. Iga uut kava või tundmatut pala on mõistlik individuaalselt läbi kaede enne proovi. Piisab raskematest kohtadest silmadega üle käimisest ja nende asukohtade kaardistamisest, kasvõi selleks, et oskaks paremini kulminatsioone ajastada. Mitte ainult ei kosta sa pädevam laisemate kolleegide kõrval, vaid säästad enda häält ja meelt (need kaks on kriitilise tähtsusega kõigi punktide juures.)

2. Lahinguvarustus. Töövahendite vajadus sõltub kahtlemata kavast, aga pole mõistlik end lahutada liialt kirjavahenditest, helihargist, mustast mapist, puhtast särgist sokkideni välja. Aga ka hommikuks ettetellitud taksost, väljaprinditud lennukipiletist ja passist, krediitkaardist. Mida vähem jääb sulle muutujaid valemisse, seda enam saad keskenduda sellele, mis tegelikult loeb – lahingule.

3. Vorm ja selle ajastamine. Me peame olema kammerkooris kõik sprinterivõimetega maratonijooksjad. Mis tähendab seda, et hoolimata traumadest olema valmis sööstudeks ning ootamatuteks pidurdusteks/põigeteks nii kokkulepitud, kui ka interpretatsioonipuhangute ajel. Me saame harva harjutada eesootavas saalis, pahatihti kogeme uut akustikat (ja maastikku) tunnikese vältel enne kontserti. Pead olema tark ja valmis kõigeks. Õrn tasakaal proovida läbi raskerelvastuse mõju kahasse hiiliva sussisahistusega ilma enesele liiga tegemata, on määravaks nii edukas lahingus, kui ka ellujämises.

3.1. Kui vorm alt veab. Keegi pole kaitstud taudide/tõvede eest, pidavat nad käima ju mööda inimesi, mitte kive ja kände. Hoia end, säilita ka ligimeste tervis ja jää koju. Välkkiire paranemine on alati olulisim, sest kuni inimene rivvi naaseb, peavad teised löögi enda vahel jagama. (Sellel hooajal oli puhk, kus 7 inimest olid korraga pingilt jälgimas proovi!)

4. Lahing. Dirigendi/kindrali märk kogupauguks pole kunagi lahingu algus. See algab tegelikult kõigi jaoks erinevas punktis. Mõni keskendub juba hommikust süües, teine teostab kompulssiivseid hingamisharjutusi enne rivimarssi, kolmas juba siis, kui pakib noote kaasa. Veepealne osa, tund-poolteist, aga otsustab kuidas vaadata teineteisele otsa pärast spektaakli lõppvaatust – aplausi.

5. Taastumine. Õnneks pole seegi kõigil sama, igav oleks see maailm kui kõigile meeldiksid samad asjad. On essentsiaalne teha järeldusi, õppida eksimustest, kogemusi koguda ning end mitte seejuures ära lõhkuda.

6. Langenud. On tark võidelda, nagu oleks see su viimane lahing, milles võitled ka järgmisel päeval. Kuidas seda võtta jääb igaühe oma rehnuti tulemiks. Harjutades üheskoos manöövreid relvavendade ja -õdedega, peaksime hoomama enda ja teiste tugevusi ühes nõrgemate külgedega. Viimaseid kompenseerides oleme koos tugevamad ja ühtlasemad kui eraldi. Tuleb teadvustada, kes kuulub raskekahurväesse, kes on snaiperid, ratsavägi ja luurajad. Neid õigesti komplekteerides, erivates lahinguolukordades rakendades, on võit näiliselt imelihtne. Ülioluline on ka vanade lahinguratsude errusaatmine. Kõik sõdurid peaksid olema valmis oma jumaliku hiilguse valguses nägema elu ka teispoolsuses. Kohtugem kõik Valhallas, kus pikad lookas lauad ootavad meid!

2019-06-09 17-211846036..jpg

EFK Abu Ghoshi Jumalaema kirikus

Laulmine ja tuuritamine on imelised asjad. Ma ei teeks seda, kui see mulle sisimas ülimat naudingut ei pakuks. On palju lihtsamaid ja tulusamaid viise päevi õhtusse veeretada, kuid mitte üht, mis mulle enam passiks.

