Mehhiko 16.-23. oktoober 2012

Kontserdid: 18.10 León, 19.10 Guanajuato, 20.10 Mexico City

Kavas:

Arvo Pärt

  • “Fratres“ viiulile, keelpilliorkestrile ja löökpillidele
  • “Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” keelpilliorkestrile ja kellale
  • “Aadama itk” segakoorile ja keelpilliorkestrile
  • “Virgencita” segakoorile
  • “Salve Regina” segakoorile, celestale ja keelpilliorkestrile
  • “Te Deum”

lisalugu “Kuus, kuus kallike”, Eesti hällilaul

Solist: Harry Traksmann (viiul)

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

Dirigent: Tõnu Kaljuste

 

Mehhiko. Pool päeva turismi.

Äratus 04.40. Läbi vihmase ja pimeda oktoobrihommiku suundusime koos Andrease ja Martiniga lennujaama poole, et alustada EFK-ga teekonda Mehhikosse. Ümmarguselt 10 000 km ja 13,5 lennutundi, sekka veel kuhjaga „tühja aega“ ehk teisisõnu ootamist. Kuid siin me lõpuks olime, Põhja-Euroopast Põhja-Ameerika lõunaosas. Päev oli veninud pikaks nagu vihmauss ja kohati tundus, et ei lõppegi teine otsa. Mexico City lennujaamas tekkis ka pisike tõrge, tenor Martins, naaberriigi kodanik, pidi piirivalvureid veenma, et ta pole mitte leedulane, vaid lätlane. Ja et ta on selles üsna kindel ning võib-olla nad võtaksid vaevaks otsida õigest registrist. Igatahes saadi lõpuks asjas selgust ning kauaihaldatud hotell koos voodiga oli juba peaaegu käeulatuses. Bussis tutvustas meie saatja Miguel õige põhjalikult alkoholimarke, sekka infot ka kohalikust liiklusest ja Mehhiko ajaloost. Tema sõnul oli sel kellaajal (20.00 paiku) väga hõre liiklus, kuid meie mõistes olid teed autosid paksult täis. Raske oli kõike jälgida, kuna silmad sõna otseses mõttes vajusid pidevalt kinni. Hotellis Fiesta Americana ootasid meid ameerikalikult suured voodid ning lõpuks võis rahus unne vajuda.

Esimese öö tulemus oli tubli 6 tundi und ja kell 05.00 polnud enam mõtet ennast veenda, et olen suuteline edasi magama. Aga kuna ees ootas vaba päev, siis võtsime asja rahulikult. Etteruttavalt võib öelda, et aklimatiseerumine toimus seekord üsna valuliselt. Tavalise 1-2 päeva asemel läks minul 4 päeva. Mexico Citys oli keskmine temperatuur +25 kraadi, kõrgus 2300 m merepinnast ja ajavahe 8h Eestist taga. Harjumise tegi raskemaks ka kõhuviiruse läbipõdemine, mis laastas nii EFK kui TKO kollektiivi. Otsa tegi lahti Kammerorkestri kontsertmeister Harry Traksmann, riburadapidi järgnesid teised. Kuid söök oli hotellis oivaline, meid varustati lahkelt hommiksöögi, lõuna ja õhtusöögi talongidega ning muud muret polnudki, kuidas endale kõik see buffet´s leiduv sisse mahutada. Isiklikuks lemmikuks kujunesid erineva täidisega quesadillad ehk teisisõnu maisijahust pannkoogid. Veel üks esmapilgul tervisealane tähelepanek. Millegipärast käis hotellis pea ringi ja oli pidevalt tunne, et maapind pole jalge all ühtlaselt sirge, tekitades kõikumise ja tasakaalutuse aistingu. Panin selle algselt väsimuse ja pika lennureisi arvele, kuid ka teised hakkasid rääkima samast tundest. Hoolikamalt hotellide tube ja põrandaid silmitsedes tundus meile, et seinad ongi veidi viltu ja põrandad laineliselt ehitatud. Kuna Mehhikos on tihti maavärinad, arvasime, et äkki on neil ehituses spetsiifilised nõuded, et kõik ei tohigi jäik ja ühtlaselt sirge olla. Kas see oletus ka paika peab, ei oska öelda…

