Koorilaulja arhetüübid

Kunagi vanal hallil ajal, kui inimesed liikusid veel suurtel kiirustel ja hulgakaupa, esines selline nähtus nagu koor. Mõte oli säärane, et lauljad tulid kokku, võrdlesid kes kui kõrgelt laulab, jagunesid seejärel nelja gruppi (2+2) – kõrgemad ja madalamad mees- ning naishääled ja pärast piisavaid proove esineti kontsertidel. Rohujuuretasandisse süüvides hakkasid aga silma värvikamad ja värvikaimad alaliigid, milledest püüame anda siinkohal põgusa antropoloogilise ülevaate.

#1 “Mõhh” – laulja, kes kunagi ei tea, mis taktis ollakse ja mis leheküljelt võetakse. Vahel võib juhtuda, et ta ei tea isegi seda, mis teosega proovi tehakse.

#2 “Iriseja” – laulja, kes pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Jaguneb omakorda kaheks tüübiks:
1. “Podiseja” – vaikne lakkamatu rahulolematus. Kui aga küsida, et kas on mingi probleem, tuleb vastuseks irooniline: “Ei-ei, mis probleem?”
2. “Väljaütleja” – väga ohtlik arhetüüp! Selle arhetüübi esindaja käest ei tohi kunagi küsida, kas on mingi probleem…

PhotoGrid_1586449174573

2+2

#3 “Korrapidaja” – laulja, kelle sõnavaras kõige sagedamini esinev sõna on “Tšš!” “Korrapidaja” näib arvavat, et teiste manitsemine on tema eluülesanne, aga hoidku selle eest, kui keegi julgeb talle endale märkuse teha! Absoluutne solvumine on garanteeritud.

#4 “Spetsialist” – laulja, kes teab alati kuidas laulda kõige raskemaid rütme ja kuidas hääldada kõiki maailma keeli. Alatüüp on “Tippspetsialist” – laulja, kes teab kõigest kõike, olenemata valdkonnast.

#5 “Abidirigent” – laulja, kes leiab igas dirigendis miljon puudust ja on veendunud, et teeks ise iga kell paremini.

#6 “Humorist” – laulja, kelle elueesmärgiks on olla kõige vaimukam inimene seltskonnas.

#7 “Diplomaat” – laulja, kes ei armasta pingeid ning püüab igal koosolekul või arutelul olla korraga kõigi poolt.

#8 “Pioneerijuht” – laulja, kes armastab kõike organiseerida ja teab alati täpselt, kuidas asjad peavad käima. Ta on tavaliselt valjuhäälne ja domineeriv.

#9 “Napsuvend” – laulja, kes koosviibimistel tormab esimesena joogilaua suunas ja kellel igal väljasõidul on tõenäoliselt oma plasku põuetaskus.

#10 “Vaikne sell” – laulja, kes kunagi ei lärma ja hoiab pigem omaette. Kui sa temaga aga jutule saad, selgub, et ta on kõige huvitavam inimene kooris.

#11 “Lõkerdaja” – tavaliselt mõni naislaulja. Iseloomulikuks tunnuseks on läbilõikav itsitamine, lagistamine või kõõksumine, mis on ülimalt nakkav, enamasti mitte nalja sisu vaid naeru eripära tõttu. Ohtlikuks muutub siis, kui hoog vallandub keset kontserti laval seistes.

#12 “Paindumatu” – laulja, kes on tihti teiste suhtes vaiksel, hukkamõistval positsioonil ja kes ei tunnista kunagi ühtegi enda viga.

#13 “Polkovniku lesk” – laulja, kes on alati kindel, et tal on mingi surmatõbi küljes, kes gripihooajal kannab kaasas käte desinfitseerijat ja iga väiksemagi aevastuse või köhatuse puhul vallandab paanika.

#14 “Tuul tõmbab” – laulja, kes alalõpmata kurdab tuuletõmbuse üle ega luba isegi siis, kui kogu ülejäänud koor on õhupuudusesse suremas, avada ühtki akent ega ust.

#15 “Fitness” – laulja, kes igas hotellis otsib esimese asjana üles jõusaali, kannab igal reisil kaasas dresse, et hommikuti jooksmas käia ning sageli ilmub proovidesse higist leemendades ja jalgrattakiiver peas.

#16 “Vegan” – laulja, kelle enamik vestlusteemadest hõlmab juurviljakuivateid, ise valmis möksitud pestosid, batoone või smuutisid ja hääldamatu nimega toiduaineid kohalikust ökopoest. Tervislik toitumine näib olevat tema jaoks sama tähtis nagu hapnik hingamiseks ja ometi võib juhtuda, et kohtad teda kogemata McDonaldsis. 🙂

#17 “Tatraveski” – laulja, kes kannatab kroonilise lobapidamatuse all ega suuda ka keset proovi ühtegi pähe tulnud mõtet enda teada hoida.

photogrid_15836052846634515679146458020622.jpg

#18 “Esisopran” – laulja, kes enamasti laulab sopranirühma kõige kõrgemad noodid või kellele antakse laulda enamik soolodest. “Esisopran” arvab tavaliselt, et teda peaks hommikuti tervitama aupakliku kummardusega ning et iga noodi eest, mis on kõrgem kui teise oktavi sol tuleks maksta lisatasu.