Lõpetan Sõjakunsti autori Sun Tzu ühe lemmikmõttega – Edukad sõdalased võidavad enne ja lähevad siis lahingusse, edutud lähevad sõtta ning proovivad seal võita.

rindereporter, sadulas ja valmis
henry
9. juuni 2019

Abu Ghosh, Iisrael ehk elu tagalaohvitseri silmade läbi

english-illustrated-map-israel-211846036.jpg

Hea lugeja, viimasest kirjutisest lahutab meid hulk aega. Õige palju säravaid elamusi on vahepeal toimunud, muist mainimist väärivad, teised väledalt vaka alla peituvad, sekka mõnedki koletused, mis ära hoitud või üle elatud ning hulka muid argiaskeldusi ehk kokkuvõtteks loomult tagasihoidlik padu-eestlane ütleks siiralt: hästi läheb (ja ta ei eksi). Inimene teeb plaane, Jumal muheleb ning elu läheb edasi. Sedapuhku oleme jõudnud Iisraeli, Abu Ghoshi nimelisse linnakesse. Abu Ghoshi leiab kaardilt Tel Avivi ja Jeruusalemma vahelt. (Muuseas, kontsertpaigaks oleva Kiryat Yearim kiriku kõrvalt terrassilt avaneb maaliline vaade kõrvalkünkal laiuvale pealinnale.)

Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis peaksin alustama mõne päeva tagusest ajast, mil õhtuhämaruses siia saabusime. “Siia” pole päris Abu Ghosh, vaid pisike unelev külake künka harjal. Üllatuslikult soomlaste poolt rajatud hubane palkmajadega laagriplats on süüst nõretav kummardus meie põhjanaabrite hämarate tegude eest Teise ilmasõja ajal. Toitlustus on külluslik ja saun on kodune. Mida veel hing oskaks tahta? Kõik tingimused edukateks esinemisteks. Isegi vaba päeva saime preemiaks. Mida siis artist teeb, kui ta on turvalises kauguses kõiksugustest vallatustest ja ahvatlustest?

img_20190606_094047-889359798.jpg

Nulltasemeni jõudnud artistid

Päev Surnumere ääres. Õieti peaks seda lõiku kirjutama keegi teine, kuivõrd siinkirjutaja jättis selle võimaluse vahele isiklikel põhjustel. Tragi rahutuhing Joosep (tuntud omastele kui “rinna- ja peahääle ühendamise virtuoos” (tema enda sõnad, alatine rõõm kui tagasihoidlikkus ja ülevoogav huumor ühendavad väed)) korraldas seikluse kolleegidele. Surnumeri paikneb Jordaania ja Iisraeli piiril, silma järgi täpselt poolitatuna kahe riigi vahel. Kuulus on ta eelkõige selle poolest, et asub 422m allpool merepinda. Järve voolab 29 jõge/oja, kuid väljavoolu järvest pole, kuna tegemist on madalaima kohaga Maa pinnal ning gravitatsioon on vanem kui meie ja voolamine lihtsalt töötab sääraselt. Järve soolasus on 340 promilli (võrdluseks Läänemeri on keskmiselt 6-7 promilli), mis soodustab uppumatust, nagu kolleegid ka rõõmuga kogesid, kõik elus ning oma vastkogetud hulpivast supervõimest pimestatud.

Abu Ghoshist ehk ka. Arvatult esimesi inimasustusi Iisraeli piirkonnas, mille jäljed ulatuvad 7. aastatuhandesse enne kohaliku superstaari sündi. Araabia nimega Qaryat al-‘Inab (tlk ‘viinamarja küla‘). Teadlased peavad paika piiblis mainitud Kiryat Ye’arimiks, esimeseks paigaks kuhu Mooses pärast Siinai mäelt saadud 10 käsuga tuli. Eks ole pika ajalooga maalapike käinud käest kätte. Kuulunud nii roomlaste, muslimite, ristisõdalaste, Ottomani impeeriumi alla kuni tänase omariikluseni välja ning eks kõik kultuurid ole endast pärandikillukesi maha jätnud.

