Võidukas lõpp ehk kuidas veebruar on aasta pikim kuu

 

7915732-calendar-fragment-shaped-sheet-in-funny-angle-background-stock-photo

Oleme jõudnud absoluutsele lõpusirgele. Kodukuma juba paistab, jäänud on vaid viimased ponnistused. Keegi meist koorikutest naljatles, millised tunded valdaksid meid siis, kui oleksime selle reisi tagurpidi pidanud läbima? Ehk alustuseks nädal Floridas, ühes hotellis palava päikese all, edasi Los Angeles, Arizona oaasid ja siis riburadapidi väiksemad ja suuremad, nimekamad ning nimetumad linnakesed. Ajakava läheks üha tihedamaks ja kontserdid üha raskemaks. Reisi viimane tihe nädal mööduks Põhjaosariikides, Kanadas ja kulminatsiooniks oleks kõledalt külm New York. See tunduks täiesti teine kontsertreis.

Käesolev tuur on olnud karm katsumus kõigile meist. Ka koori veteranid pole säärase mahuga reisi varem kogenud. Kõik varasemad tuurid kahvatuvad oma hõlpsuses. Nooremad lauljad on oma tuleristsed võidukalt läbinud ning võivad minu silmis pretendeerida vapruse kõrgeima järgu ordenile. Kas see on ikka see, mida ootasite? Laulmine on siiski kontimurdev elukutse. :p

Suur kiitus kostugu ka organiseerijatele. Reis on kulgenud väga sujuvalt ning näiliselt mängleva kergusega. Sõna “näiline” peaks olema kordi allajoonitud, kuivõrd miski pole lihtne säärases mastaabis ettevõtmiste puhul ning tagasilöögid on paratamatud. Meie hoogu pole aga aeglustanud miski ning õnnelikud reisijad on veetnud õndsas teadmatuses, kui ka miskid ootamatused meid ähvardasid.

Kõrgeimat tunnustust pälvivad meie pered kodudes! Loodan, et keegi ei pahanda, kui kummardan maani kogu kooripere nimel meie perekondade ees, kelledeta maailm oleks ammu peatunud ja kogu elu jääks lihtsalt ära. Te hoiate minu vaimusilmas lennukid õhus, päikese paistmas ja olete vaid hüperlatiividega mõõdetavad!

Kiidetud olge ka teie, lugejad, kelledel on ütlemata hea kirjandusmaitse! 🙂 Mul on olnud teile rinderaporteid kirjutades ning materjali valides lõbusamaid ja sekka ka raskemaid hetki. Ei oleks ise eales uskunud, et mu algsest kribast säärane eepos lõppeks saab. Ehk andestate, kes te kaanest kaaneni kõige selle läbinud olete. Eriliselt muidugi Annika, Karoliina ja Rainer, kes olete olnud mu emakeele parandajad, maratonlausete timukad, moraalsed kompassid, tihti ka tõlgi rollis, aga ennekõike parimad kaaslased. Ma tänan teid kõiki ja panen relvad maha.

ex-rindereporter Henry

teel Orlando lennujaama, FL 27.02.2017

PS Võite nüüd rihmad uuesti lahti teha ja lipsu lõdvaks lasta. Viimase ponnistusena pakun teile pildivalimiku, mis isegi musta materjali hulka ei kõlvanud ehk ameerikakeeli: blooper reel. WordPressi kummaliste iseärasuste tõttu, leiate aga need Facebookist. (Fotod Annika, Kaarli, Kaido, Karoliina, Maarja, Miina, Olari, Otto ja Raineri erakogudest, erinevalt eelnevatest illustratsioonidest, on luba kõigilt küsitud)

PPS Või näituseks youtube-ist: https://youtu.be/q-VSjxgV7-g

Anu Tali, Queen of Hearts

anu-tali-5-featcrop

Minu esimene kohtumine Anuga toimus pentsikutes oludes. Nimelt oli Põhjamaade orkester korraldanud pikantse õhtusöögi udupeenes mõisas oma suursponsoritele, kus ka Anu oli teatavatel põhjustel osaline. Õhtusöök sisaldas 5 käiku erinevalt valmistatud grill-liha, hõrke magustoite ja poolttosinat eri veini. Mina koos kolme kaaslasega etendasin saamatut veidrikust liba-ettekandja rolli. Kandsin veenvuse huvides kukekaid viikareid, kergelt määrdunud kortsus särki, oma lapsepõlve kuulunud Lennoni vanaemalikke prille ja olin nii õlise soenguga, et jube oli olla. Õhtusöögi ajal toimus palju piinlikke seiku, kus einestajad pidid korduvalt tegema märkusi, kuidas ja mida me tegelikult tegema peaksime, lõhuti palju (tegelikult juba katkisi) nõusid, põhjustati kummastavaid piidlusi ning lõppeks tapsime vastulöögiks ühe külalistest. Mitte päriselt loomulikult. Tegemist oli peenelt koreografeeritud mõrvamüsteeriumi lahendamisega. Ühel hetkel tegi minu muidu kogelev ja kobakäpast tegelaskuju, kõrvulukustava volüümiga (tunnustus mõisa akustikale) kohmaka ettelaulmise Anule. Inimesed ehmatasid end toolidelt. Lepingut Anu ei pakkunud, hoopis Kaljuste värbas mu kuu aja pärast kammerkoori, kuid siin ma nüüd seisan – aastaid hiljem, vaadates tunnustavalt, kuidas lõõmavast kirest pakatav naine teeb ilma valdavalt meestemaailmaks peetud elualal.