#19 “Šopahoolik” – laulja, kes leiab reisil igast linnast üles “C&A”, suudab mahutada 20-minutilise pausi sisse vähemalt 5 poe külastust ning soetab pea igalt reisilt uue kohvri, et kogu kokkuostetud nodi koju toimetada.

#20 “Nutisõltlane” – laulja, kes veedab kõik proovivaheajad ninapidi telefonis ning suhtleb ka keset proovi Messengeris vähemalt 5 inimesega korraga, üritades samal ajal müüa oma autot. Ja osaleda netioksjonil. Ja broneerida hambaarsti aega. Ja maksta pesumasina liisingut. Ja teada saada, mida lubab Alkeemia taroskoop algavaks nädalaks.

#21 “Täpsuskütt” – laulja, kellel on eriline anne esitada tüütuid küsimusi iga väiksemagi detaili kohta. Nagu sõltuks inimkonna tulevik sellest, kas sõna viimane kaashäälik läheb triooli viimasele kuueteistkümnendikule või sekstooli eelviimasele kaheksandikule. Küsimused võivad olla ka umbes sellised:
“Kas see crescendo läheb pianissimost pianosse või metsopianosse?”
Või:
“Järsku peaks siin olema kuuendal tenoril fa-diees, mitte fa-bekaar, kuna seitseteist lehekülge tagasi oli üks peaaegu samasugune käik kolmanda soprani saatefaktuuris ja neil oli fa-diees?”

#22 “Seltskonna hing” – laulja, kes suudab vähem kui kümne minutiga leida ühise keele ükskõik kellega, olgu selleks siis mõni välisorkestri viiuldaja, festivali promootor, kontserdiagentuuri esindaja või lihtsalt imetleja publiku seast. “Seltskonna hing” on eriti asendamatu vastuvõttudel, kus teda on hea tanki panna, et saaks ise vaikselt suupisteid ja veini nautida.

#23 “Tähelepanu keskpunkt” – laulja, kes eelistab alati olla esiplaanil, olgu tegemist siis pildistamise, vestlusringi, koorimuusikas harvaesineva lavastuse või mõne teleproduktsiooniga. “Tähelepanu keskpunkt” võib osutuda asendamatuks, kui mitte keegi ei taha minna raadiosse intervjuud andma või loosida kaamera ees kontserdipileteid välja.

#24 “Hilineja” – laulja, kes reisidel magab tihti sisse ja hilineb ka igapäevaproovidesse tavatult sagedasti. “Kroonilise hilineja” tunned ära sellest, et ta kasutab “edasijõudnute” vabandusi ega lange enam tasemele “jäin ummikusse” või “trollil tulid sarved maha.”

#25 “Sekeldustessesattuja” – laulja, kellega kogu aeg juhtub midagi, tavaliselt midagi absurdset ja loogikavastast. Näiteks läheb ta valel ajal lavale ja ajab seejärel oma kõkutamisega teistel esinejatel numbri sassi. Või läheb valesse kohta proovi. Või on ta ainus, kes ei kuulnud, et proovi kellaaega on muudetud. Või on just tema see kelle söögitellimus proovi ja kontserdi vahelisel lõunapausil ära unustatakse. Või on tema deebetkaart ainus, mis välismaal ei tööta. Või võetakse just temalt 80 eurot teenustasu sularaha väljavõtmise eest ja ta märkab seda alles hiljem.

#26 “Unustaja” – laulja, kes tavaliselt unustab mõne noodi koju, ajab proovi kellaajad segamini, avastab lennujaamas, et on passi või telefoni koju jätnud ning laseb pea igast hotellist üle maailma endale asju posti teel järele saata.

#27 “Veidrik” – see on väga laiapõhjaline arhetüüp. Võib hõlmata näiteks:
1. ehmunud pesukaru näoilme jäljendamist lahtilaulmisel
2. huumorit, mis on nii keeruline ja mitmekihiline, et naermise asemel peaks sellest hoopis doktoritöö kirjutama
3. küsitava väljanägemisega tegevusi avalikus kohas, nagu näiteks enesemassaaž või aeroobikakava etendamine proovis
4. sõna võtmist ajal, mis absoluutselt kõigi teiste ruumisviibijate jaoks tundub kõige halvem hetk võimalikest

#28 “Dünaamikapolitsei” – laulja, kes alalõpmata juhib teiste tähelepanu dünaamikamärkidele (“Muuseas, siin on kirjas piano!”)