img_20190607_132526901300167.jpg

Kuulus Bachi kaverbänd Mendel and Sons

Nime päritolust on samuti mitu versiooni. Esimese legendi juured ulatuvad kaukaasiast pärit seltskonnani ning nimi on redaktsioon algsest Abu Ingush-ist. Teine ja usutavam päritolu viitab araabia juurtega Abu Goshi klannile, kes kehtestasid tollimaksu süsteemi Tel Avivi ja Jeruusalemma vahel rändajatele, kuni kohalikel taskud tühjaks ja mõõt täis sai. Pärast verejanulist kättemaksuretke 16. sajandil jäeti ellu vaid üks ema lapsega, kes jätkasid Abu Ghoshi nime, kusjuures andami küsimine ei katkenud tegelikult enne 19.sajandi keskpaika, mil egiptlased sekkusid. Vahel tunduvad kohalikud tavad pentsikutena.

Esimene kontsert on antud, kaks veel ees

tegus tagalaohvitser tervitab
henry
8. juuni 2019

Perth, Austraalia ehk vahemaandumine enne kodu

Vaade Perthile Kuninga Pargi künkalt kohalikus Botaanika aias

Seda postitust alustasin õieti juba siis, kui Perthis maandusime 6 päeva tagasi. Meil oli samal päeval viimane kontsert Austraalia Kammerorkestriga ning õhtul jätsime oma uute sõpradega juba hüvasti. Tuuri lõpp nendega oli tõsine maraton, 5 kontserti neljas linnas koos lendamistega. Hotellis polnud mahti kohvritki lahti pakkida. Ega meie jaoks miski kergemaks läinud ka. Maestro Kaljuste juba ootas meid Perthis ning järgmisel päeval tervitas meid proovis koos kohalike lauluõpilastega. Kahel järgneval päeval esinesime Perthi International Arts Festivali raames Winthrop Hallis väljamüüdud kontserditel kavadega, millede põhirõhk oli Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikal. Meite tagasitee algas juba paar tundi peale kummardust. Pärast 25h lende ja lennujaamu ning 36h järjestikulist ärkveloldud tundi maandusime kodus. Rõõm meiepoolne!

Kohaliku kultuurikeskuse väljak

Perthist kah. Esimesed inimasustuse jäljed pärinevad taaskord iidsetest aegadest, nii 38 000 aasta tagusest ajast. Esimene Euroopa kapten oli hollandlane Willem de Vlamingh aastal 1697, kes kuulutas paikkonna elamiskõlbmatuks ja viljakandmatuks, väga pealiskaudne hinnang. Inglased nii pirtsakad polnud. 1829.a saabus siia kapten James Stirling, kes nimetas uue asula Perthiks austusest samanimelisest linnakesest Šotimaalt pärit olnud Sir George Murray vastu, kes oli tolleaegne brittide Koloniaalasunduste minister. 1830ndatel toimusid verised kokkupõrked algsete kohalike ja asunike vahel. Vaen kahe poole vahel on kandunud ka järgmistesse sajanditesse. 1850ndatest aastatel kutsuti siiagi väljasaadetud vange odava tööjõu eesmärgil ning koos tärganud kullapalavikuga saadi linnaõigused 1856.

Perth on Lääne-Austraalia osariigi pealinn ning siin elab umbes 2 miljonit inimest, suuruselt riigi neljas linn. Tegemist on ühe üksildaseima linnaga maailmas. Lähim üle 100 000 inimesega asula (Adelaide) on 2130km kaugusel (üksildus võrreldav vaid Honoluluga, mille vahemaa San Fransisconi on 3841km). Vahe Aasia linnadega on väiksem kui Austraalia omadega. India ookeani lained jäid meil seekord aga kogemata, ehk ongi põhjust naaseda. Siinne uus-eestlaste kogukond on muuseas Austraalia suurim ja nende külalislahkus piiritu.

Vastuvõtt Eesti Perthi aukonsuli Anu van Hattemi kodus

Pean nentima, et olen täitsa nautinud suhtlemist teitega säärase meediumi abil. See on avardanud minu maailma märgatavalt ning loodetavasti ka teie omi. Väga palju seiku ja tõiku on jäänud väljaspoole veiklevat ekraanivalgust, kuid ehk leiab seegi tee kunagi miskite meeltega kogetavani.

hetkel kutse relvarahule
henry
13/19.veebruar 2019

PS väike klipike Austraalia tuurist ->

PPS Väike ülevaade ka Austraalia loomariigist ->

Adelaide, Austraalia ehk oota, palju see kell on?