Kui üritada kirjeldada Anu, peaks lisama igale omadussõnale ette ülivõrde. Raske on alahinnata tema ponnitusi lüüa läbi ühel ja teisel Atlandi ookeani kaldal. Samas, pärast esimest proovi siin Sarasotas pidin tõdema, et ta teeb meie elu ikka väga lihtsaks (ja mitte ainult laval). Dirigenti tunned kätest. Tema käed näitavad kõik ette ja taha ära, nii lihtne lugeda ning võimatu eksida. See, mis ta orkestrilt nõuab, on konkreetne ja järeleandmisi tulemuste osas ei tehta. Valjusti seda ei tohiks öelda, aga koori lemmikdirigentide nimekiri on pikenenud. Natuke uskumatuks läheb see kirjeldus, seega panen kohe punkti, tõdedes kokkuvõtvalt, et ta on lihtsalt üks paduandekas kunstnik!

Ühendriikides ei piisa pelgast andekusest. Siin tuleb päevast päeva anda lahinguid. Õnneks on relvadeks valdavalt sõnad, strateegiliseks tagalaks suhtlus enne ja pärast etteasteid, lahinguväljaks kontsertsaalid. Surma ei saa tegelikult keegi, küll aga jääb haavatuid/langenuid teele ja ainult väheseid saadab lõputu edu. Olin tunnistajaks kuidas gala-õhtul (kirjeldatud ühes eelnevas peatükis), liikus Anu maalilise kergusega lauast lauda, saaliservast teise graatsilise majesteetlikkusega, kõike hallates. Peatudes vahel hetkedeks, siis jälle pikemalt vesteldes, sidudes erinevaid vestluskondi ja neid suunates. “Work the room” on väljend, mida ma ei oska täpselt tõlkida. Selle all peetakse silmas näiliselt kõigiga kogu aeg suhtlemist. Anu valdab seda laitmatult. Ta on nagu süda, mis paikneb masinavärgi keskel ja mille muutlik meetrum seab rütmi, mille järgi liikuda. Anu Tali on Queen of Hearts!

rindereporter Henry

Sotapota, Florida 26.02.2017

Jeopardy! – Florida special

IMG_20170224_123641.jpg Mõtlesin, et kirjutan põnevatest asjadest, mida ma reisi jooksul teada sain. Kogemata kujunes nii, et need kõige põnevamad asjad on seotud meie pika turnee viimase veerandiga ehk Floridaga. Mõned faktid on lausa Kuldvillaku väärilised (sellest ka pealkiri). Kes teab, ehk ei olegi siin teie jaoks midagi uut ja huvitavat, aga jagan oma värskeid teadmisi siiski.

Mis on “red tide” (punane tõus)?

Spetsiaalse vetikaliigi õitsemisaeg Floridas ja Mehhiko lahes, mille käigus eraldub toksiine, mis tapavad kalasid jt mereloomi ning võivad olla ohtlikud ka inimestele.

“Red tide” on midagi sarnast nagu sinivetikate õitsemisperiood Eesti randades ning on seotud merevee temperatuuri ja tormidega. Suured tormid toovad vetikad randa ning sobiva temperatuuriga hakkavad need vohama. Vetikad toituvad eelkõige saastast, mis inimtegevuse tagajärjel on merre sattunud, seega on “red tide” saastatuse otsene tagajärg. Kuulsime oma muheda Uberi-juhi Josephi käest, et USA valitsus püüab iga hinna eest seda fakti eitada ning väita, et “red tide” on täiesti normaalne loodusnähtus, ometi on aastatega olukord hullemaks läinud. “Red tide” on eelkõige saatuslik kaladele jt mere-elukatele, kuid võib olla ohtlik ka inimestele, tekitades hingamishäireid või ärritust kurgus ning sügelust ja punetust nahal. Eelmisel aastal oli surnud ka üks inimene, kes läks ujuma lahtise haavaga. Bakter oli haava sisse läinud ning meie Uberi-juhi sõnul “söönud mehe elusalt”. Nimetus “red tide” tuleneb sellest, et vetikate õitsemisperioodil muutub meri punakaks.

Kes on “snowbirds” (rändlinnud)?

(Henry küll oma blogis juba põgusalt rääkis neist, aga…) Inimesed, kes elavad Sarasotas jaanuarist maini ning pärast seda, kui Floridas liiga kuumaks läheb, suunduvad oma põhja pool asuvatesse valdustesse. Enamasti on need inimesed keskmisest vanemad ja keskmisest jõukamad.

