Võru-Tartu 22.-23. november

Kontserdid: 22.11 Võru, 23.11 Tartu, 24.11 Tallinn

Kavas:

Paul Hindemith (1895-1963)

  • Kuus laulu Rilke poeemidele (1939)

Claude Debussy (1862-1918)

  • Charles d’Orleans’ kolm laulu (1908)

Rudolf Escher (1912-1980)

  • Le vrai visage de la paix (1953/1957, tekst: Paul Eluard)

Francis Poulenc (1899-1963)

  • Un soir de neige (1944, tekst: Paul Eluard)
  • Püha Assisi Frantsiskuse neli väikest palvet (1948)

Maurice Ravel (1875-1937)

  • Kolm laulu (1914)

Kaastegev Anni Ruugla (flööt)
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Daniel Reuss

Võru-Tartu ei ole loomulikult eriline välislähetus, aga reisiks võib pidada sedagi, eriti arvestades, et ööl vastu 23. novembrit ööbisime Tartus hotellis. Seetõttu pole sissekanne reisiblogisse ehk päris asjakohatu.

22. november, Võru päev

Sõit Võrru kulges küll rahulikult, aga kahjuks täiesti jääkülmas bussis. Läbirääkimised bussijuhiga ei andnud millegpärast tulemust ning buss jäi külmaks kuni ligi neljatunnise sõidu lõpuni. Tulemus oli loomulikult käes juba järgmisel päeval: üks altidest haigestus öösel ja sõitis hommikul omal käel Tallinnasse tagasi.

Võru kontserdi proov möödus kiirelt, sellele järgnes üks korralik kõhutäis lähedal asuvas pubis ning kontserdiks valmistumine: ehk teisisõnu tavapärane kontserdieelne riidessepanek ja mõnus lõõpimine. Kontserdil oli ootamatult palju rahvast ning prantsuse muusika võeti vastu väga soojalt, hoolimata sellest, et meie ise ei jäänud kõigega päris rahule. Lisalugu “Mu süda, ärka üles” jäi meie kontserti Võrus lõpetama ning oligi aeg sõita Tartu, kus ööbisime hotellis “Pallas”. Meil õnnestus saada invaliidide tuba koos edasi-tagasi sõitvate ja kriuksuvate välivooditega. Kuigi aeg oli hiline, tuli peale ootamatu nälg, mida otsustasime minna kustutama hotelli pubisse nimega Big Ben. Esialgne soov võtta klaasike veini ja kerge salat päädis aga hoopis toekama menüüga – mesised kanavardad, soojad pesto ahjusaiad ja lõpuks crème brulée. Ja klaas punast veini.

23. november, Tartu päev

Tartu päev kujunes hoolimata eestipäraselt hallist ja vesisest novembriilmast väga meeleolukaks 🙂 Olime otsustanud põlise tartlase Karoliina juhatusel võtta ette kaltsuka-tuuri (räägitakse ju, et Tartus on Eesti kõige lahedamad second-hand’id). Teineteisest möödarääkimise ja väikese ekslemise järel saime Karoliinaga kusagil keset Karlova linnaosa kokku ning põikasime enne poodlemist hoopis Karoliina koju sisse. Kumbki käesoleva blogi autoritest ei ole seal enne käinud ning kodukülastus muutis meid mõlemaid kadedusest roheliseks. Hele-Mai ütles, et alati kui ta sarnaseid elamisi kusagil ajakirjas näeb, siis mõtleb ta, et kas tõesti on selliseid kodusid ka päriselt olemas. Selgus, et on. Me kumbki ei ole vist kunagi viibinud nii eklektilises ja võluvalt boheemlasliku kodus. Karoliina sõnade kohaselt on maja ehitatud kusagil esimese vabariigi ajal või ehk veelgi varem. Väikese helerohelise maja kolm korrust moodustavad mõnusalt sopilise elupaiga, mille igast ruumist õhkub soojust ja isikupära ning mis on juba aastaid lisaks Karoliina emale ja pere kolmele lapsele olnud koduks ka arvukatele sõpradele. Elutoa teleka kohal ripuvad näiteks perepiltide kõrval ka Karoliina kolme parima sõbranna fotod. Kohe näha, et inimesed on siin majas teretulnud. Telekakapi peal suurustleb aga A. Kitzbergi pisut räsitud moega büst. Karoliina rääkis, et see pärineb koolist, kus töötas tema tädi ämm. Ja kuna maja asub Kitzbergi tänaval, siis leidis büst peale koolist väljaheitmist oma õige koha nende elutoas. Väikesel valgel trepil, mis viib teisel korrusel asuvasse kööki, oli ennast mõnusalt kerra tõmmanud kass Kiimu, kes naudib paitamist ning on üldse hirmus armsa olekuga. Poole ringkäigu peal helises Karoliina mobiil ning paratamatu pealtkuulamise käigus selgus, et see on Karoliina vanaema, kes plaanis õhtul kontserdile tulla. Alguses ei mõistnud me, miks Karoliina vaese vanaemaga nii kuri on ning keelab tal kategooriliselt koos sõbrannaga esimesse ritta istuda. Siis aga meenus meile, et kevadel esitasime Tanejevi muusikat täpselt samas kohas, Tartu Ülikooli aulas ning Karoliina ei teadnud, kuhu oma silmi peita, kui vanaema keset kontserti koos sõbrannaga esireas istudes valjul sosinal vestlust pidas ning väikese teatribinokliga  oma lapselast uuris. Me kõik ülejäänud leidsime selle olevat armsalt amüsantse, aga Karoliinal oli millegipärast hirmus piinlik…

