Wagner-Dietsch projekt II osa

VIIN – BARCELONA

31. mai – 4. juuni

31. mai varahommik. Täielik déjà vu. Koduukse ees taksot jälle polnud, õnneks oli seekord pargitud lihtsalt vale trepikoja ette. Lennujaamas jälle samad näod, (peaaegu) samad naljad, aga vahelduse mõttes pisut hilisem kellaaeg (5.15) ja teine lennufirma. Pooletunnise check-in’i sabas seismise ajal tabasin nii mõnegi kolleegi ümisemas meloodiaid Wagneri „Lendavast hollandlasest“. Rainer märkis, et kui oli eelmisel päeval vaadanud ETV pealt Dresdenis toimunud Wagneri galakontserti, siis „Lendava hollandlase“ avamängus kõlanud meeskoori teema ajal oli ta hoobilt tundnud kurgus kähedust ning olevat tekkinud soov haarata kurgupastillide järele 🙂

Järjekordselt vihmasel pärastlõunal suundus osa meist ilma trotsides Eesti suursaadiku juurde vastuvõtule. Eesti suursaadik Viinis, proua Eve-Külli Kala, korraldas suve alguse peo oma residentsi aias ning oli tungivalt palunud kammerkooril võimaluse korral ka midagi laulda. Tema soov sai täidetud ning üritus kujunes kokkuvõttes väga meeleolukaks hoolimata pidevalt pähe tilkuvast vihmast ja napist 12 plusskraadist.

Järgmisel päeval oli Wagner-Dietschi projekti teine vastupidavuspäev ehk siis jälle kord kaks kontserti ühel päeval. Seekord uhke Viini Kontserdimaja suures saalis.
17 DSC_6129
Viini Kontserdimaja suur saal (Foto: Tõnu Tormis)

Dietschi ajal oli teine rõdu peaaegu tühi ning ka esimesel rõdul oli vabu kohti, aga Wagner oli puupüsti täis. Arusaadav muidugi. Keegi ei tea ju sellest salapärasest Dietschist suurt midagi. Aga on olemas selline põnev organisatsioon nagu Palazetto Bru Zane, mis on võtnud enda südameasjaks taasavastada ning avalikkuse ette tuua prantsuse muusika pärandit aastatest 1780-1920. Suures osas tänu neile jõudis ka Pierre-Louis Dietschi ooper „Le vaisseau fantôme, ou Le maudit des mers“ esmakordselt pärast 170 aasta pikkust vahet publiku ette. Jälle kord ei saanud ma jätta imetlemata solistide lavalist vabadust ning omavahelist mängu. Olen alati arvanud, et kontserdid (eriti ooperite kontsert-ettekanded) ei pea olema nii tohutult tõsised ja reserveeritud. Wagner-Dietschi projekt ainult kinnitas seda arvamust. Lihtsalt nauditav oli vaadata, kuidas ilma igasuguse lavastuseta suudavad lauljad tuua publikuni tegelaste omavahelised suhted, sügavad kired ja sisemised vastuolud. Evgeny Nikitini lauldud Hollandlase aaria „Die Friest ist um“ tõi mulle kananaha ihule, Mika Karesi Daland oli mõnusalt merekarulik, Eric Cutleri Georg sobivalt kirglik ja armukade ning Ingela Brimbergi Senta kohati lausa hingekriipiv. Nende omavaheline suhestumine laval oli aga üle kõige!

Projekti kõige fantastilisemaks osaks kujunes Barcelona. Lõpuks ometi saime nautida päikesepaistelisi ja sooje ilmasid (kui muidugi kolm kodus veedetud päeva välja arvata). Jõudsime kohale 2. juuni päeval ning õhtu ja järgmine hommikupoolik olid täiesti meie endi päralt. Kuna ilm oli tõeliselt imeline, siis kohe, kui olime kohvrid hotellituppa ära pannud, suundusime linnaga tutvuma. Jalutasime Barcelona varjuliste puudega ääristatud peatänaval La Ramblal, kus müüdi kõikvõimalikku nänni ja kus turiste oli murdu. Kõndisime mööda sini-sinise veega sadamast ning jõudsime rohkem kui tunniajase jalutuskäigu järel randa. Vahemere vesi sai ka ära proovitud, oli ikka külm küll! Googeldamine andis temperatuuriks 16,4 Cº. Lesisime natuke aega rannas ja tänu Tiidule tutvusin uue puuviljaga, mille nimi oli mespilus. Varem polnud ma sellisest viljast kuulnudki. Tiidu jutu järgi pidavat olema õuna ja pihlaka ristand 🙂 Maitse oli igatahes hea ja huvitav. Õhtupoolikul jalutasime Barcelona vanalinnas ja astusime sisse erinevatesse kohvikutesse. Kuigi väljend „sisse astuma“ ei ole muidugi päris täpne, sest enamik neist olid välikohvikud. Lõpptulemusena venis meie linnaga tutvumine päris pikaks. Pimeduse hakul sattusime kogemata ka üsna hämarasse linnaossa, kus elu kulges omasoodu. Kitsa ja pisut räpase tänava ääres olid oma igapäevast leiba teenimas maailma kõige vanema elukutse esindajad, neid jagus seal tõesti igale maitsele.