#29 “Entukas” – laulja, kelle peas keerleb korraga miljon ideed, kes pakub alati välja lahendusi kõigile esilekerkivatele küsimustele ning kes reisidel tõuseb enne kukke ja koitu, et sihtkoha põnevamad vaatamisväärsused enne kontserti läbi kapata. Enamasti on tal selle jaoks tehtud netis ka tohutu eeltöö, laetud nutitelefonisse alla kõik vajalikud linnakaardid ning broneeritud kõikmõeldavad piletid ja pääsmed. Näiteks holokausti muuseumisse või kohalikku bikram joogasse.

photogrid_15871139454765612605994860610001.jpg

Hinda end olude, teisi ideaali järgi!

#30 “Piinatud geenius” – väga kõrgetasemeline laulja, kelle täiuslikku sooritust takistavad pidevalt saamatud kolleegid, oskamatute heliloojate poolt kirjutatud partiid ja ebapädev dirigent. Tihti peab geenius enda kaitseks kõrva kinni hoidma ning kunagi ei jäta ta andmata oma hävitavat hinnangut kolleegide kehvale sooritusele, enamasti “diskreetse” grimmassiga.

#31 “Eneseimetleja” – laulja, kes alati peab kõik lõpud üle ja kes kunagi ei laula nii vaikselt kui palutakse.

#32 “Erand” – müütiline olend, keda keegi kunagi pole näinud. “Erand” on igas olukorras professionaalne, proovideks ette valmistunud, igati täpne ja eksimatu, ebareaalselt eeskujulik, ei lobise, ei hiline, ei nurise kunagi, on isiklike töövahenditega varustatud. Haldjas on tema kõrval igapäevane nähtus.

Arhetüüpe on loomulikult enamgi veel, lugematutest alaliikidest ja erijuhtudest rääkimata. Puhtakujulisi paadunud isendeid esineb õnneks harva, pigem kohtame päriselus kombinatsioone paljudest tüüpidest. Loodame, et äratundmisrõõmu jätkub ning maailm on peagi valmis taas tervitama nähtust nimega KOOR.

EFK loovtuumik

Tagasivaade Hollandi turneele

Kontsert nr.7, Amsterdam Muziekgebouw

Seitse kontserti Hollandis on selja taga. Võiks arvata, et ühe kavaga turneel tekib rutiin, kuid iga esinemispaik on erinev akustiliste tingimuste osas, iga lava erineb selle poolest, kuidas lauljad üksteist kuulevad ning millised on dünaamilised nüansid, nt kui kergesti kõlab saalis forte. Henry on eelnevalt kirjutanud, kuidas laulja töö on nagu sportlasel: tähtis on oma tippvormi kontserdiks ajastada. Sarnaselt sportlasele mõjutab ka laulja sooritust mitmed elemendid sh keskkonnatingimused (nt lava akustika), kuid nendest olmelistest mõjutustest võib kunagi hiljem pika blogipostituse kirjutada.

Sellisel tuuril, kus esitame ühte kava, kujuneb kontserdipäev umbes järgmiselt. Päeval tegelevad lauljad oma huvidega, olgu see shoppamine, muuseumides käimine, matkamine, söömine või lõunauinakud. Peale ühist bussisõitu kontserdipaika toimub ca tunnine proov, kus dirigent võtab uues akustikas läbi olulisemad algused ja üleminekud, keskendudes eriti nendele kohtadele, mis eelmisel kontserdil kõige säravamalt ei realiseerunud. Selliselt töötades, iga kontserdiga nüansse lihvides ja ansamblit parendades, tekivad nii lauljatel kui dirigendil aina enam kõrgendatud ootused eelseisva kontserdi osas. Muidugi kõige suuremad ootused olid viimase, Amsterdami kuulsas Muziekgebouws toimuva kontserdi osas, eriti kuna tegu oli raadios ülekantava kontserdiga. Tõsi on aga see, et ükski kontsert pole vähem oluline kui teine, olgu tegu siis Muziekgebouw või Arnhemi kontserdisaaliga. Ka lauljad laval ootavad igalt kontserdilt elamust ja annavad endast parima.

Kontserdid algasid Arvo Pärdi teostega “Summa” ja “Nunc dimittis”, mille järel peale mõneminutilist hingetõmmet kõlas Sergei Rahmaninovi „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ (op 31). Minu jaoks, ja ma usun paljude jaoks ka publikus oli see teos imeline avastus. Rahmaninovi “Koguöise jumalateenistuse“ kõrval on „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ teenimatult varju jäänud, kuigi teos on tulvil kauneid meloodiaid ja tibutagi tekitavaid harmooniaid. Suurepärase esituse tegid diakonitena Olari Viikholm ja Raul Mikson, kes kontsertidel kirglikult teksti retsiteerides meid kõiki inspireerisid. Lisaloona kõlas (ja tõesti igal kontserdil oodati meilt lisalugu) Cyrillus Kreegi Taaveti laul nr 104 “Kiida mu hing”, mille viimane helisev “Aamen” tenorite ja basside esituses igal kontserdil publikust õndsa ohke teenis.