Perioodil jaanuar-mai tõuseb Sarasota elanike arv terve kolmandiku võrra ning liiklus muutub põrguks. Floridasse tulevad talvituma rikkurid, kes ülejäänud aasta veedavad põhjapoolsemates osariikides. Suveperioodil on Florida kliima aga vanade inimeste jaoks liiga kuum ja niiske ning “rändlinnud” otsivad oma vanusele taas sobivamaid tingimusi.

Kes on “donors” (doonorid)?

Rikkurid, kes on muusika ja kultuuri metseenid.

Meie teise Uberi-juhi Rafaeli sõnul elab peaaegu 20% Forbes ajakirja “100 Ameerika rikkaima inimese” listist Sarasotas. Mingil põhjusel on kujunenud nii, et suurem osa Sarasota muusikaelu rahastamisest käib sponsorluse kaudu. Kuna Floridas on tõepoolest palju miljonäre, siis on metseenlus populaarne ning kontsertide külastamine õnneks samuti. Meie siinse dirigendi Anu Tali sõnul pole mingi probleem neljaks õhtuks järjest 1800 kohalisi saale välja müüa, sest vanakestel on õhtuti igav ja nad otsivad kultuurset meelelahtust. Väga populaarsed on nn gala-õhtusöögid (millest on ka juba meie reisiblogis juttu olnud), kus valitud muusikud õhtustavad pidulikus õhkkonnas kohalike rikkuritega. Küllap on ka miljonäridel huvitav tutvuda lihtinimesest muusikute eluga. Meie Sarasota gala-õhtusöögile sai pääsme lunastada 250 dollariga.
Florida elanikkonna keskmine vanus on üpris kõrge. 2010 a oli 65-79 aastaste elanike arv 21,4%, aastaks 2020 ennustatakse sama vanusegrupi kasvu 25,5%-ni. Autojuhilube väljastatakse kuni 105 eluaastani. Anu Tali nimetas seda fenomeni naljatamisi “licence to kill”.

Mis on Siesta Key?

Rand Sarasotas, mis kuulub maailma viie parima hulka ning loetakse number üheks Ameerikas.

Siesta beachi liiv on peenike ja valge ning seda võrreldakse siidiga. Kui vabal päeval külastatud Lido beachi liiv krudises jala all nagu tärklis, siis Siesta beachi liiv on pigem nagu jahu. Samas on see väga kergesti lenduv ning meie ammendamatu infoallika Uberi-juht Joe sõnul mõjub prilliklaasidele väga halvasti (kriibib ära). Ameerikas on väga kummaline see, et randades ei leia riietumiskabiine ega prügikaste ning ka wc otsimiseks tuleb sageli kilomeeter maha kõndida. Aga rand ise on tõepoolest ilus.

Äikesetormid

Üks veidramaid surmasaamise põhjuseid Floridas.

Äike Floridas ei ole samasugune nagu äike Eestis. Kui väljas sähvib, siis kohalikud püsivad toas, sest surmasaamise tõenäosus on üpris suur. Anu Tali rääkis, et tema sõbranna viidi ükskord äikese ajal Sarasota rannast politseieskordi saatel ära, kuna ilmselgelt ei olnud ta selle kohaliku eripäraga kursis ning pidas äikesetormi jälgimist vahvaks meelelahutuseks.

Sellised teadmised siis siit reisilt.

Sarasota, 26.02.2017

/Annika/

Sarasota, FL ehk kus me nüüd siis oleme?!

sarasota-florida-5

Heastan võla, mis mõlkund meelen. Lõppeks pisut ajaloost. Kuivõrd peatume siin pikemalt, tuleb ka pisut põhjalikum lugemine. Niisiis –

Sarasota (edaspidi SS :p) ala on ilmselt iidseim senistest külastatud paikadest. Ning kui te nüüd teeksite peas pakkumise suurusjärgu kohta ja kas “iidne” oli sarkasmiga öeldud, siis lühike vastus on “ei”. Pikem ja sarkastilisem vastus sisaldaks õnnelikku fusiooni repliikidest “kas ma küsiksin siis nii”, “oioi, sinu ema” ja “siiski sugugi mitte”. Kõik, kes te tegite pakkumise keskaega, eksisite rängalt. Siinse poolsaare algsed asulad ulatuvad 15k aasta tagusesse aega, täpsemini siis kiviaega. Aega, kus laiaulatusliku jääaja tõttu oli rannajoon suuresti võrreldamatu tänapäevasega. Veepind tõusis siin liustiku sulamisega seoses suisa 110m ning rannajoon taandus sadu kilomeetreid, kuni jäi pidama tänasele tulemini. Sealt pärinevadki esimesed asulad. Nii ca 5000 aastat tagasi toimetasid kalameestest indiaanlased siin ning ei osanud hispaanlastest undki näha.