Omades mitme ookeanitaguse reisi kogemust, siis suuri plaane esimeseks päevaks me ei teinud, et säästa organismi. Eelmisel päeval oli Miguel bussis tutvustanud Mexico City põhilisi vaatamisväärsusi ja otsustasime minna Antropoloogia Muuseumisse – Museo Nacional de Antropología. Maiade ja asteekide kultuurilugu silmas pidades tundus see üks põnev ettevõtmine olevat ja kui nüüd päris aus olla, siis oli see ka üks väheseid asju, mis eelmise päeva väsimusastme juures loengust meelde jäi. Seega asusime viiekesi – Annika, Karoliina, Hele-Mall, Helen ja mina – teele. Eelinfo järgi pidi muuseum asuma kusagil 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, kuid nagu ikka, kujunes sellest märksa pikem teekond. Kohale jõudsime tunniga ja pärast selgus, et vahemaa hotellist muuseumini on 5 km. Kuid mõnusalt soe ja kerge tuulega ilm oli Eestimaa niiskele ja jahedale oktoobrile teretulnud vahelduseks.

Piletid ostetud, tegime tiiru muuseumipoes (mis on vahel veel huvitavamgi kui muusem…) ja siis läks igaüks juba oma teed. Selle ajaga, mis arvestasime muuseumile kuluvat, jõudsin läbi käia küll vaid pooled saalid – Culturas de Occidente, Maya, Culturas de la Costa del Golfo, Teotihuacán, Culturas de Oaxaca. Vaadata oli rikkalikult ja sai ka rahus mõtteid mõlgutada nähtu üle.

Huvitaval kombel jõudsime kõik kokkulepitud kellaajal
eri suundadest üheaegselt keskpõrandale kokku. Annika teatas otsustavalt, et
tema küll enam jalgsi koju ei jaksa minna ja läheb bussiga. Tundsin, et laiskus
hiilis ka mulle ligi ja kuna ta reipalt uuris kõik vajaliku info ülikiirelt
välja, siis lonkisime Leegoga rõõmsalt kaasa. Bussil numbreid polnud, aga
esiklaasil oli rohelist ja kollast tooni tähtedes midagi hispaania keeles
kirjas. Kusjuures tähed nägid välja sellised, nagu oleks neid lasteaias
paberist välja lõigutud. Kuigi kaugelt nägemisega probleeme just pole, oli neid
kirju millegipärast võimatu lugeda. Teadsime vaid, et liini nimi peab olema La
Villa ja buss sõidab mööda Mexico City põhitänavat Reforma, kus asus ka meie
hotell. Lõpuks silmasin vajaliku sõnaga bussi, kuid see sõitis meist rahulikult
mööda. Ja nii mitu korda. Jõudsime arusaamisele, et ju tuleb pealeastumiseks
käsi tõsta. Leppisime töökorralduses kokku, et mina peilin kotkapilguga välja
vajaliku bussi ja Leego hääletab. Asi toimis! Viskasime 5 peesot metallist toru
sisse ja nautisime täiesti tühja „isikliku“ bussi võlu. Sellest bussisõidust
kujunes päeva vaat et kõige suurem atraktsioon. Inimesed tulid bussi peale
täiesti suvalistest kohtadest ja ka väljusid suvalistes kohtades. Igatahes väga
põnev ja vaba liikumine toimus neil. Kuigi liikluses valitses meie mõistes
kaos, kõik signaalitasid ja lõikasid vahele, polnud juhtide puhul märgata
agressiivsust ja üksteisele ärapanemist. Hotelli jõudnuna täitsime kõhud
maitsva lõunaga ja kuna meie mõistes oli südaöö käes, siis oligi paras aeg
uuesti magama minna. Esimene päev Mehhikos oli möödunud.

/Hele-Mai Poobus/

Esmamulje

11 tundi järjestikust lennusõitu hakkab lõpule jõudma. Pilvedest alla jõudes näitab päike esimesi märke loojumisest. Taevas roosatab nagu piim, kuhu on peotäis maasikaid poetatud. Lennukitiivalt peegeldavad päikesekiired valusalt otse silma. Lennuk laskub kiirelt. Ekraan eesistme seljatoel ütleb sihtkoha hetketemperatuuriks 20 kraadi Celsiuse järgi. Ja me ei ole veel maandunud. Alles päris madalale jõudes hakkab läbi roosa paistma maju. Palju. Ja tihedalt-tihedalt üksteise kõrvale pikitud. Teistmoodi kui silm on harjunud nägema. Algus on paljutõotav.

