Groningen 21.-24. jaanuar 2013

Kontserdid: 22. ja 23. jaanuar De Oosterpoort

Kavas:

Godfrey Reggio / Philip Glass
Koyaanisqatsi

Philip Glass Ensemble
Põhja-Hollandi Sümfooniaorkester
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Michael Riesman

Groningen

21. jaanuari hommikul kell 6.05 astusin Tallinna lennujaama uksest sisse ning sättisin end haigutades check-in’i järjekorda. Lennule registreerimine läks libedalt, aga mitte sama libedalt ei läinud lennuki peale saamine. Meie lendu Tallinn-Amsterdam lükati kolm korda edasi halbade ilmastikuolude tõttu sihtkohas. Kolmanda teate järel ei saanud ma kuidagi jätta mornilt ohkamata ja mõelda igatsusega sooja voodi peale, mis varahommikul minust koju maha jäi. Kaks tundi rohkem ööund oleks ära kulunud küll.

Pärast 2,5 tunnist lennukisõitu ja sama pikka bussisõitu jõudsime Groningeni, kus just sel päeval oli maha sadanud esimene korralik lumi. Kohalikud trotsisid imekspandava järjekindlusega rattasõiduks suhteliselt ebasobivat ilma ja sudisid kummide sahisedes kangekaelsete nägudega läbi lumepudru. Ütle siis veel, et eestlased on sihikindel rahvas! Kolmandaks päevaks oli suudetud rattateed juba enamuses puhtaks lükata, kõnniteed olid aga sama pudrused nagu esimesel päeval. Ilmekas näide selle kohta, et siin maal ei ole jalakäija inimene.

Hotell oli vahva – kuidagi kodune ja hubane, fuajees oli isegi kamin (kahjuks küll gaasikamin, mis mõnevõrra meenutas varasemalt Tõnismäel asunud tundmatu sõduri monumeti. Noh teate küll…. „millest räägid, igavene tuli?“ jne). Aga wi-fi’ga olid lood nagu ikka. Eesti kui eeskujulik e-riik on harjunud internetti kasutama, aga paraku on hästi tavaline olukord, et kui lased eesti artistid välismaa hotelli lahti, on hotelli ruuter esimeste minutitega maas. Mina isiklikult sain internetti kasutada ainult vannitoas või välisukse juures, kaugemale levi ei ulatunud.

Proovid edenesid üllatavalt valutult. Üllatavalt selles mõttes, et kui me mõned nädalad tagasi Koyaanisqatsiga tutvust tegime, võisime esimese 10 minutiga tõdeda, et sopranitele on see tõeline häälemõrv. Miljon kordust üleminekunootidel – hmm, tõeline „unistus“! Groningeni proovides otsustasime aga Hele-Mallega viia sisse häälesõbraliku tööjaotuse, mille tulemusena muutus teos täiesti lauldavaks. Päris kindlasti ei ole Koyaanisqatsi vastupidavusproov ainult lauljatele. Ausalt öeldes ma ei imestaks, kui klahvpillimängija peab pärast iga kontserti oma kätele lõdvestavaid massaažikuure võtma 🙂

Kui väikesed viperused kümnete lehekülgede kaupa paanilist 6/4 ja 4/4 taktimõõtude vaheldumist lugedes välja arvata, möödus esimene kontsert hästi. Aarne Talvik oli oma ülesannete kõrgusel põristades kõik 40 „koyaanisqatsit“ muljetavaldava rahuga suure oktavi re-l. Ja see, kuidas dirigent Michael Riesman suutis mõlemal kontserdil elavat muusikat filmiga sünkroniseerida… lihtsalt hämmastav!!! Muusikaliste motiivide vahetus toimus vähemalt 90% koos kaadrite vahetusega. Teisel ettekandel osales ka helilooja ise ning rahvas aplodeeris kontserdi lõpus tormiliselt.
DSC_4529-

Michael Riesman (foto: Tõnu Tormis)