Siinkõneleja hinnangul nauditavaim kontsert oli Enschedes, mis oli ainuke kord sel tuuril, kui esinesime kirikus. Rahmaninovi „Püha Johannes Kuldsuu liturgia“ esitamisel aitab kiriku akustika kaasa tõeliselt müstilise ja pühaliku atmosfääri loomisele. Kuuldavasti saame seda teost juba aasta pärast taas esitada ning Kaspars Putniņši juhatusel ka plaadile salvestada.

Triin
23.02.2020

PS Amsterdam Muziekgebouw kontsert on järelkuulatav – https://www.nporadio4.nl/gids-gemist/2020-02-20

Schipholi lennujaam, Holland ehk meie teine kodu

Igal rahvusel on oma uhkus. Nurgakivi, mis toob välja nende tugevused ja joonib alla põhiväärtused. Teinekord kätkeb selles Miskis kogu kultuuri eripära, millega on põhjendatud ka väikseim tühitähi ning milleta laguneks iga rakukese olemus. Schipholi lennujaam Amsterdami lähistel ei ole üks nendest. Pigem vastupidi, tänane kogemus võttis kokku kogu “ei kunagi enam” kogemuste läbielamised.

26jrke1438079004987823061.jpg

Pilt on kõigest illustreeriv

Algab kõik alati tavapäraselt – lühike öö pärast kontserti (mis läks täismajale ning väga hästi), hotellist väljumine 6 paiku, teekond läbi ööhämaruse lennujaama, liiga varakult lennufirma leti ääres (sest alati maksab arvestada öiste ummikutega) ja mõõdukas kulgemine turvakontrolli suunas. Turvakontroll. Sõnadega kirjeldamatu kogemus, mille saaks võtta kokku isaelevandi surmakarjelaadse möirgega, kus käiakse läbi üksikasjalikult kõik teadaolevad (ning mitteolevad) genitaalide osad vulgarismide tömpide, kuid tabavate nüanssidega. No kurat küll! Mis oli küll selle arhitekti peas, kes selliseid pudelikaelasid projekteerib? 4 piletiväravast töötab 3, aga see on omamoodi hea, sest kuhugi ruumi minna nagunii pole. Pärast esimesi väravaid üritame kõik mahtuda napilt inimõlalaiuse lahtri algusse, mis sinkavonkleb ilma otsani ja tagasi. Liikumiskiirus võistleb fotofinišis liustiku sulamise kiiruse ja surnud postiljoni kõnnakuga. Kui oled läbinud juba 2 vahet, avastad, et L-kujuline ruum, milles viibid, on tegelikult väga palju pikem kui algselt näis ning rivid ulatuvad liialdamata silmapiirini.

Tühised tund aega hiljem oled juba ruumi keskele jõudmas ning pikkade inimeste eelist kasutades näed, kuidas entusiastlik lennujaamatöötaja žestikuleerib kätega – tulge-tulge, me tegime just paar rida juurde! Ussimängu kulminatsioonis tõstad käed taeva poole ja hüüad kogu hingest – mu Jumal, mikspärast oled sa mu maha jätnud? Ahastusega liituvad kõrvalseisjad ning olukorra närb trööstitus seob kaaskannatajaid sügavalt nagu vastalanud relvarahu kesk tapatalgut. Kui läheneme viimasele katsumusele, teeb lennujaama töötaja nalja, nagu tal algaks justsama paus. See võiks isegi pisut naljakas tunduda, kuid lõputu edasi-tagasi kulgemise käigus oled kuulnud seda juba vähemalt viimased 6 ringi. Kuidas töötajale endale see nii palju nalja valmistab, on müstika, kui just see tema viimase ahastuse karje pole? Äkki ootab tema oma igikaugenevat pausi nagu Tantalos, kellele magusad marjad jäid alati käeulatusest püüdmatusse kaugusesse ning veetase jalge ees kahanes sõltuvalt ta küünitamise sügavusest. On ikka sadistlikke jumalusi.

Vähe lohutab linditöötaja kuiv märkus nende uue masina võimekuse kohta, mis lubab tehnikaseadmed pagasisse jätta. Kiirus olla oluline! Hea valik inivesteeringuks arvestades silmapiirini ulatuvat saba. Saal, mis lõhnab nagu tuhatkond vähepuhanud üleriietes inimest, kes viimased 2h üheskoos vaguralt marssinud nagu Mooses oma rahvaga kõrbes, leidmata mingitki lohutust.

Esimene kolleeg, kellega kohtud pärast kogu seda kadalippu tõotatud teispoolsuses, ütleb, et tegi aega parajaks oma lemmikkohvikus. Kuidas see võimalik on? Ta oli 5 inimese kaugusel check-ini sabas. Vahel peab vedama ka, küllap pääses enne suurt lainet. Aitab jamast! Kell on kusagil maailmas kindlasti juba 5 pärastlõunal. Lähen teen selle katsumuse peale ühe õlle.