Viimane kontsert Barcelonas. Tundetasandil valitses minus täielik Paabeli segadus. Ühest küljest oli tohutult kahju, et oli viimane kontsert ning fantastiline projekt oli läbi saamas, teisest küljest aga olin selleks ajaks hakanud Wagnerit armastama ning Lendavat Hollandlast lausa jumaldama ja nautisin kontserdist iga viimast kui hetke. Kõige selle üle troonis aga puht visuaalne emotsioon. Palau de la Música Catalana. Ausõna, mul on olnud õnn laulda maailma kauneimates kontsertsaalides (millest Estonia ei ole sugugi viimasel kohal), aga see saal ületas kõik muu! Kõige õigem sõna selle kirjeldamiseks oleks „maagiline“. Saal on ehitatud aastatel 1905-1908 katalaanist arhitekti Lluís Domènech i Montaneri poolt ning alates aastast 1997 kuulub see UNESCO maailmapärandi nimekirja.
15 DSC_6417
18 DSC_6372
Palau de la Música Catalana (Fotod: Tõnu Tormis)

Sel Barcelona kontserdil avanes minu jaoks ootamatult ka leitmotiivide põnev maailm. Muidugi olen ma koolides nende kohta õppinud. Tean, mis need on ja tean, et neid seostatakse eelkõige Wagneri ooperitega, kuid ma polnud kunagi neisse nii sügavalt süvenenud. Lendav Hollandlane oli viimaseks kontserdiks mulle jupiti juba pähe jäänud ning leitmotiivide geniaalsus tabas mind nagu puuga pähe. Parem hilja kui mitte kunagi, eksole? See, kuidas Wagner on osanud põimida ühe tegelase aariatesse teise tegelasega seostuvaid meloodiaid… Isegi nüüd, mitu päeva hiljem seda blogi kirjutades, keerlevad mu peas kindlad viisijupid sellest imelisest ooperist.

Veel mõni aasta tagasi poleks ma osanud uneski näha, et Eesti Filharmoonia Kammerkoor võiks kunagi sattuda Wagnerit laulma, aga ma olen tänulik selle eest, et meie koori paindlikkus erinevates žanrites on mulle sellise võimaluse pakkunud ning ma väga loodan, et koori koostöö Marc Minkowskiga jätkub ka edaspidi. Sest minu jaoks on see mees Muusik suure algustähega. Ootan huviga nende kahe ooperi slavestusi ja usun, et parimat projekti hooaja lõpuks oleks andnud välja mõelda.
04 DSC_6159
Marc Minkowski (foto: Tõnu Tormis)

/Annika Lõhmus/

Wagner-Dietsch projekt I osa

Kontserdid:

DIETSCH:

21.05 Opéra Royal, Versailles

24.05 MC2, Maison de la Culture de Grenoble

01.06 Konzerthaus, Wien

WAGNER:

19.05 Gymnase, Ars en Ré, La Rochelle

21.05 Opéra Royal, Versailles

23.05 MC2, Maison de la Culture de Grenoble

01.06 Konzerthaus, Wien

03.06 Palau Musica, Barcelona

 

RICHARD WAGNER (1813-1883) “Lendav Hollandlane”

Kontsertettekanne

 Hollandlane: EVGENY NIKITIN (Grenoble, Viin) / VINCENT LE TEXIER (Versailles, Barcelona)

Senta: INGELA BRIMBERG

Daland: MIKA KARES

Georg: ERIC CUTLER

Mary: HELÉNÈ SCHNEIDERMANN (Versailles, Grenoble, Barcelona) / MARIE-ANGE TODOROVITCH (Ile de Ré, Wien)

Tüürimees: BERNARD RICHTER

PIERRE-LOUIS DIETSCH (1808-1865) “Le Vaisseau fantôme ou Le Maudit des mers”
Kontsertettekanne