(vasakul: idüll enne hispaanlasi; paremal: unistavate silmadega härra de Soto)

Esimesed eurooplased jõudsid siia alles 1513. Passide-eelse aja härrad kandsid tollideta maal ülbelt tulirelvi ning allusid Hispaania kuningale. Aastal 1539. nende juhi, konkistadoor Hernando de Soto, järgi on algne asula nimetatud. Algselt pandud nimi “Zara Sota” tähendas araabia keeles “Soto hiilgust” ja samanimelisi linnakesi pidi vähemalt tosinajagu leiduma nii Mehhikos, kui ka Ladina-Ameerikas, härra Soto oli väga usin. Linna tänane nimekuju saabus alles möödunud sajandi algusega, 1902. Ameeriklased hõivasid Florida poolsaare hispaanlastelt tegelikult juba 1819, kuid tähe riigilipul teenis hispaaniapärane lilledenimeline Florida välja (ehk sai osariigiks) alles 1845.

Maastik on siin tõepoolest maaliline ja kliima (vanuri) kontimööda. Looduslikult kitsad, rannikuga paralleelselt jooksvad saarekesed (mida nimetatakse siin “võtmeteks”, ing.k. “keys” ja mis ühtlasi tähendab saart), võtavad vastu kõik suuremad tüütud loodusheidutused, muutes olemise Florida poolsaare lääneosas väga meeldivaks. Sestap nimetataksegi ameeriklasi, kes otsustanud veeta oma talved siinsetel aladel “talilindudeks” (winterbirds) ja neid on palju. SS asukoht on mõnusasti Tampa ja Miami, kahe suure keskuse, vahel. Küllap aga looduslikest takistustest (vast mitte alligaatorid) tingituna, on siit linnakesest läbi läinud alati ajalooline tee, mille nimi on selgelt nähtav mu hotelliaknast – Tamiami, mis on kombinatsioon kahe linna nimest.

Kinnisvara ja elatuskünnis (oleks vast paslik öelda), on nii kõrge, et vaid edukamad saavad endale elu siin padumeeldivaks teha. Edukaid aga Ameerikas jätkub. Siinsed inimesed on väga töökad ja hoolimata oma kohati kaheldava maitse ja täiesti uskumatute valikute kiuste, on nad suutnud luua endale maailmas koha niimoodi, et viimane naer jääb kauaks neile. Eks ole nad ka ajaloo pöördpunkte enda kasuks ära kasutanud, aga “survival of the fittest” (tlk-s “tugevaim jääb ellu”, C. Darwin) mentaliteet on eredalt näha kõikjal.

Eks vahel lõigatakse ka suurimas kasumiapluses endale sõrme. Mistap 2008.a maailma iga nurga finantskriisi põhjustanud pommi algeks peetakse just nime SS. Siinne spekulatsioon kruntide väärtustega tõusis nii eepilistesse kõrgustesse, et kui keegi lõppeks justkui pokkerilauas “call” hüüdis, tekkis sellest hetkega tsunaami, mis viis terve riigi fiskaaldefitsiiti (tlk “djeneg netu!”), takkatippu lõi uppi aga ka tugevaimad.

800px-ringling_poster_1898_edited

Läheb vast liigseks infotulvaks, aga tahtsin kindlasti ära mainida suguvõsa Ringlingid. Ameerika tsirkusemagnaadid, kellede investeeringute ja infrastruktuuri joasuunamisjälgi on näha siin igal pool. 30.ndate depressiooni järgi puhuti nende pankroti pesaks muutunud häärber hiljem New Florida Ülikooliks. (Käisin ise objektil ja oli edev küll, seeditav ka eurooplase pikantsele maitsele). Isegi perekonna kunstikollektsioon läks riigile ja on jaotatud valdavalt riigimuuseumite vahel.

(leia haipiltidelt erinevused)

Lõpetuseks tahtsin ära märkida seiga oma lemmik-kaladest: haid. Siinsetes meredes elab üks vahva kala-kurioosum. Bonnethead shark (pole aimugi kuidas ta nimi eesti keeles), kes on ainuke sooliselt dimorfne haidest. Tõlkes siis säärane loom, kellede isa- ja emaisendid näevad väga erinevad välja (nagu näiteks paljud lindude puhul). Alligaatoreid pidi ka Floridas palju olema, aga näinud olen neid siin ainult vastavas pargis. Haid soovitan looduses mitte näha.

luureteavitaja Henry

Sarasota (SS), FL 23.02.2017

PS. Eestis on täna Vabariigi aastapäev ja just nüüdsama tõuseb päike. Palju õnne meile!

Indigo hotell ja gala Floridas ehk kuidas võtta asju kahte moodi

2017-02-23-05-28-11

Asju võib teatavasti võtta huumoriga. Teisalt võib ka kohe.. mitte seda teha. Läheneme kammerkooriga oma rännakute õdakupoolele, mistap on tekkimas paratamatud sotsiaalsed pinged. Vähemalt ma ise tunnistan endale nii. Ükski töökollektiiv pole läbinisti armastusabielu ning nii ongi parem, sest seljuhul on potentsiaalnegi vaheldus garanteritud, mis on eriti vajalik säärste pikkade katsumuste puhul nagu hetkel käsil. Õpetatud endine kolleeg soovitas säärastel komandeeringutel kahte lahendust – harrastada süstemaatilist seltskondade vahetamist ning enesele üksilduse võimaldamist. Ela siis selle järgi kui oled kahekesi toas või purjetamas vangla-bussiga läbi otsatuna näiva maailma. Õnneks on võimaldatud meile alati kõigi pikkade reiside puhul mingi perioodi vältel üksikkongi.