Ringkäik majas lõpetatud, suundusime kaltsukatesse ning enne hotellist väljatšekkimist jõudsime isegi pisikese 20-minutilise uinaku teha. Tõeliselt produktiivne päev 🙂 Enne proovi suundusime oma lemmikkohta, Raekoja platsil asuvasse Cafe Truffe’sse keha kinnitama. Meiega oli kaasas prantslanna Geraldine, kes käesoleva programmi alguses tegi tublit tööd meie prantsuse keele häälduse kallal ning proovide käigus sattus ka sujuvalt laulma. Ootuspäraselt maitsva lõuna ajal jõudsime arutleda teemadel, mis ulatusid prantsuse köögist kuni eesti laulukooli hetkeseisuni.

Proov oli töine ja asjalik ning kontsert mõnevõrra parem kui eelmine. Saalis viibis publiku hulgas ka Mati Turi, kes oli terve aja kole morni olekuga. Püüdsime endale sisendada, et ta on lihtsalt väga süvenunud 😉 Ilmselt ei olnudki kontsert aga lõpuks kõige hullem, sest publik aplodeeris üpris soojalt. Ja ka Karoliina vanaema käitus kenasti, istudes kombekalt neljandas reas 😉

/Hele-Mai Poobus ja Annika Lõhmus/

Viin 12.-13. november 2012

Kontsert: 12.11 Viini Kontserdimajas

Kavas:

Rudolf Tobias ( 1873 – 1918 )

  • Kleine Karfreitagsmotette
  • Ostermorgen
  • Vivit!
  • Ascendit in coelum

Max Reger ( 1873 – 1916 )

  •  Unser lieben Frauen Traum
  • Der Mensch lebt und bestehet nur eine kleine Zeit
  • Nachtlied

Johannes Brahms (1833 – 1897 )

  • Warum ist das Licht gegeben?

Arvo Pärt (1935 )

  • Zwei slawische psalmen

Alfred Schnittke ( 1934 – 1998 )

  • Three Sacred Hymns

Galina Grigorjeva ( 1962 )

  • Nox Vitae

Lisalood: S.Rachmaninov – Bogoroditse Devo ; M. Härma – Ei saa mitte vaiki olla

Johann Straussi monument (foto – Rainer Vilu)

12.novembril oli Eesti Filharmoonia Kammerkooril taas suurepärane võimalus esineda Viini kontserdimaja Mozarti saalis. Austriasse sõitsime sel aastal juba kolmandat korda, aga Viinis andsime viimati kontserdi 2009 aasta aprillikuus. Tookord esitasime Daniel Reussi dirigeerimisel A. Pärdi, F. Mendelsohni-Bartholdy, G. Grigorjeva ja F.Martini muusikat ja kollektiivne mälu on talletanud eduelamuse. Seega, latt, millest üle hüpata, oli endal kõrgele seatud…

Reisi- ja ühtlasi ka kontserdipäev algas traditsiooniliselt vara: kell 6.30 kohtusime lennujaamas, et asuda marsruudil Tallinn-Riia-Viin teele. Kuigi teine lend oli turbulentsirohke, õnnestus paljudel sõidu ajal ööst napiks jäänud uneaega pikendada. Kellel mitte, pidid lootma jääma puhkamisele hotellitoas.