 Minna: SALLY MATTHEWS

Magnus: BERNARD RICHTER

Troïl: RUSSELL BRAUN

Eric: ERIC CUTLER

Barlow: UGO RABEC

Scriften: MIKA KARES

Les Musiciens du Louvre Grenoble
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent: Marc Minkowski

PARIIS –  LA ROCHELLE – VERSAILLES – GRENOBLE

15.-27. mai

Kui siiani oleme töökaaslastega mõne reisi kohta kasutanud naljatlemisi väljendit „suitsiidireis“, siis mai lõpu Prantsusmaa turnee omandas selles osas täiesti uue dimensiooni. Viimased päevad Grenoble’is möödusid rahulikumas töötempos, aga reisi esimene pool oli tõeline ellujäämiskursus – seda nii töökoormuse, tavapäratult külma ilma kui täiesti ootamatu ja pideva söögiprobleemi tõttu. Koos positiivsete emotsioonide virr-varriga meie lemmiku Marc Minkowski, meeldiva Grenoble’i orkestri, suurepäraste solistide ja üldse terve ülimalt põnevaks osutunud projekti suhtes, muutus reis lõpuks üpris väsitavaks nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Olles tõusnud hommikul kell 3.45, tegelenud tulemata jäänud taksole asenduse leidmisega, unelenud läbi kahe lennu ning saanud hotellitoa kätte alles 7 minutit enne väljumist esimesse proovi, ei saa ma öelda, et oleksin alustanud reisi kangesti kepsakas meeleolus. Seetõttu nöödus minu esimene proov Wagneriga alalõpmata haigutust maha surudes ning pisut pahuras tujus. Kuid Minkowskil on imetabane oskus mõjuda nii positiivselt, et sa lihtsalt ei saa mitte kuidagi olla lõpuni rahulolematu. Lisaks olid solistid absoluutselt võrratud! Ingela Brimberg oli imeline Senta, Eric Cutler võlus Georgi rollis oma kirglikkusega, Bernard Richter (kes sai oma heleda juukselaka ja särava naeratuse tõttu hüüdnimeks Prince Charming) oli alates esimesest hetkest haruldaselt täpne ja kindel ning demonstreeris läbi kõigi proovide ja kontsertide suurepärast tehnikat ja suutlikkust saada hakkama keeruliste olukordadega. Täiesti ekspromt asendas ta Versailles’i kontserdil rivist väljas olevat Eric Cutlerit (tema enda partiid oli omakorda kutsutud laulma Julien Behr, kes samuti võõras kohas vette visatuna ujus auga olukorrast välja). Hollandlase rollis nägime kontsertide käigus kaht erinevat lauljat – Evgeny Nikitin ja Vincent Le Texier. Mõlemad suurepärased, kuigi täiesti erinevad. Seda huvitavam muidugi! Dietschi ooperis oli täiesti ületamatu sopran Sally Matthews Minna rollis, lauldes järjest kaks väga rasket aariat, millest teine oli tehniliselt nii keerukas, et juba esimeses Dietschi proovis aplodeerisid kõik projektis osalenud muusikud tormiliselt. Ja meie kõigi lemmik oli kahtlemata ka soomlasest põhjanaaber Mika Kares, kes ühena kolmest mehest laulis mõlemas ooperis (teised kaks olid Eric Cutler ja Bernard Richter).
12 DSC_5743
Bernard Richter (foto: Tõnu Tormis)
10 DSC_6377
Vincent Le Texier (Foto: Tõnu Tormis)

Esimesed proovipäevad möödusid hullumeelses tempos. Mõlema ooperi ette valmistamiseks oli aega põhimõtteliselt üks päev pluss üks peaproov. Orkestrandid pidid küll olema täiesti üliinimesed, et päevad otsa keelpille saagida ja „pasunaid“ puhuda. Kooril ei olnud otseselt hullu midagi, sest ei Wagneris ega Dietschis ei ole koori osakaal väga suur. Aga orkester ja solistid said ikka tohutu koormuse. Kolmanda proovipäeva lõpuks oli vist ka enamik koorilauljaid juba võrdlemisi kurnatud, sest proovid olid väga pikad ja ülimalt konsentreeritud.  Kuid meie lõunanaabri Martinši eestvedamisel läksime neljakesi ikkagi peale 17. mai proovi (mis antud reisi kontekstis lõppes erakordselt vara, juba 18.30) Eiffeli torni vallutama. Imeline vaade hilisõhtusele Pariisile kompenseeris väsimuse.