Koyaanisqatsi

Koyaanisqatsi on Godfrey Reggio režissööridebüüt aastast 1982 ja kõige tuntum film Qatsi triloogiast (teised kaks on Powaqqtsi aastast 1988 ja Naqoyqatsi aastast 2002). Märkimist väärib kindlasti ka filmi operaator Ron Fricke, kelle panus on sama suur kui Reggio oma. Triloogias keskendutakse inimese, looduse ja tehnika omavahelistele suhetele. Koyaanisqatsile on loonud muusika Philip Glass ning aastate jooksul on kujunenud traditsiooniks näidata filmi koos elavas ettekandes muusikaga.

Koyaanisqatsi tähendab hopi indiaanlaste keeles „moraalselt korrumpeerunud ja hävinguteel eksistentsi“, „elu, mis on tasakaalust väljas“ või „kaootilist elu“ (koyaanis – „korrumpeerunud“, „kaootiline“; qatsi – „elu“, „eksistents“). Glassi partituuris korratakse sõna koyaanisqatsi nii teose alguses kui lõpus sugereerival hauahäälel basso profundo poolt ja viimases osas vahetult enne lõppu lauldakse koori poolt kolm hopide ettekuulutust:

  • „Kaevates maa seest väärtuslikke asju kutsume me esile hävingu“
  • „Puhastuspäeva eel saavad taevas ämblikuvõrgud edasi-tagasi kedratud“
  • „Ühel päeval võib kukkuda taevast tuhamahuti, mis põletab maa ja ajab ookeani keema“

Kui film algab kaadritega puhtast ja puutumatust loodusest (esikohal monumentaalsed paigad nagu Suur Kanjon, Surmaorg jt), siis edasistes stseenides suunatakse vaatajat üha enam mõtisklema selle üle, kuhu me oleme jõudnud kogu maa elektrifitseerimise, maavarade raiskamise, tehnika arengu, tuumapommide ehitamise, suurlinnastumise ja kõige muuga, mis peaksid demonstreerima inimkonna arengut. Üksteisele järgnevad rusuvad ja meeleheitlikku mõttetust õhkuvad pildid maavarade kaevandamisest hiiglaslike masinatega, lõhkamistest ja lammutustöödest, kõrgpingeliinidest, sõjatehnikast, tuumakatsetustest, tohututest inimmassidest ja liiklusest, mille hullumeelsust on rõhutatud kiirendatud kaadritega. Inimene kui looja asetatakse läbi hopi indiaanlaste ennustuste hoopis hävitaja staatusesse. Publikut kutsutakse üles vaatama urbaniseerumist uue pilguga ning küsima endalt, kas kiirteede, aatomielektrijaamade, ebanormaalselt gigantsete tehaste ja pilvelõhkujate, viimse piirini ülerahvastatud linnade ja üha kiireneva elutempoga maailm on see, kus me tahame elada. Reggio on ise rõhutanud, et „me mitte lihtsalt ei kasuta tehnikat, vaid me oleme juba muutunud tehnikaks – see on meile sama asendamatu nagu õhk hingamiseks.“ Glassi muusika toetab filmi ideed peamiselt kahe erineva motiivi abil – üks neist on aeglane, minoorne ja sugereeriv, teine rahutu, närviline ja lõputute kordustega.

30 aastaga on Koyaanisqatsi kujunenud kultusfilmiks ning just selles linateoses esinevat muusika ja kinematograafia sümbioosi peetakse üheks õnnestunumaks kinoajaloos.

Kojusõidupäev

Ärasõidupäeva hommikusöögil sattusin ühte lauda Helisega, kes oli pärast kontserti käinud Philip Glassi käest autogrammi küsimas. Helilooja oli meid väga kiitnud ning öelnud, et me oleme parim koor, kes on kunagi seda teost laulnud 🙂

/Annika Lõhmus/

DSC_4549-

Philip Glass (foto: Tõnu Tormis)