Mexico City. Hotell Fiesta Americana. Esimene hommik. Söögisaali ukselt juhatatakse viisakalt lauda. Kohad võetud, suundume taldrikutega ringile. Taldrikule on tõsta oikuipalju. Kohaliku köögi näitena valmistab tädi leti taga maitsvaid quesadillasid. Täidise valib iga mees ise, variantide hulgas on siga, kana, juust, seened, tšilli ja mõningast värsket kraami. Quesadillade kõrvale jääb taldrikul ruumi veel puuviljale – lisaks arbuusile-melonile ka tähtvili ja viigimari – minu lemmik. Viigimarja töödeldud kujul proovin järgmisel hommikul samas kohas – imemaitsev (ülimagus) kuumalt serveeritud koogitükk. Joogiks pakutakse laialdast smuuti-/mahlavalikut – eraldi väljatoomist väärivad minu jaoks maasika- ja roheline(kiivipõhjaline-maitseroheliseline) mahl. Toitu on laudadel veel palju, aga kõigeni ei jõua. Lõunasöök on esimesel päeval itaalia stiilis, väikese kohaliku lisandiga. Kohalikud juustud teenivad plusspunkti. Õhtusöögiks ei jõua kõht tühjaks minna, seega panustan puuviljadele. Hommikustele on lisandunud värsked maasikad. Oeh. Pole paha. Üldse mitte.

/Karoliina Kriis/

22. oktoober, vaba päev Mexico Citys

Hommik algas juba harjumuseks saama hakkava tšilliküllastusega, sest hotelli restoranis munatoite valmistav kokk oli lisanud mu omletile ohtralt rohelist tšillit. Ilmselt on see Mehhikos nii tavapärane asi, et ta lihtsalt ei pidanud vajalikuks seda mulle mainida („Soovite omletti? Kas sink, juust, sibul ja tomat sobib?“) Kui suus tekkinud tulekahju oli saia, värskete puuviljade ja kohvi abil kontrolli alla saadud, oli aeg alustada imelist päeva hotellist tellitud ekskursiooniga Teotihuacani  püramiidide juurde.  Natuke pärast kümmet laadisime end 12 laulja ja 2 orkestrandiga väikesesse mikrobussi ning giid Oskari saatel asusime teele. Bussi aknast linnaliiklust jälgides meenus fakt, mida olin lugenud välisministeeriumi koduleheküljelt: liikluseeskirjad on Mehhikos pigem soovitusliku iseloomuga kui kohustuslikud 😀 Ning teine mõte, mis läbi pea käis, oli see, et kas meie ekskursioon möödub ikka turvalisi paiku külastades. Sellel konkreetsel mikrobussil ei märganud ma rataste küljes neid põnevaid agregaate, mida võis näha nendel bussidel, millega meie muusikakollektiivi ühest Mehhiko linnast teise sõidutati. Nagu ma aru saan, pidavat paljude busside rataste küljes olema selline mehhanism, mis peaks aitama bussi kumme uuesti täis pumbata juhul, kui mõne ohtliku teelõigu peal peaks tulistamiseks minema. Eriliselt julgustav mõte, kas pole? 😉

Guadalupe basiilika.  Neitsi Guadalupe oli mulle varasemast ajast kõrva jäänud Mehhiko seebikatest, millele teismelise-eas sai televiisori vahendusel kaasa elatud 😉  Mehhiklaste jaoks tundub Neitsi Guadalupe olevat tunduvalt olulisem tegelane kui muu kristliku maailma jaoks Neitsi Maarja. Guadalupe basiilika ja seda ümbritsev kompleks on aga imeilus. Kaunid trepid, lilled, värvikirevad pühakujud, ilumeelt rõõmustav arhitektuur…. Kuna meie vaba päev sattus olema pühapäev, siis oli tohutute inimmasside vahel keeruline giidiga sammu pidada. Minu jaoks oli see aga eluliselt vajalik, sest juba Mehhikosse jõudmise esimestel minutitel selgus, et oma mobiili võiks ma seal maal ka samahästi prügikasti visata 😉 See nimelt ei toeta 3G võrku. Aga see-eest võin ette kujutada, kui positiivselt nädalane telefoni kasutamise paus mu arvele mõjub 😀