Tulge Hollandisse, aga ärge eeldage, et siit hõlpsalt minema saab!
henry
21.02.2020

Arnhem, Holland ehk kodu keset linna

Mis on ühist Sean Connoryl, Anthony Hopkinsil, Michael Caine’il, Gene Hackmanil, Robert Redfordil? Nad on koos mänginud kõrgelt hinnatud 1977 aasta sõjafilmis nimega A Bridge Too Far (7,4/10 IMDb järgi), milles jälgitakse lahingut Arnhemi silla üle. Täna kannab uus sild brittide kindralmajor John Frosti nime.

Lõppeks siis põhjust ka meie staabist kirjutada. Esimesed jäljed pärinevad ca 70 000 aasta tagusest ajast, mil pesapunujateks olid Euroopas hoopiski neandertaallased. Inimesed saabusid viienda ennemeieaegse aastatuhande paiku. Asula ei paiknenud alguses Reini jõel nagu tänapäeval, ent koos 1530.a muudetud voolu kulgemisega jäi linn kohendatud jõesängi teele. Nime esmamainimine oli 893. aastal ning nagu andunud lugejad juba hoomavad, siis on linn Madalmaid kujundanud sõdades kordi vallutatud ja allutatud saatusega. Oma vana linnamüüri lammutasid kohalikud siiski ise kui tundsid potentsiaali ahistavat piiri. Arnhemi hüüdnimi on Väike Haag Idas, kuivõrd siia ehitasid oma kodud tänapäevasest Indoneesiast naasenud rikkad suhkruparunid, kes rajasid ka linna kujundavad lopsakad rohelised pargid.

Arnhemi üheks sõpruslinnaks on Wuhan Hiinas 😉

Täna on selle tuuri viimane kontsert Amsterdamis (sellest linnas olen paljugi pajatanud ning peatselt aprillis ootab ees järjekordne sutsakas), misjärel on meil ees lõppeks kodutee. Tundub nagu oleksime igaviku ära olnud. Ega see koorielu kõigile sobi, meil ei ole teineteise eest pääsu. Kogenud koorikuna on armas vaadata, kuidas iga reisi lõppedes hakkavad sisepinged tasapisi leebuma ning inimesed hakkavad taaskord naeratama ja tere hommikust teineteisele soovima. Hetkel veel pehmenemise märke näha pole, kuid elame-näeme, sest lootus surevat viimasena ju.

homme samal ajal juba kodus
henry
20.02.2020

PS. Kõrgus merepinnast – Arnhem 13m, eelseisvas Amsterdamis -2m (sadamalinn ikkagi).

Musis Stadstheater Arnhem, pilt proovist enne kontserti nr. 6

Groningen, Holland ehk väisates Tallinna sõpruslinna

Groningen, rahvakeeli ka Martinistad kuulsa linnakeskse torni järgi

Oleme tagasi sadulas pärast pikka taastusravipäeva ning ees ootab kontsert kammerkoorikutele tuttavas linnas Groningen. Sirvisin ennist blogi-arhiivis, et jõuda selgusele kas ma pole mitte juba kirjutanud Groningenist. Mina ei ole, aga meie blogi-pesa üks esimese laine postitusi Annika sulest räägib sellest, kuidas me Philip Glassiga Koyaanisqatsit käisime siin etendamas. (https://filakammerkoor.wordpress.com/2013/01/24/groningen-21-24-jaanuar-2013/ )

250px-GroningenCity_Montage.jpg

Pisut linnast ka. Esimesed elutegevuse jäljed ulatuvad neljandasse ennemeieaegsesse aastatuhandesse. Kirjalik äramärkimine pärineb alles 1040a, kuigi juba 3. sajandist on märgid tärkavast asulast. Elu ümber Martini kiriku on olnud poliitiline rähklemine sõdade ja tänaseks purunenud liitude virvarr. Torni kõrgus on aastasadadega kahanenud 127 meetrilt 97ni. Groningen on olemuselt tiheda taristuvõrguga ülikoolilinn ja rahvaarvult suurim asula Põhja-Hollandis. Kuulsa maadeavastaja ning meremehe Abel Tasmani sünnilinn (võite viktoriinilikult arvata, millises kandis mees enamjaolt purjetas ning õige vastuse korral end premeerida millegi heaga või teha enesele ärateenitud kalli). Kokkuvõtvalt igati kultuurinautlejate kants. Peab vast üle kontrollima väite, ent tundukse nagu oleme kammerkooriga siin esinenud rohkemgi kui Amsterdamis. Teadaanne topograafiilidele – kõrgus merepinnast 7m!

elame näeme esineme
henry
18.02.2020

PS umbes 2 aastat tagasi kirjutasin oluliselt hoogsema sissekande – https://filakammerkoor.wordpress.com/2018/01/25/jedi-naasemine-ehk-jarjekordse-edeva-diletandist-ilukirjuri-sissekanne/