Viini jõudes meil tõesti vedas – toad Belvedere lossi lähedal asuvas hotellis olid valmis ja eeldus, et õhtuseks kontserdiks lennusõidust taastuda jõuab, loodud.

Viini Kontserdimaja (foto – Rainer Vilu)

1913. aastal (käimas on maja 100. hooaeg!) valminud Viini Kontserdimaja on üks suurimaid ja progressiivsemaid muusikalisi institutsioone tänapäeva rahvusvahelises muusikaelus. Hooajas on 750 erinevat sündmust kammermuusikast sümfooniakontsertideni, mis toob maja nelja erineva suurusega saali rohkem kui 600 000 külastajat. Esinejate väärikal nimekirjal ei hakka siinjuures peatuma, aga näiteks detsembris esineb seal Saksa Kammerorkester dirigent Paavo Järviga.

Riietusruumid leitud, hääled Allani eestvedamisel lahti lauldud, asusime proovi kallale. Daniel alustas kava teisest, venekeelsest poolest, mis oli oma dünaamiliselt diapasoonilt mitmekesisem ja nõudis akustika tunnetamise mõttes suuremat tähelepanu, seda eriti G.Grigorjeva tsükli “Nox Vitae” puhul. Kava esimese, saksakeelse osaga enam nii palju prooviaega ei kulunud.

Kui artistid tulevad kontserdiks lavale, siis dirigenti oodates ja enne muusika helide kõlama hakkamist toimub vastastikune visuaalne tutvumine esinejate ning publiku vahel. Seekord võis fikseerida, et päris täissaali me ei kogunud, kuid ¾ 700 kohalisest Mozarti saalist oli täidetud küll.

Kontsert algas Tobiase motettide blokiga –  muusikaga, mis on Eesti muusikapublikule tuttav, kuid Viini koorimuusikahuvilistele avastamata maailm. Mis sest, et lood on kirjutatud saksakeelses kultuuriruumis varsti 100 aastat tagasi. Saalist õhkus uudishimu ja vastuvõtt, ehk esimene aplaus andis märku, et publiku süda on võidetud ja hea algus tehtud. Regeri koorilaulud ja Brahmsi „Warum ist das Licht gegeben?” on austerlastele kindlasti tuttav repertuaar –  see teadmine sundis eriliselt pingutama ja Daneli lihvitud saksa keele hääldust usutavalt realiseerima.

Kontserdi teises pooles oli kindlasti palju rõõmu G.Grigorjeva tsükli ” Nox Vitae” edukast ettekandest.

Publiku tungival soovil esitasime kaks lisalugu: S.Rachmaninovi „Bogoroditse Devo”, mis haakus hästi eelnevalt kõlanud venekeelse muusikaga ja M. Härma „Ei saa mitte vaiki olla”. Loodetavasti soojendas viimane laul eriliselt kohale tulnud eestlaste südant…

Viini kontserti võib kindlasti lugeda õnnestunuks. Taas tulevad meelde meie endise peadirigendi Paul Hillieri sõnad, et mida reisiväsinum on EFK, seda paremini nad laulavad…

Tore üllatus oli peale kontserti, et Eesti suursaatkond Austrias saadikuproua Eve-Külli Kala eestvedamisel tervitas koori klaasikese vahuveiniga. Tegelikult on saatkonna inimesed alati Austrias meie kontserte kuulamas ja on tänulikud, et aitame neil tutvustada Eestit austerlastele.

Kel veel jaksu oli, astus õhtul Helise sünnipäeva tähistamiselt läbi. Muide, eestimaised kiluleivad austria veini kõrvale on suurepärane suutäis! 🙂

/Karin Salumäe/