Need on alati väikesed asjad, milledest tekivad eriolukordades turmtuuled. Näiteks pole ma endiselt üle saanud omamoodi segregatsioonist siinse hotelli hommikusöögi ajal. Nimelt, me võime hageda oma toidu teiste külastajatega samast ruumist, kuid peame seda nosima privaatses tagaruumis, eemal uudistatavast piidlemisest. Ma ei oska öelda, kas need igialatised seiravad pilgud ja sosinad on tingitud enam meie kummituslikest ilmumistest tühjade taldrikutega või sellest, et oleme selgelt põiknevad juba oma äraseletamatu noore ea poolest. Asume ikkagi padu-lõunas, kuid seda enam peaksid Rosa Parks ja 1955.a, vähemalt siinpool ookeani olema meeldejääv murdepunkt USA ajaloos, isegi kui hetkel ei oleks musta ajaloo kuu (Black History Month). Aga seda võib võtta muidugi ka huumoriga.

Ühendriikide kultuuri rahastamissüsteem erineb sama palju Eesti omast, nagu ideaalne kujutelm ja reaalsus mustanahaliste elu osas ühel mustal kuul. Meie kodumaal on asjad väga hästi! Siin peab aga korraldama heategevusüritusi ja rahakorjandusi, aga publikum tegeleb ka aktiivselt metseenlusega ning see pole mitte ainult staatusega kaasnev privileeg, vaid seda toetab ka USA maksusüsteem, mis tagab hulga eeliseid edasi-investeeritud tuludelt. Väljendun viisakalt, et Florida ranniku elanikkonna keskmine vanus kukub ehk vaid sekundi murdosa iga lapse sünniga. Samal ajal on keskmine sissetulek üks kõrgematest üle terve riigi, elaniku kohta (või peaks väljenduma pigem kõrgeim elatustase) Ja nagu meie dirigent Anu Tali täna tunnistas, siis veider tooniandvus väljendub ei-kusagil-mujal-maailmas-kogetavas meeste vetsujärjekorras ning kontserdi kavasidki plaanitakse range milliliitrites mõõdetava meetrumiga. Ma ei taha tögada siinkohal kedagi, pelk kohalik eripära. Kliima on pehme ja kinnisvara on nii röögatult kallis, et valitud saavad endale siia pesa soetada.

Eile kogesime omal nahal, mida tähendab, inglise keeles, doonoriteks nimetatavatele inimestele korraldatud gala-õhtu. Suur saal, täis ümarlaudu ümbritsevate jõukate inimestega, kes saavad lubavad endale ülikallist privaatset meelelahutust, mida pakuvad artistid, kes on jaotatud ära süstemaatiliselt laudkondade vahele ning seda saadab hõrk õhtusöök parimate jookidega. Kõlab hirmuäratavalt? Ka meil oli vastakaid arvamusi. Esimene kord ikkagi. Tegelikult sujus kõik väga ladusalt ning kohalikud on lihtsalt nii sõbralikud ja (tegelikult ka) siirast huvi ülesnäitavad. Tegemist pole väheharitud uusrikastega, vaid elitaarse seltskonnaga. Ainus varjuheitev seik ehk, et alustuseks pidime läbima orjaturgu meenutava paaritamise uksel, kes meist kuhu siirduma peaks. Minu laudkonnas sujus vestlus kõigi vahel ning erinevatest kütkestavatest teemadest ei tulnud hetkekski puudust. Siinmail tundub kehtivat lihtne reegel – kui sul on teistele anda, on sul ka kohustus seda jagada ning selle eest tasutakse sulle küllaga. Win-win. Põnev on aga seejuures kuulda kolleegide reaktsioone ning analüüse eilsest õhtust, sest võtta võib sedagi õhtut loomulikult teisiti..

Täna aga tabas Sarasotat troopiline torm kahasse paduvihmadega, millede väljendusest andmed minul puuduvad. Nimelt oli meil täna kohaliku orkestriga kaheosaline proov, mille 2h vaheaja kestel paistis selges taevas palav päike taas. Murdunud palmioksi küll oli tänaval ja lombid olid jäetud pigem hommikuse kuumusehooleks, aga ei midagi erilist. Homsest algab final countdown ja siis ongi Euroopa. Kuidas seda võtta..?

Reamees Henry

Sarasota, FL 23.02.2017

PS Võrratu dirigent Anu Tali ja meie inimene Floridas. Ainult hüperlatiivsed sõnad ning kindlasti väärib ta omaette peatükki. Siiras privileeg esineda siin!

Sarasota, FL ja vaba päev #4 ehk rattaga Jacki, Terry ja Fredi juurde

dowtown_sarasota_real_estate_homes_and_condos_for_sale_1000

Eilne päev möödus kui unenägu,  hulkudes mööda LAX lennujaama (kus pole postkaste/marke, sest 9/11 rünnak oli ju! mistap mul on väike virn postkaarte lastele endiselt postitamata, paha) ja läänest kagusse Ühendriikidesse lennates, mis ongi ju hopsti ning mehine kellakeeramine seejuures on märkimisväärseim tõik. No tegelt mitte päris, aga kes sellest ikka lugeda tahab. Nobe lõige ajakulus ja objektil kohal juba pisut peale keskööd.