SPOT Groningen, kontsert nr. 5

Enschede, Holland ehk suurimat väikeriiki kündes

Enschede ja meie kontsertpaik

See on pelgalt käsiteldamatu kui üüratu üks väikeriik tegelikult tundub! Holland võib pindalalt olla napilt väiksem kui meie kodumaa, kuid need igapäevased kuni 2,5h sõidud igas suunas (ja tagasi ka) on muutumas üllatuslikult painavateks koos vastutustrikka kavaga. Kontserdid on läinud väga hästi ja sooja vastuvõtu saatel. Aa mis see numbrites teeb, küsib hüüdja hääl kõrbes? Tillbergis ootas meid u600 inimest, Heerlenis tuhatkond ja lähima sajaliseni ümardatult 700 kuulajat oli eile Eindhovenis. Tänane kontsert toimus endises kirikuhoones, nüüdse nimega Wilmink Muziektheater, ning oli väljamüüdud. Ortodokse kirikumuusika vastu on kustutamatu janu ka senini esimeses vat-et ateistlikus kohas.

Enschede asub Saksamaa piirist kõigest paari kilomeetri kaugusel ning nimetähendus on jahmatavalt täpne – “piirilähedane”. Kes oskas tänast piirivedu prohvetlikult ennustada juba 1300 aasta kandis, kui linnaõigust esmalt taotleti. Tühised 25a aastat hiljem (tigupost, mis muu ning räägi sellest e-posti põlvkonnale ja nad ei usu sõnagi) see ka rahuldati, mis andis keskajal elulise õiguse müüri rajamiseks. Ehitamine osutus aga kaelamurdvalt kalliks, sest kogu kivimaterjal oleks olnud importkaup kohalikele. Kaitserajatis ehitati põõsastõketest ja kraavidest, milledele viiteid kannavad tänavate nimed endiselt. Kaheksakümneaastases sõja ajal päästis linna alistumine, kuid tulekahjud on muutnud kiviaherat linna küllusikult. Tööstusrevolutsioon oli katalüsaatoriks siinsele arengule, kus kedrati hübriidlõnga linast ja puuvillast. Ent kõik see kukkus kolinal kokku möödunud sajandi 70.ndatel, mil ala muutus Hollandi vaeseimaks piirkonnaks. Tänast olukorda ergutab 3 väga hinnatud tehnika süvasuunalist kõrgkooli ning “tühine” kohalik õlletehas nimega Grolsch.

300px-rolling-thunder-cloud2851259322144688372.jpg

Tõhus tormipilv endise (ülla-ülla 😉 ) sõjaväe lennuvälja linna kohal, meeletute tormide hulk on korrelatsioonis muu ilmahullusega

Sinna- ja tagasisõit tekitas kõigile omamoodi merehaiguse tunde kuivõrd meie saatjaks oli meeletu marutuul, mis pani bussi lainetama nii tuntavalt, et kontsert tundus justkui toimuvat enam kui mõõdukas salongijoobes. Ei saa kahtlustamata jätta ka pehmet vertiigot, viibisime ju siiski 42m kõrgusel merepinnast. Õnneks on esmaspäev lõppeks vaba päev.

peatselt vabalt-rivitult
henry
16. veebruar 2020

Wilmink Muziektheater, kontsert nr. 4

Esimene riietusruum elus, millest sai teha panoraampildi ning mille laius jäi meetri juurde

Eindhoven, Holland ehk ilma otsas põleb lambipirn

Eindhoven, kunikskogematuna

Kuigi reisusihiks pole meile Rotterdam, on tuuri üheks eesmärgiks jätta jälgi endast üle terve Hollandi. Tänaõhtune kontsert leiab aset Eindhovenis. Andestatagu mu põgus ülevaatus sihtpunktide taustast, sest reaalselt me ei näe ega koge midagi paikset. Elame siinses “Paides” ning teeme oma kannapunktist sööste üle Hollandi. Kontserdipaika jõuame sobivalt selleks hetkeks, et kõik poed on parasjagu sulgemas, mistap pole saanud veel kohalikke postkaartegi õieti soetada.