nelik
Annika, Tiit, Kadri-Liis ja Martinš Eiffeli tornis

eiffel
Pariisi sümbol – Eiffel

Laupäeval, 18. mail sõitsime rongiga La Rochelle’i. (Remargina ei saa jätta mainimata, et nende paikade tõttu, mida me sel reisil külastasime, keerles mu mõtteis väga tihti „Kolm musketäri“, sest just need kohad – Pariis, Versailles ja La Rochelle – on ju Dumas’ raamatust kõige eredamalt meelde jäänud.) Jõudsime La Rochelle’i hotelli õhtul ning ootamatult selgus, et läheduses ei ole ühtegi lahtiolevat poodi ning ka lähimad söögikohad on umbes 3 km kaugusel! Kuna vihma sadas ja ilm oli külm, siis oli see väljavaade üpris masendav. Hiljem muidugi kuulsin teiste käest, et hotelli oli saanud pizzat tellida, aga see info jõudis minuni tubli hilinemisega. Õnneks pidas Hele-Mai oma sünnipäeva ning oli seetõttu pisut näksimist varunud. Tiit Kaljund korjas hotelli kõrval asuvalt vihmamärjalt murulapilt Hele-Mai jaoks kimbukese „tagasihoidlikke aaskäokingi“ (ehk siis mingeid kellukaid ja karikakraid) ning hotelli baarist olime ostnud hingehinnaga pudeli punast veini, aga söögipoolisega ei saanud me kumbki üritusse panustada, sest midagi söödavat meil lihtsalt enam polnud. Vaatasime seltskonnaga Eurovisiooni ning elasime kõik koos väga häälekalt Birgitile kaasa.

Söögimure jätkus ka järgmisel päeval. Õhtul kell 20.30 oli esimene Wagneri kontsert, aga enne seda, päeval kell 15.00 sooritasime fila kammerkoori põhikoosseisuga veel oma a capella ülesastumise La Flotte’i kirikus Minkowski isiklikul festivalil nimega Re Majeure. Söömiseks polnud ei aega ega kohta. Iris, kes koos teiste Wagneri-Dietschi projekti lisalauljatega sai kontserdile eelnenud proovi ajal linnakese peal ringi kooserdada, oli halastusingli kombel toonud meile kamba peale kaks pizzat, mis natuke nälga leevendasid.
01 DSC_5704
Marc Minkowski La Flotte’i kirikus (Foto: Tõnu Tormis)

Õhtul peale kontserti oli Minkowski kutsunud kõik muusikud oma koju vastuvõtule. Mõte oli iseenesest väga armas, aga bussijuhi töögraafiku tõttu jäi enamike lauljate ja pillimängijate jaoks see vastuvõtt väga lühikeseks. Aega anti umbes nii palju, et 1 või 2 klaasi šampust kiiresti sisse kallata ja haarata kandikutelt mõned austrid, teod ja isuäratav avokaadosalati amps. Seegi ülesanne ei olnud lihtsate killast. Rahvast oli palju ja kõik olid kogunenud majja, sest õues – üllatus, üllatus! – sadas jälle vihma.

Esmaspäeva hommikupoolik kulus taas rongisõidule. Seekord tagasi Pariisi. Olin pärastlõunale pannud suuri lootusi, sest põhimõtteliselt oli see ainus vaba pool päeva, kus oleks olnud võimalik uuendada tutvust oma lemmikkohtadega Pariisis. Vihma kallas muidugi nagu pangest ja kõik kohvris leiduvad vähegi soojemad riided olin ma endale selga toppinud. Oleks olnud suurepärane muuseumi külastamise päev, aga kahjuks oli d’Orsey muuseum, kuhu ma väga oleks tahtnud minna, esmaspäeviti suletud. Käisime Tiit Kaljundiga Sacré Coeuri juures ja jalutasime natuke vihmasel Montmartre’il. Üsna pea loobusime siiski mõttest linna peal tuuritada, sest ilm oli enneolematult kohutav. Sõime ühes armsalt kulunud kohvikust väga head veise steak’i, jõime Bordeaux’d ja tagasi hotelli suundudes ostsin metroo sissepääasu juurest endale veel ka kimbu piibelehti. Elu oli täiesti lill.

Teisipäev, 21. mai oli see-eest tõeline vastupidavusproov. Ühe õhtuga kandsime Versailles’ lossis ette mõlemad ooperid. Kokku umbes 4,5 tundi muusikat. Jällegi pean esile tõstma orkestrit, kellele langes kõige suurem koormus. Kuna täpselt meie ees istusid metsasarved, siis ma nägin, kuidas viimase tunni Wagnerist hakkasid nad vargsi sõrmi painutama-sirutama ning üha sagedamini puudutasid nad käeseljaga oma huuli. Kuid see idee – kanda mõlemad ooperid ette ühel õhtul – oli mõnes mõttes geniaalne, sest sisu on neil ju põhimõtteliselt sama.