Ning juba oligi hommik ja Florida päike. +28C. Pärast seda, kui sain Raineri edukalt Miamisse ära saata, rentisin jalgratta ja päev sai alata juba keskpäevast, pisut lääne suunas alates. Niisiis Florida – osariik, mille nimi tuleneb Hispaania keelest, lillerohkuse järgi. (Soovitaksin põnevikele väikest ca.6min klippi youtube-s, kus saksakeelset aktsenti väänav muppetlik puppet selgitab osariikide nimede päritolu (Florida jupike on etteruttavalt 2min16) – https://youtu.be/cKhDO9IruH8 )

Sõitsin alguses rattaga üles põhja, mööda rannikut, ning mind kummastas esimestest hetkedest alates kaks põhilist seika – praktiliselt kogu rannaäär on erastatud ja suhteliselt maitsetu ning kokkusobitamatu rahva-arhitektuur on (õnneks) mattunud lokkava vegetatsiooni alla. Kõik, mis kohalikud ette võtavad, on omamoodi koomusk “the biggest” rubriiki (nagu üleelusuurune puude otsa ehitatud laev) või siis laiskusest loomuldane allaheitlus habesamblikust lookas puude ees (mis on mõistlikum). Lisaks väikeste sisalike slaalom, kelledest pilte ei õnnestunud teha (numbrites – hukkunuid:0, pääsenuid:37)

Vestlesin täna mitme kohalikuga. Mitte, et mulle ilgelt meeldiks seda teha, vaid pigem, et teised meist ei peaks. Rindereporter võtab kuuli ja langeb.. joovastava sõbralikkuse ohvriks! Sest seda kohalikud vaieldamatult on. Jack ei tahtnud, et ma teda pildistaks. Küll aga lubas ta teha jäädvustuse oma uutele külmastvõetud sõpradele maailma pahumpoolel, enda lustakast postkastist. Tema rääkis, et Sarasota on ametlik Lightning Capital of the States (tlk Välkude pealinn). Nimelt pidid välgud sähvima ohtralt siin maist septembrini, mistap ta jala ei käi ning eelistab olla liikuvas Faraday puuris (tuntud ühtlasi autona).2017-02-21_03-12-08Oma teise, kantava raadioga varustatud kohalikuga, kohtusin ma pargis vahetult pärast seda, kui olin libedal murul oma põlve puruks kukkunud (õnneks olen ma see anomaalia, kes doonoriks ei kõlba, kuivõrd mu veri tahkub enne kotti voolamist). Tema raadios laulis ansambel the Guess Who. Mitte ainult American Womani esitaja, vaid ka üleriigiline ahistajate lemmiktervitus! (Jep, Lenny kõigest coverdab seda) Mistap ei põiknenud ma normist ja ütlesin bändi nime, kes esines härra raadios ja positiivne side oligi loodud. Terry on kohalik hipitaat, 5 lapse isa. Kuulasime Rollinguid ja vestlesime 60-70.a USA ja UK bändide erinevustest. Ta suitsetas samal ajal ohtralt kõiksugu rohelist puru, millest enamik näis kahtlast päritolu ja mille kogemisest ma edukalt veenvalt keeldusin. Igatahes ütles ta, et see vaade Sarasotale (olles seljaga tegelikult linna suunas, autori tähelepanek..) on tema lemmik. See olla ainus paik siin linnas, mida ta tahaks omada. Õnneks on see avalik, sest ta tahaks seda nagunii kõigiga jagada.2017-02-21_03-25-21Otsustasin sõita üle suure silla saarekesele, mida Terry pelgas kui tuld, aga nentis, et ka sealt on hea vaade üle Mehhiko lahe, tagasi tema maale. Igatahes kohtusin tagasiteel retroautoentusiastist Fredi ja Fey-ga. Fred oli pensionile jäänud majandusteaduse õppejõud ning ta ütles, et nad on Conneticutist ja nad pole üldsegi kurvad, et me sel reisil sealt läbi ei käinud. Ka nemad tulid külma eest pakku ning soovitasid kõigil endi eeskuju järgida. Nad nimetasid end natsionalistideks kohe vestluse alguses ja ütlesid, et valisid Trumpi, sest Obama oli liiga vasakpoolne olnud. Kogu meedia pidi valetama, sestap nad usuvad ainult Foxi uudiseid, mis pidi nende arvamuse järgi olema mitte media, vaid medium (tlk-s ‘kesktee’ (autori märkusena märgin ära oma kardinaalse eriarvamuse, kuivõrd tegemist siiski peen-rahvusliku ringhäälinguga)). Nad olid väga mures sündmuste pärast Rootsis immigratsiooni teemal (Trump pidas nimelt tänase presidendi päeva eelõhtul kõne, kus viitas sündmustele põhjalas, mille ta järgmisel hommikul rootslaste täpsustavate küsimuste peale tagasi võttis). Küll aga olid nad avasüli valmis vastu võtma sõprust Putini Venemaaga. Mistap ma soovitasin soojalt oma rahvuskaaslaste ja enda vahetu kogemuse varal eristada väga toredad venelased nende vastuolulisest liidrist, mida paarike võttis vähemalt viisaka peanoogutusega vastu.