40e80eff36d3606fb7c5aacdd42330251069106924697072319.jpg

Philipsi tehas 1916

Linna nime päritolu on tõlkest tulenev – eind, mis tähendab ‘viimast’ või ‘lõppu’ ja hove, mis viitab ennistaegsele pindalaühikule (1 hove~12ha). Kõrgus merepinnast 17m. Kirjalikud andmed algavad aastaga 1232. Linn arenes mõõdukas tempos läbi sajanadite, käis Kaheksakümneaastase sõja ajal käest kätte kuni lõppeks tehti maatasa taganevate hispaanlaste poolt. Hollandi krooni alla jõudis lõppeks 1629. Eindhoven jäi väikelinnaks kuni tööstusrevolutsioonini ning hetkel on rahvaarvu poolest kohal nr 5. Nimetatud tööstusrevolutsiooni ajal tegi nime tubaka-, tiku- ja tekstiilitootjana, millele tuli lõpp kahasse Teise maailmasõjaga. 1891 aastal loodi elektroonikafirma Philipsi vendade Gerardi ja Antoni poolt esmalt väikese lambipirne tootva tehasena siin. Linna tuntakse seetõttu ka kui City of Light, Valguslinn. Philipsi firma veab endiselt jõuliselt teadusvankrit koos DAFi ja ICTga. Veel 15a tagasi kulutati kogu Hollandi teadusuuringute eelarvest kolmandik Eindhovenis.

valmis liikuma igasse punkti
henry
15.02.2020

Muziekgebouw Eindhoven, kontsert nr. 3

Heerlen, Holland ehk sõnumeid pilvepiirilt

Allkiri on suhteliselt iseselgituv pildilolevast lähtudes, mistap üleliigne ning tarbetu, ent kuna ma olen ikkagi eelkõige truu enesele nende vähestegi kunstiliste eesmärkide näol, siis ei saanud jätta ju lüngakest täitmata ning võimalust kasutamata 🙂

See juhtus aastaid tagasi kui rääkisin oma lastele tookordsest kontsertreisist Hollandisse ning mainisin nimesid nagu Rotterdam, Amsterdam ja Heerlen. Mille peale üks poolunine virgus voodist hetkega ja küsis, kas sellised nimed ongi Madalmaade linnadel – Rott, Hamster ja Heeringas.

Heeringaliku nimega linna me täna suundumegi. Kuigi inimasustuse jäljed ulatuvad kuni neljandasse ennemeieaegsesse aastatuhandesse, seostatakse linnakese algust roomlaste tulekuga. Algne Coriovallumi nimeline kants paiknes kahe olulise tähtsusega tee ristumispunktis. Selle tunnistajaks on linna keskel rooma termide varemed, mis on ainulaadne leid terve Hollandi peale, kuid kindlasti ei viita kuidagi kohalike vähesele puhtusearmastusele. Nagu enamik roomlaste tugipunkte, jäeti ka Corivallum maha 3-4. sajandi paiku ning kuni 10. sajandini on andmed Heerleni kohta suuresti lünklikud.

Roomlaste kaart. Corivallum on päriselt ka ära märgitud.

Nime esmamainimine toimus 1065 aastal. Läbi Kaheksakümneaastase sõja (1568-1648, tuntud ka Hollandi iseseisvussõja nime all, mil 17 rahvuslikult meelestatud provintsi mässasid Hispaania krooni vastu) käis Heerlen käest kätte. Napoleoni sõdade ajal jäädi prantslaste lipu alla. Limburgi provintsi kuuluv paik vandus truudust ka belglastele kuni 1839 aastani. 19. sajandil jäi kogu ala kõrvale üldisest tööstusrevolutsioonist kuni sajandi lõpuni, mil algas söekaevandamine. Söeläbi sai linna kasv hoo sisse kõrgtuurideni kuni 1950.ndateni. Langus töötuse vallas oli meeletu ning järelmid olla tuntavad senini. Omapärane memento ja sillana uue ning iganenu vahel on vanasse söešahti rajatud uuenduslik elektrijaam, mis toodab energiat šahti põhjas oleva vee käitlemisest.

Heerlen on üks kaugemates punktidest sisemaal meie tuuril. Pole ka ime, et kõrgus merepinnast on 113m, mis teeb sellest topograafilises mõttes tuuri kõrghetke.

kontserdi ootel ja valmis
henry
14.02.2020

Theatre Heerlen, kontsert nr. 2

Tilburg, Holland ehk käed lävepakul taas

Tilburg, Holland

Mu daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud! On käes aeg, mis ühtib sügis/talv/kevadise (ei saa sellest näotust ilmast enam aru) tuuri stardipauguga. Kuivõrd puhuti tundub halb ilm meid saatvat kõigiti matkateel, siis kirjutan neid ridu Arnhemi nimelise linnakese hotellitoas vihmavangis olles. Arnhem sai meie staabiks selle tuuri vältel juba eile ning siit lähtuvad meie välklöögid üle terve Hollandi. 7 kontserti on ees ootamas, esimene neist juba pealkirjas mainitud Tilburgis (tuntud ka Tilliburgi nime all).