Tekiila degusteerimine. Teotihuacani püramiidide lähedal viidi meid tõelisse turistilõksu. Väike kohakene, kus tegeletakse tekiila ja muude agaavist saadavate alkohoolsete jookide valmistamisega ja käsitööga. Särtsakas väike naisterahvas, kes osutus selles kohas meie giidiks, alustas lühikest tuuri agaavi erinevate kasutusvõimaluste tutvustamisega. Ma usun, et enamik meist teadsid ainult, et agaavist tehakse tekiilat ja võib-olla ka seda, et agaavi nektarit (mida nimetatakse agaavi siirupiks) kasutatakse suhkru asendajana erinevates toitudes ja jookides. Kuid sama taime kiududest on võimalik valmistada ka kangaid, lehe mõlemal küljel olevat kilejat kihti on kasutatud paberi asendajana ja lehe teravat kõva otsa nii kirjutusvahendi kui õmblusnõelana. Seejärel tutvustas giid meile kohalikku vulkaanilist kivimit obsidiaani, millest saab valmistada tööriistu, kujusid, massaažikivisid ja jumal teab veel mida. Massaažikivi võlusid ühe meie grupi meesterahva selja peal demonstreerides vadistas väike mehhiklanna oma võluva aktsendiga sellest, kuidas tasuks ikka see massaažikivi osta… „because you go home, yes, and do the massage to your partner, veeery nice and relaxing, and in the end of the evening you will have the happy ending“  😉 Järgmiseks jätkus tuur sõnadega: „And now, my dear friends, lets get drunk and then you will go and see the pyramids.“ Täisjoomine osutus õnneks pisut ülepakutud prognoosiks, aga erinevate agaavist valmistatud jookide degusteerimine oli igatahes elamus omaette. Lisaks tekiilale, mida võeti tavapäraselt soola ja laimiga, sai proovida ka väiksema alkoholisisaldusega jooki nimega pulque, likööri moodi „naiste tekiilat“ ja kergelt suitsumaitselist „meeste tekiilat“, mille pudelis hulpis selle erilise maitse allikas – umbes 5 cm pikkune uss (!!!) Kahjuks maksid need põnevad joogid ka ikka natuke („naiste tekiila“ näiteks 500 peesot ehk siis 30 euro ringis), aga otsustavaks asjaoluks sai ilmselt kaupmeeste erakordne pealetükkivus, mis introvertsele põhjamaisele natuurile on üpris vastuvõetamatu. Kohalike kauplejate pettumuseks lahkusid enamik meist sealt tühjade kätega.

Teotihuacani püramiidid.

Umbes 2400 aastat tagasi elas Teotihuacani orus ligi 5000 inimest. Ligi 200 aastat eKr emigreerus osa Mehhiko lõunapoolsete alade elanikkonnast Texcoco järve põhjakaldale. Tekkis esimene Mesoameerika linnaühiskond. Reorganiseerunud asunduse keskuseks sai Teotihuacani linnriik, mis uhkeldas oma püramiidide ja paleedega. Linna kõrgaeg jäi aastatesse 600-700 A.D, mil elanike arv ulatus 175 tuhandeni. Nimi Teotihuacan tähendab „paika, kus inimestest saavad jumalad“. Kindlalt ei ole teada, miks linn 7. ja 8. sajandi vahel maha jäeti. Ühe teooria järgi oli põhjuseks pidev põud, teise teooria järgi hakkas Teotihuacani kultuur 600. aasta paiku alla käima ning 700. aasta paiku tegid linna maatasa põhjast rünnanud sõjakad hõimud.

Tänapäeval on Teotihuacan Mehhiko suurim arheoloogiaväärtus. Kompleksi kuuluvad iidse linna varemed ning Kuupüramiid ja Päikesepüramiid, kus erinevalt Giza püramiididest ei ole hauakambreid. Teotihuacani püramiidid olid eelkõige templite aluseks ning minu ajalooõpetajast ema poetas mulle nende kohta selgitustööd tehes ka sõna „teocalli“, mis tähistab iidse Meso-Ameerika püramiid-templit. Meie giid Oskar andis 2 tundi aega, et jalutada püramiide ja linna varemeid ümbritseva ala ühest sissepääsuväravast teiseni. Lõõskava päikese ja ligi 30-kraadise kuumusega polnud teekonna läbimine just kõige kergem ülesanne. Tuginedes reisi esimesel päeval sama kogemuse läbi teinud kolleegide nõuannetele, olime õnneks varustatud päevituskreemide, peakatete, sallide ja päikeseprillidega. Vapper enamus meist ronis ka püramiidide otsa, teised piirdusid vaid imposantsete ehitiste visuaalse imetlemisega ja enda kõrbemaastikult läbivedamisega. Lõpp-punktis ootas hulk turistidele mõeldud nännipoode, kus sai oma ostukirge rahuldada.