Adelaide’i Raekoda

Austraallased – suured leiutajad. Oma lühikese ajaloo jooksul on nad vajutanud sügava jälje meie igapäevaelu mugavdamiseks. Alates külmiku leiutamisest (õieti ei imesta selle vajaduse üle siinses kliimas) aastal 1856, praktiliste asjadeni nagu elektritrell (1889), kleebisäärega post-it paberid (1902) ja hambaklambrid (1956); militaristlike vidinateni nagu veealune torpeedo (1876), roomikud ja esimene modernne tank (1912) või elektripüss ehk tazer (1928); näiteid ellujäämisvarustusest nagu päästerõngas (1906), lennuki must kast (1958) või täispuhutav liugtee (1965). Muuseas ka WiFi on leitutatud austraalia inseneride poolt 1992.a. Lisaks kõigele eelnevale, just nüüdsama – veebruar 2019 – lubati austraallastel (Queenslandi osariigis) kasutada oma isiklikustatud autonumbritel ka emotikone esimestena maailmas! Seda käsitamatum on nende ajavöötmete süsteem, mille veidrus ei seisne mitte ainult 30 minuti vahedes, vaid pigem nende lõuna-põhjasuunalisuses. Austraalias on müstiline 3 osariigi puutepunkt, kus inimesel on teoreetiline võimalus piisava harkjalgsuse puhul olla kolmes ajas korraga, igaüks 30 minuti võrra teineteisest erinev. Tühitähi pagas muudkui pungub!

2182e11cc36cc53965af31d6183f0b84_l722794006.jpg

The Beatles aastal 1964

Adelaide‘ist kah. Tegemist on suuruselt viienda linnaga Austraalias (mis kätkeb endasse suurusjärgus kogu Eesti rahva) ja esimene asula, kus polnud midagi pistmist Euroopast väljasaadetud vangidega. Viimane on tõsiasi, mida kohalikud tähelepandavalt tihti välja toovad vestlustes külalistega. Linn loodi 1836.a ning lootuses, et õigetel inimestel kurikaellikke kalduvusi pole, ei plaanitud siia esiti vanglatki. Läks aga nobe aasta kuni kõrvaltküla sänikaelad leidsid tee Adelaide’i ning tulemusena pandi siiski alus kohalikele kordnikele, kinnimajale ja võllapuugi sai kasutust. Osariigi nimeks on Lõuna Austraalia ning siinses pealinnas elab kuni kolmveerand kogu osariigi rahvast. Tuntud eelkõige Austraalia parimate veinide poolest (peaaegu pool kogu riigi veinitoodangust on siit pärit), millede üle kohalikud on samuti väga uhked – Jacob’s Creek (tunnise autosõidu kaugusel) ja Hardys’ vast meile enamtuntud nimed, kuid veinigurmaanidele pole vaja mainida rohkem kui Barossa Valley või Adelaide Hillsi ja kõik on enam kui selge.

wp-image-491138986.jpeg

Richard Tognetti

Murran hetkeks reeglit mille kohaselt ma kontsertidest ei räägi – vaikimise põhjustaja loeb ilmselt samuti seda teksti, hästi tehtud, paus üldiselt kannab – ning mainin põgusalt vastupandamatuse sunnil eilset paika: Adelaide’i Raekoda. Biitlid võeti Austraalia tuuri valguses suursuguselt vastu siinses saalis ajal, mil Ringol lõigati mandlid välja, mistap on kõigil piltidel keegi võõras tegelane. Arvestades keskmist vanust saalis tundub, et meie publikki on suuresti sama. 🙂 Kuuldeaparaadid ikka puhuti vilisevad siinsetes saalides meenutades kotkaste kriiskeid kaljude kohal. Senini on meid saatnud meeletu publikuedu. Siin on suured saalid! Ikka suured, nagu paartuhat+ istekohta. Eilne polnud erand. Eilsel kontserdil helises selle tuuri esimene telefon ning ma leian, et see on tegelikult suureks tunnustuseks austraallastele. Arvan, et ei eksi kui pakun meie seniseks kuulajaskonnaks ligemale 20 tuhat inimest ja alles nüüd esimene säärane intsident. Publikumi vastuvõtt on olnud samuti ainult hüperlatiividega kirjeldatav. Ei oska kahjuks vastata, kumb heliloojatest saab valjema aplausi osaliseks, sest maestro on kava üles ehitanud katkematu muusikana, mis töötab ülimalt hästi! Kontserdil on kaks võrdelist poolt, mis pakuvad nii ameerikamägedelikku sõitu kui ka lendu võluvaibal üle kastese aasa.