Kuna linnakeses nagunii aega ringi vaadata pole, viskasin põgusa pilgu peale linna leheküljele kõikehõlmavas Wikipeedias. Esmamainimine AD 709, pärast mida jäljed kaovad müstiliselt suisa paariks sajandiks. Hoog tuleb külaellu sisse hiliskeskajal, mil ehitatakse esimesed kindlused ning tuuakse mängu lambad. Lambavilla-pealinnaks saadi 17. sajandi paiku. Algselt tubastes tingimustes ketramisest kasvas välja tõhus tööstusrevolutsioon, mis kulmineerus 1881.a 145 tehasega. Asupaik on sobivalt Rotterdam-Antwerpi ja Ruhri piirikonna vahel, Belgia vahetus läheduses. Hollandi kuningas William II-le (1792-1849) oli Tilburg nii meeltmööda, et otsustas siia rajada kogunisti palee ning oli tuntud oma üteluse poolest (vähemasti kohalikele), et ainult siin saab ta rahulikult hingata ning õnnelikuna end tunda. Palee saadi valmis napilt mõned päevad enne kuninga surma ning praegu tegutseb seal linnavalitsus. Uhked on nad ka linna nime kandva ülikooli üle.

vincent_van_gogh_-_self_portrait_with_bandaged_ear_f529-e14779334033948802033283990597457.jpg

Vincent van Gogh ja uued uudised tema kõrvalõikuse teemal – https://qz.com/823588/why-vincent-van-gogh-cut-off-his-hear/

Linna kuulsaim resident on kindlasti Vincent van Gogh, kes käis Willem II (inglisepäraselt William II) nimelises koolis ja õppis seal maalikunsti. Lisaks eelnevale on mainimistvääriv põnev seik Hollandi juures veel see, et nad toovad välja alati kui kõrgel on asupaik merepinnast. Tilburgi puhul on see number 14m.

harjutusi alga
henry
13. veebruar 2020

Theaters Tilburg, kontsert nr 1

Talumatu vaikuse katkeks ehk tagasivaade rubriigile Vilusõnad

foto: Kaupo Kikkas

No siin me nüüd taas oleme. Vaikus on hingemattev ja ühtki välisreisi pole ka lähimal silmapiiril terendamas, siinne blogipesa kogub tolmu täiesti ärateenimatult. Ja kuivõrd ka omamoodi kiusukina – viidates nuritõlkele inglikeelsest väljendist teaser – käib kibe töö juba ettevaatavalt uute sääraste iganädalaste FB pop-rubriikide kallal tuleva hooaja valguses. Vaagisime, et oleks paslik aeg ehk heita pilk algsetele lätetele ning seirata seda, kust kõik see sulakuld alguse sai. Siit siis järgnevalt põgus kokkuvõte FB segmendist tüüpilised Vilusõnad.

* Mugavale lauljale õige noot suhu ei jookse.

* Fortes laulmine hõbe, pianissimos kuld.

* Ära hõiska enne kontserdi lõppu.

* Suur hääl ajab saali lõhki.

* Kes viimasena laulab, laulab kõvemini.

* Ootamatu soolo ei hüüa tulles.

* Bassi austa, tenorit kummarda, sopranit väldi.

* Kui nuga maha kukub, tuleb uksest meesterahvas, kui lusikas, siis naisterahvas. Pillad aga helihargi põrandale, saabub helilooja…

* Enda laulus vale rida ei märka, teise laulus vale nooti küll.

* Julge laulja puldil on ristsõna.

* Kelle jalg tatsub, on tõenäoliselt tempost ees.

* Vale noot ei hüüa tulles.

* Keelatud soolo on magus.

* Jänes šampust ei joo, kooriartist aga kõike, mida pakutakse.

* Pill tuleb pika a cappella peale.

* Tasa laulad, kaua jõuad.

* Narri tenorit, mitte tema häält.

* Kontserdi lõpp hea, kõik hea.

* Helihark ei kuku varbast kaugele.

* 9x võta häält (helihargist), 1x laula ikka mööda.

* Üks laulja jõuab rohkem küsida, kui kümme koormeistrit vastata.

* Lase viisipidamatu laulma, pärast tahab veel lavale ka.

* Ilu ei sünni patta panna, aga plaadile kõlbab ikka.

* Tühja kõhuga koorilaulja ei seisa püsti.

* Kus õige noodi võtjaid, seal järellauljaid.

* Lauluhäda ei anna häbeneda.

* Sopran läinud – sooritus uus, aldid läinud – alga otsast, tenor läinud – teeme veel, bassid läinud… banketile.

* Parem laulda, kui viriseda.

* Kes nooti ei leia, see lugu ei laula.

* Hea laulja võidab võõra intonatsiooni.

* Kaks kõva solisti koorilaulu ei jahvata.

Need segmendid on loodud püüdlustena olla mitte liiga tõsine ning paadunult akadeemiline seltskond ja loodetavasti on siin samuti ilmeksimatult hoomata läbikumavat irooniat eneste arvel kahasse hõlpsate lahendustega, millega peletada pealiskaudsel jälgimisel igapäevase tegevusena puhutist rutiininähtust, mille varal on Eesti Filharmoonia Kammerkoor selline eriline nähtus, kelle ülesastumise mittekogemine peaks olema üks surmapattudest.

teist jäägitult võlutud kaasteeline
EFK loovtuumik