Päev oli igati korda läinud 😀

/Annika Lõhmus/

Kontsertidest

Kõige raskem kolmest kontserdist oli kahtlemata esimene, mis toimus Leónis. Oli alles aklimatiseerumise teine päev, ning laulda pikk ja nõudlik kontsert koduse aja järgi kella 4 ja 6 vahel hommikul on ka kõige professionaalsemale lauljale paras väljakutse. Kavas olnud teostest oli kõige värskem a capella lugu „Virgencita“, mille Arvo Pärt komponeeris kingitusena Mehhiko publikule. Lugu oli hispaaniakeelne ja rääkides teose värskusest ei saa kuidagi jätta mainimata, et viimaseid noodiparandusi viidi sisse veel nii vahetult enne esimest kui ka teist kontserti  Ja kuigi osa muusikutest pidi alla vanduma harjumatust söögist tekkinud tervisehädadele, olid kontserdid siiski väga menukad. Viimasel kontserdil Mexico Citys tundsin isegi, kuidas Te Deumi ajal ihukarvad püsti tõusid.

/Annika Lõhmus/

Essen-Dortmund-Köln 2.-8. Oktoober 2012

Kontserdid: 5.10 Essen, 6.10 Köln, 7.10 Dortmund

Kavas: Edvard Grieg „Peer Gynt“ op 23

Mari Eriksmoen, sopran
Marianne Beate Kielland, mezzosopran
Johannes Weisser, bariton
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Mahleri Kammerorkester
Marc Minkowski, dirigent
Sunnyi Melles, tekst
Tilo Werner, tekst

Minkowski

Fotol Marc Minkowski

Saksamaa on küll vist kammerkoori poolt kõige sagedamini külastatav maa, aga Essenisse jõudes ei suutnud ma kuidagi meenutada, kas olin selles linnas varem olnud või mitte. Iseenesest linn nagu linn ikka. Ka hotell oli normaalne ja šopingutänavad lähedal. Ainus, mis hotelli juures häiris, oli tasuta internetiühenduse puudumine. Eestlased on paraku nii harjunud wifi kättesaadavusega, et maksta 24 h eest 9.50 (või oli 9.90?) tundus üpris mõrvarlik.

Esimese proovipäeva hommikupoolik algas artistide jaoks kahjuks traagiliselt: ootamatult selgus, et hoolimata nädala keskpaigast on kõik poed ja suurem osa kohvikuid kinni. Rahvuslik püha ehk Saksamaa taasühinemise aastapäev. Pettuma pidid nii need, kes olid ennast rehale sättinud (kes veel ei tea – „rehal käima“ tähendab kammerkoori keeles šoppama) kui ka need, kes lootsid Starbucksis latte või cappuccino tassi juurde tasuta internetti saada. Minule oli kuni selle reisini üldse üllatuseks, et üle Euroopa on kõigis Starbucksi kohvikutes tasuta wifi (tüüpiline mina!). Vajalik info muidugi, kuid sel hetkel kasutu: pühade puhul avati Starbucks alles kell 11. Netinäljas eestlased ei mallanud loomulikult nii kaua oodata, eriti kui korra oli end juba hotellist välja aetud, ning artistid olid sunnitud kohviku ukse taga külmetades levi püüdma. Igal juhul ei tulnud ju ometi kõne alla, et päeva jooksul kordagi netti ei pääse, eksole…