Henry

Sarasota, FL 21.02.2017

/tahtsin siinkohal teha kohmetu kalambuuri linnanimelise superlatiivi teemal, “Hütitonni” näol, õnneks sain sõnasabast kinni/

PS Lahtised otsad. Kristine siirdus kahjuks koju pärast LA-d ja seda läbi Moskva. Pilk gloobusele, tõesti on vist niipidi lähem lennata.

Päev bussis ja XII kontsert ehk Mojave vs Royce Hall

slide2

Alapeatükk 1. Kõrbes.

Igal päeval omad plussid-miinused. (Hea lugeja, jooni mõttes alla miinused.) Päev bussis. Reisisihiks Los Angeles. Täpsustus: Westwood, LA. Indiaani reservaadis pesitsev oaas-kasiino. Mojave kõrb. UCLA konverentsikeskus/hotell ja nobe wifi. California ja Vaikne ookean. Vihma kallab LA-s väikeste vahedega viimased 2 kuud jutti. Üks pool kaalub ikka veidi üle, aga eks see ole kõik artisti elu.

Kõrbed on minu arvates meeletult ilusad loodusmoodustised. Selle reisi vältel on olnud võimalusi neist mõndagi ise kogeda. Sonora ja nüüd Mojave. Google-i pildivaramu klantspildid loovad oma panuse kujutelmadele ilma reaalse tuuleiili, liivakrudina, lõhnade, häälte, looduse hingematva majesteetlikkuseta. Loetelu võiks pikalt jätkata, kokkuvõtvalt on kõrb pelgalt ilus. Sestap on kole kahju, et bussiaknast avanes kõik muu kui reaalse loodussuminata klantspilt.

Los Angelesi jõudsime planeeritust palju hiljem, aga ega õues poleks olnud ka midagi teha. Need 10min, mis sai hiljem poodi ja tagasi kõnnitud, olid kõike muud kui romantiline film lauldes vihmast läbi tantsida. Kui siin riigis miskit ette võetakse, siis see on ikka hüperlatiivides suurejooneline. Tegelikult pole paslik kurta, kuivõrd kalendri järgi on ikkagi talv ja me oleme olnud senini halvast ilmast alati sammuke ees. (Mäletate kirjutist Philadelphias veedetud päevast, kus oli +20C ja päike? Vot. Järgmine päev oli lumi maas ja põletavad miinuskraadid.)

Järgmiseks keskpäevaks hakkasid pilved hajuma ning lapsed, kes kui vangis eland… Mõistate ehk… 3 nädalat kodutuna USA-s. Igatahes ->

2812556989_63f6fd8452_b

Alapeatükk 2. Royce Hall, UCLA, Westwood, Los Angeles, California, USA läänerannik.

Royce Hall on projekteeritud vendade Allisonide poolt ning valmis 1929. See on üks neljast ülikooli alghoonest. UCLA on tõlkimatuna University of California, Los Angeles. Tegemist maailma TOP ülikoolide 13. kohaga. Numbrites on siit pärit 14 nobelisti, 3 Turingi auhinna laureaati (tegemist kõrgeima IT-alase tunnustusega) etc. Algselt projekteeritud mega-auditooriumina, mis mahutab 1800 inimest. Oma kaksiktornidega fassaadiga on saanud UCLA sümboliks. Hoone sai tõsiselt kannatada 1994. a Northridge maavärinas ning tornide taastamine ja hoone värisemiskindlaks tegemine võttis aega 4 aastat tihedat tööd.

fb_img_1487534286632

(foto: Olari Viikholm)

Meie peadirigent rääkis, et siinses saalis on pidanud kõnesid Albert Einstein, Martin Luther King Jr, John F. Kennedy, Hillary Clinton etc; esinenud George Gershwin, Ella Fitzgerald, Leonard Bernstein ja nimekiri on lõputu. (Kahjuks ma ei leidnud oma põgusa otsimise tulemusena kinnitust kõigile nimedele (andunud kriitikud andestagem), samas pole põhjust ka kahelda ta sõnades). Küll aga räägitakse legendaarse näitleja Patric Stewarti 1985.a loenguseeriast, millega ta aitas kaasa oma õppejõust sõbra kampaaniale, mille tagajärjel publikumis olnud teleprodutsent pakkus talle eepilise rolli Star Trek kapten Jean-Luc Picardina. Fännina pidasin tõika mainimisväärseks. 🙂

Mulle tundub kohati, et Ühendriikides elavad valdavalt kahte sorti inimesed – need, kes teevad sporti ja need, kes jälgivad seda. Eilsel kontserdiõhtul toimus samal ajal paarisaja meetrise vahega suur kohalik korvpallimäng, kus osalesid kahes eelmainitud rollis tühised 13k inimest. Nende sini-kollased kampsunid andsid tooni tervele kampuse alale nagu kogesin oma lõunasöögi-jalutuskäigu ajal. Ja siit ka kõrvalpõikena kriitikanool toidukohtadele, kes sulgevad enda ukse 2pm-6pm. Miks?! Igatahes jätkus rahvast ka meile ning arvan, et ei liialda kui hindan publikumi suuruseks vähemalt Estonia Kontserdisaali jagu.