järjekordne lennujaam
henry
13. veebruar 2019

Melbourne, Austraalia ehk kahjatsusväärselt lühike visiit

Imepärane Melbourne, hüüdnimi 1880.ndatest

Esmalt jagaks teiega põnevat seika mis langeb kategooriasse “suhtle ja sa avardud”. Nimelt sain vahepeal teada miks Austraalia lipu Lõunaristi konstellatsioonil on üks väike 5-tipuline täheke teiste 7-tipuliste keskel. Algselt oli kellelgi geniaalne mõte tähistada kõik 5 tähte suuruse/heleduse järgi 9-tipulisest kuni 5-tipuliseni. See tundunud vastuvõtukomiteele liigsena, mistap lähendati tähed 7-tipulisteks, kuid disaineri ilmse jonni poolest jäeti väikseim täht viisnurgaks. Nüüd te siis teate samuti toda tühitähiteadmist ehk triviat ja selle killukesega pealehakkamine on teite kätes. 🙂

Niisiis Melbourne. Peab tunnustama õnne, sest ma ei suudaks kuidagi tõika põnevamaks kirjutada, ega oma salarõõmu varjata, kui mees, kes ostis 1835.a nüüdisaegse Port Phillipi lahe ja Yarra jõe kandis maalapi aborigeenidelt ja pani aluse algselt telklinnakule ning kullapalaviku pärituules oma aja kõige jõukamale suurlinnale, poleks kandnud nime John Batman. Melbourne osteti 30. augustil 1835 ja brittide kuninganna Victoria kuulutas selle linnaks 1847. 1851 sai Victoria osariigi pealinnaks, kui osariik eraldati New South Walesist eraldi kolooniaks. Nimekandidaatidena vaagiti ka Batmaniat (kindlasti ürgkahetsetakse võimaluse möödalasku sisimas senini), kuni Inglismaa tolleaegse peaministri järgi nime sai. Juba 19. sajandi lõpuks oli linn kasvanud Austraalia majandus- ja rahanduskeskuseks. Alates riigi iseseisvumisest 1901 kuni 1927, töötas siin ka parlament enne Canberrasse kolimist. Hetkel elab linnas 4,5 miljonit inimest ehk tegemist suuruselt teise linnaga Austraalias ning siin on ühtlasi maailma suurim trammiteede võrgustik.

Autoportree hotelli rõdult

Leedi Õigluse süütud silmad

Mõtlesin teitega jagada veel põnevat põiknevust siinse Ülemkohtuga seoses. Kuni Port Philip oli veel Uus-Lõuna Walesi osa, toimusid asisemad kohtuprotsessid Sydneys. Loomulikult oli see aeganõudev ja tüütu kohalikele (või vastupidiselt mugav sõltuvalt kummal pool kohtupinki istuda). Pärast 1850.a Jagunemisakti loodi siia uus Ülemkohus. Nende Õiglusjumalanna kuju on pisut teistmoodi, nimelt ilma sidemeta silmadel. Legend räägib, et üks kohtunik olla võime veennud selles, et leedi Õiglus “peaks vaatama maailma avasilmi, samas mitte kergeusklikult”. Põiknevus aga avaldub hoopis säärasuses, et kuni 16.sajandi keskpaigani esitleti Iustitiat alati avalisilmi. Vot sedapsi! Tühitähiteadmiste ning ninatarkluse arsenal muudkui täieneb.