Esimene „Peer Gynti“ proov algas väga mõnusas meeleolus, sest koori ees oli üks meie lemmikdirigente – Marc Minkowski. Üdini positiivne kuju. Ma ei tea vist ühtegi muusikut, kellele ei meeldiks tema käe all töötada. Oma muhedalt kavala kassinaeratuse, kergelt flegmaatilise oleku ja teravmeelsete repliikidega suudab ta ühe hetkega saavutada uskumatu koostöövalmiduse ja panna muusika ELAMA. Muidugi ajas meid, lauljad, kohutavalt itsitama, kui trollide koor kõlas maestro näpunäiteid järgides nagu tõeline Disney multika soundtrack. Üldse aitasid mitmed Minkowski poolt kasutatud väljendid luua täpselt õige efekti. NäiteksMäekuninga tütre tants“: „Saate aru, see peab kõlama noh nagu… Milka. Keelpillid peaks mängima pisut raskemalt, mitte nii tsiviliseeritult. Kujutage ette, kuidas näiteks lehm pead tõstab.“„Araabia tantsu“ jaoks ütles ta naiskoorile lihtsad märksõnad: „More sunshine, smiles and orient attractive frasing.“ Kuulus „Hommikumeeleolu“ muutus aga tema käe all kergeks, elegantseks ja läbipaistvaks, sest ta palus orkestrilt „…vähem skandinaavia dramaatikat ja melanhooliat. Kujutage pigem ette Ühendemiraate, mullivanne… või šampust ja Sarkozyd“ 🙂 Ning isegi kui minu jaoks jäi ehk selles „Hommikumeeleolus“ pisut puudu põhjamaiste päikesetõusude  kargust, võis silmi kinni pannes peaaegu näha, kuidas päike oma esimesed kiired mäetippude tagant välja sirutab ning kogu looduse oma kullaga üle kallab. Ja „Åse surm“! Aaah! Lihtsalt imeline! Uskumatu, et tegime seda teost alles kolm kuud tagasi Lübeckis (küll teise dirigendi ja teise orkestriga), aga tundus nagu oleks tegu täiesti uue looga.

Mahleri Kammerorkestriga on osa meie koorist varem kokku puutunud. 2011 aasta aprillis oli kammerkoori naistel suurepärane võimalus teha koostööd kuulsa dirigendi Claudio Abbado ning kahe temaga seotud orkestriga: Mahleri Kammerorkesteriga ja Mozarti Sümfooniaorkesteriga. Sellest Itaalia reisist on mulle elavalt meelde jäänud vabal päeval toimunud jalgpallimatš ühes Bologna pargis kahe orkestri meeskondade vahel 🙂 Igal juhul oli Essenis rõõm näha pillimängijate hulgas tuttavaid nägusid. Mahleri orkestris on palju värvikaid kujusid, kelle väljendusrikast mängustiili mulle kontserdi ajal jälgida meeldis. Flöödimängija trillerite siristamine tõi mulle alati laia naeratuse suule, sest linnulaulu imiteerides nägi ta ise välja nagu lind 🙂 Ja esimene klarnet suutis oma pillist võluda välja nii hingestatud Solveigi teema, et lausa klomp tuli kurku.

Proovid sujusid kenasti, aga mina isiklikult maadlesin kõvasti norra keelega. Kõige keerulisem oli minu jaoks kiires tempos maha vuristada millegipärast üht konkreetset lauset, mis võiks eesti keelse hääldusega kirja pandult kõlada umbes nii: vi är toorer där äi ble felte, isbrod som soorer, künne vi smelte 🙂 No lihtsalt keel läheb sõlme. Aga ometi hakkavad just norra keeles „Peer Gynti“ laulutekstid kõige paremini elama.

4. oktoobril oli Minkowski sünnipäev. Proov algas pidulikult küünaldega tordi sisseveeretamise ja Happy birthday laulmisega. Vaheajal jagati torti kõigile projektis osalejatele. Nii võiks iga päev tööd teha 😉

Esimene kontsert Essenis läks edukalt, ootamatu oli ehk ainult kontserdi pikkus (koos vaheajaga 2 tundi ja 45 minutit) ning see, kui väsinud ma järgmisel päeval olin. Ometi suurema osa ajast me ju lihtsalt istusime laval.