 „Lendav Hollandlane“ vs „Viirastuslaev“

Mõlema ooperi libretode aluseks on omavahel põimunud erinevad legendid Lendavast Hollandlasest ja ooperite valmimise vahel on vähem kui aasta. Pierre-Louis Dietschi ooperi „Le vaisseau fantôme, ou Le maudit des mers“ (“Viirastuslaev ehk Mere poolt neetud”) libreto baseerub Walter Scotti romaanil „The Pirate“, kapten Frederick Marryati lugude kogumikul „The Phantom Ship“ ja veel mõnedel teistel allikatel. Tegelikult oli algne idee kirjutada ooper sellisel teemal ikkagi Wagneri oma, kuid vajaduse sunnil müüs ta selle idee Pariisi Ooperile 500 frangi eest. Pariisi Ooper tellis teose Dietschi käest. Wagner ei jätnud siiski jonni ning kirjutas valmis ka oma „Hollandlase“. Küllap teda oleks lohutanud teadmine, et Dietsch’i ooperit ei ole esitatud peale 1843. aastat. Mainimist väärib ehk ka fakt, et Minkowski valis esituseks Wagneri varaseima versiooni „Lendavast Hollandlasest“, mis muusikaliselt erineb tavaliselt ettekantavast küll vaid pisut, kui tegevus toimub Norra asemel Šotimaal ning ka mõned nimed on hilisemas versioonis teised.

22. mail sõitsime rongiga Grenoble’isse ning reisi viimane osa kujunes rahulikumaks, stabiilsemaks ning söögi mõttes võimalusterohkemaks. Ilm ei näidanud siiski erilisi paranemise märke – kogu aeg oli jahe ja peaaegu iga päev sadas. Viimasel kontserdipäeval juhtus ka üks naljakas lugu. Käisime Hele-Mallega proovi ja kontserdi vahel korraks hotellis ära ning et oleks vähem tassimist otsustasime esinemiskleidid kohe selga panna. Trammis leidsin meid äkki kohalike teismeliste huviorbiidist. Tükk aega ei saanud ma aru, miks nad meid vahivad ja itsitavad, kuni lõpuks tabasin pilgu meie kleitidelt. Ma ei tea, mida need puberteedieas poisid täpselt mõtlesid, aga kujutan ette, et me võisime välja näha nagu mingid nunnad või Jehoova tunnistajad, kes ju ka enamasti liiguvad paarikaupa. Ja ega tõesti, musta krimpleeni riietatud blondiinid ei ole vist vaatepilt, mida kusagil Grenoble’i trammis näha ootaks.

Vahetult enne reisi lõppu saabus mu toanaaber Hele-Mall ühel vihmasel pärastlõunal tuppa kahe väikese tordiga ja ütles, et tal oli kogu selle külmetamise, niiskuse ja väsimuse peale tekkinud tunne, et kui ta kohe kooki ei saa, siis ta läheb peast lolliks. Väsimus oli selle aja peale tõesti juba prevaleeriv tunne. Aga kontserdid sujusid vähemalt kenasti. Marc Minkowskil oli soov teha mõlemast ooperist kontsertlindistus. Õnneks ei olnud ta jäänud lootma ainult kontsertidele, vaid oli varunud kaks lisapäeva salvestuste parandamiseks. Ja oligi hea, sest Wagneri ettekande ajal oli (nagu viimasel ajal tavaks) saali lastud ilmselt jälle terve kopsuhaiguste dispanser. Salvestuspäevad olid küll kaootilised, aga loodetavasti on lõpptulemus natukest segadust, passimist ja hiliste õhtutundideni laulmist väärt.

Järgmisel päeval pärast salvestusi olime juba Eestis. Kui ma enne magamaminekut Facebook’is surfasin, kirjutas üks mu tuttav vaimustunult, kuidas ta oli Stockholmis käinud vaatamas Britteni „Peter Grimes’i“. Kusagil aju tagasopis ärkas mälestus Minkowski tehtud märkuse kohta, et Ingela Brimberg läheb vahepeal Rootsi „Peter Grimes’i“ laulma. Küsisin ruttu oma tuttava käest järele ja tõepoolest! Ingela Brimberg (ehk siis Senta), kes oli alles eelmisel õhtul umbes kella üheksani salvestanud Wagnerit, oli järgmisel õhtul juba Stockholmi Kuningliku Ooperi laval. Hämmastav naine!
11 DSC_6426
Ingela Brimberg (foto: Tõnu Tormis)

/Annika Lõhmus/