Oleme andnud siinsele publikumile nüüdseks 2 kontserti ning hommikul lendame juba Adelaide’i. Eilse kontserdi vaheajal sai ületatud ka omamoodi ekvaator elik siis tänaseks on juba vähem kontserte anda kui selja taha jääb. Kuidas kellele, aga 2 nädalat kodust eemal on pikk aeg ja lumekühveldamise kõrval on igatsusväärseid seiku enam kui küll. Mul hakkab tasahilju külluslikult himutama soov juba kodu väisata.

alguses laadisime ja lasksime, pärast polnud aega ja ainult lasksime
henry
11. veebruar 2019

Canberra, Austraalia ehk kirik keset küla

Pole just palju linnu, millede nurgakivi panekut saaks kuupäeva täpsusega dateerida. Õieti tulebki vaid üks teine pealinn meelde ning seegi kuupäev on ajalooliselt kaheldav. Canberra ehitamist alustati 12. märtsil 1913, 5 aastat pärast ideekonkursi väljakuulutamist planeerida uus pealinn kusagile tühermaale, et lõppeks lõpetada rivaalitsemine Melbourne’i (tolleaegne pealinn) ja Sydney vahel. Konkursi võitis 35-aastane USA maastikuarhitekt Walter Burley Griffin. Tema vaimusilmas pidi linn saama avar, madala hoonestusega ja igati tänapäevane. Versaille’st inspireeritud linnaplaan on igati sümmeetriline ning fraktaale meenutav, kus tänavad paiknevad linna südamiku moodustava kolmnurga tipupunktide ümber justkui jalgratta kodarad ümber oma kesktelje.

Austraalia pealinn Canberra, koduks 400 000 inimesele, ühtlasi ka meie dirigendi Richard Tognetti sünnilinn

On ütelus, mille järgi ei tohiks raamatuid hinnata nende kaane järgi. Küll aga tõmban meelevaldse paralleeli – linna nime kandva postkaardi leidmise lihtsus on võrdelises seoses linna huvitavusega. See oli ränk, aga siiski lõppeks tulemuslik otsing. Vähemalt ei kutsutud seekord tagaruumist koristajat, kellele mu korduma kippuvat küsimust linnanimelise postkaardi kohta korrati, et siis kõik saaksid poes naerda mu tolalikkuse üle (nii juhtus Ann Arbori nimelises linnakeses USAs ja eks see oli ka juhm päring minu poolt).

Eks see omamoodi mõõdupuu ole kui läbitöötatud pealinnateemalise materjali kõige põnevam ja pikem osa puudutab linna nime tähendust. Lühikokkuvõte – keegi ei tea. Mõttekäik oli aga lennukas. Enamlevinud arvamuse kohaselt tähendanuks kambera aborigeenide ngunawali keeles ‘kohtumispaika’. Kinnitus sellele aga puudub. Ngunawalide tänase pealiku selgituse järgi, tähistab see pigem ‘naise rindu’ või ‘rindade vahelist ala’ ja viitab kahe mäe – Black Mountain ja Mount Ainslie – vahelisele orule, kus linn asetseb. On ka viiteid Austraalia jõhvikale (‘cranberry’), mida kohalikus keeles ‘canberryks‘ hüütakse ning mida rohkesti orus omal ajal kasvas.

Ka eukalüptipuude mets kasvas omal ajal jõeorus, mis tänaseks saanud linnaisanimeliseks paisjärveks. Koaalasid enam siin ei ela. Küll aga nägi hulkuv kolleeg eile kängurusid linnas ukerdamas, opossumitest rääkimata. Kokkuvõtvalt madal ja rahulik loodusekeskne linnake, nagu härra Burley Griffin vaimusünnitisena soovis. Väga suur kontrast Sydney’ga see-eest!

Puhkus ja hingamine võivad järgnevalt oodata oma aega. Jalad on juba stardipakul, valmisolekust rääkimata ning ootame lahingukäsklust. Tänasest alates anname järgnevalt 7 kontserti 8 päeva jooksul neljas eri linnas üle Austraalia.

valmis liikuma igasse punkti
henry
9. veebruar 2019

PS Mount Ainslie sai ka täna võetud paari kolleegiga, üle 18 000 sammu tehtud.