Teine kontsert Kölnis oli elamus omaette. Kõigepealt viibis algus umbes 15 minutit, kuna esimesel klarnetil oli ootamatu tervisehäda. Ajal, kui me pidime juba lavale minema, oksendas ta alles wc-s. Aga tänu kiiruga kohale kutsustud arstile kõlasid klarnetisoolod läbi terve kontserdi imeliselt nagu ikka. Terve esimese poole käis aga lisaks laval toimuvale omaette teater ka saalis. Publiku hulka oli sattunud mingi nõdrameelne tüüp, kelle kohta ei saanudki aru, kas ta oli purjus, laksu all või lihtsalt peast katki. Keset kontserdi esimest poolt helises tal ootamatult mobiil. Olgu. Häbiväärne, aga ikka juhtub vahel. Mida aga enamasti EI juhtu, on see, mis edasi toimus: tüüp otsustas kõnele vastata! Suhteliselt kõva häälega toimus umbes niisugune vestlus: „No tere… saan ikka rääkida… kuule kontserdil olen… mis ma ikka oskan öelda, päris ok on… igav pole veel hakanud.“  Saalitöötaja oli sunnitud minema tüüpi korrale kutsuma, aga erilist tulemust see ei andnud. Laval jätkus kontsert, saalis aga farss. Pärast seda, kui rahurikkuja üritas filmida enda ümber olijaid ning hakkas viimaks valjuhäälselt kommenteerima „Åse surmast“ pisarateni liigutatud kõrvalistujat, sai lõpuks ka saalitöötajal villand: ta istus lihtsalt tüübi kõrvale ja püsis seal kuni esimese poole lõpuni. Ülejäänud kontsert kulges õnneks vahejuhtumiteta.

Fotol Mari Eriksmoen

Kolm solisti, kes alles teises pooles lavale tulid, olid suurepärased. Mari Eriksmoen on minu arvates täiuslik Solveig – tema olek on tütarlapselik ning hääl puhas ja sirisev. Ning Marianne Kiellandil on Anitra karakterile sobiv mahe ja sensuaalne tämber. Kõige rohkem meeldis mulle aga ikkagi bariton Johannes Weisser, kelle lauldud Peer Gynti aaria oli erakordselt kirglik. Seda ennastunustavat kirglikkust rõhutas veelgi tiitpiibelehelik sokivalik – üks must, teine hall 😉 Ka näitlejad olid väga head. Tilo Werneril võttis küll osasse sisse elamine aega, ilmselt sellepärast, et ta oli projekti liidetud alles 10 päeva enne selle algust. Kuid iga prooviga üha enam avanedes oli ta kontsertideks absoluutselt võrdne oma partneriga. Sunnyi Mellesi ümberkehastumisvõime oli aga lihtsalt hämmastav! Hoolimata sellest, et tekstiosad olid saksakeelsed ning seetõttu mitte kõige arusaadavamad, oli erakordselt huvitav jälgida tema sujuvat libisemist ühest rollist teise.

Kontserdid olid igatahes väga edukad ning eelkõige muusikute meesperet rõõmustasid kindlasti õllepudelid, mida lavalt maha tulles kõigile jagati 🙂 Ka nii võiks iga päev kontserti teha 🙂

Ühe huvitava asja üle olen viimastel päevadel mõelnud. Huvitav, kas on olemas mingi omamoodi pöördvõrdeline seos pianode ja saalis köhivate inimeste vahel? Nendel kontsertidel oli küll kohati tunne nagu oleks mõni kopsukliinik oma patsientidele kollektiivse kontserdikülastuse organiseerinud. Aga samas… ilma nende bronhiitikuteta poleks me ilmselt kunagi saanud teada, et tõeliselt loominguline dirigent on võimeline ohjama korraga nii lavatäit muusikuid kui saalitäit kuulajaid. Keegi peale Minkowski pole kunagi juhatanud ühe käega orkestri imelisi pianosid ning samal ajal vaigistanud teisega saalis köhivaid inimesi.  Jah, mis teha – sügisene aeg ning viirused liikvel. Loodame, et meie lauljatel õnnestub suurematest epideemiatest pääseda, sest ees on ootamas uued kontserdid ja uued reisid 🙂

/Annika Lõhmus/

Hello world!

Teretulemast lugema Eesti Filharmoonia Kammerkoori resisiblogi! Kuna reisimine on oluline (ning tihti ka põnevam ja seiklusterohkem osa meie tööst 😉 ), siis mõtlesime, et oleks tore jagada teiega oma muljeid maailma erinevatest paikadest. Loodame, et meie blogi lugemine saab teile meeldivaks harjumuseks 🙂