fb_img_1487534496222

(foto: Esper Linnamägi)

Eilne kontsert oli väga väärikas lõpp a capella kontsertsarja finaalina. Kaspars lendab väljateenitud puhkusele Lätti, samal ajal kui meie jätkame tuuri Floridas Anu Taliga. Õnneks jääme Sarasota linnakesse paikseks tuuri viimaseks nädalaks, mistap saab lõppeks pakkida lahti oma kohvri. Hea! Kontsertide tase tõusis iga etteastega ning kogemuslik karastus on miski, mille mõju ei tohiks alahinnata. Aina edasi! Või nagu UCLA moto ütleb – Fiat lux! Mitte ainult tore auto, vaid ka valgust toov sõnum!

Henry

Westwood, LA, CA 19.02.2017

Vaba päev #3 ehk Grand Canyon AZ

plane-gc-opt

Kui artistid olid andnud Tucsonis edukalt oma XI kontserdi, saabus lõppeks välja teenitud vaba päev, mida me ei pidanud veetma bussiga reisides ega midagi. Loomulikult otsustasime väiksema seltskonnaga veeta selle autos ning sõita 4h osariigi teises servas asuvasse Grand Canyonisse. Uskugem, see oli seda väärt!

Päev algas tüütult vara, kuivõrd tahtsime Raineriga hageda autod kaugelt enne hommikusööki. Ühendriikides on auto rentimine kõige tavalisem asi, mistap manasime ette oma asjalikuimad näod ja üritasime küsida kohustuslikud rumalad küsimused justkui möödaminnes ja endi usaldusväärsust kõigutamata. USA-s on kordades vähem liiklusmärke ja need vähesedki sisaldavad valdavalt selgitavat teksti. Mitte, et ma ei tahaks tunnustada kohalike lugemisoskust, aga punase sõõriga ümmargune märk numbriga on minu arvates hõlpsamini hoomatav ja seda eriti pimedas. Osariigiti on ka erinev punase tulega parempöörde lubatavus, tulede kohustuslikkus päeval, “car pool”-i alammäär (s.o. rida kiirtee servas, mida võivad kasutada sõidukid, kus on 2+ inimest autos ning mis annavad ummikute ajal selge eelise, kuivõrd seda kasutab hämmastavalt vähe autosid). Üks põnev tõik ehk veel – auto rent on talvel, väiksema nõudluse ajal, 2x kallim kui suvel (48$/päev vs ca 20$ suviti). Meie SUV-d olid väga head ratsud ja kes tahavad kommentaare Kia Sorento või Mazda CX-5 asjus, võtkem ühendust privas.

2017-02-17-22-44-48

(Must ja valge ratsu. Pane tähele, et ka Arizona osariigis pole autodel esinumbreid, mistap pole kiiruskaameraid 😉 (Kia-l on California sissekirjutus))

Niisiis asusime teele üheksakesi – Annika, Joosep, Kaarel, Karoliina, Maarja, Miina, Rainer, Susanna ja siinkirjutaja. Tee oli pikk ja sirge, nii umbes täpselt 4h üks ots ning juhi muljet oludele annab ehk enim edasi väike kollaaž.. Sündmuseks oli vaid Flintstone’i teemapargi restoran, kus sõin selle reisi esimese burgeri. (Olen sellel reisil üritanud rõhuda erinevatele rahvusköökidele, aga sellest täpsemalt mõnes muus rubriigis). Kergelt jääb alla sündmuste-topis vetsupõige kohalikku ehituspoodi. Enese õigustuseks ütlen vaid, et selle fassaad nägi väga restoranilik välja ja GPS ei allunud ümberprogemisele liikuvas sõidukis hoolimata kaasreisija ponnistustele! Igatahes küsisid neiud “toiletit”, mistap nad juhatati vetsupottide osakonda. (Soovitus lugejatele: USA-s küsida “restroom”-i ja väldite tarbetuid käike ehituspoodidesse.)

Pisut peale 1pm-i jõudsime objektile. Te võite kujutada ette kõiksuguseid vaimupilte paljukajastatud kanjonist. Mitte miski ei küüni lähedalegi! Ükski foto või postkaart või film ega siintippija ei küüni kirjeldama seda horisondist horisondini ulatuvat vapustavate värvidega kurrulist hingematvat vaadet. Arvudes: 446km pikk, 29km lai, 1,6km sügav ja me olime ca 2400m merepinnast ning jõgi ise  kuni 100m jäme. Grand Canyon on teadlaste andmetel erineva vanusega, kõige madalam pakkumine algab 6 miljonist ning lõpeb 2 miljardi aastaga. Kõik on aga ühel meel, et 1,2 miljonit aastat on moodustise tekkest seletamatu. Peasüüdlaseks Colorado jõgi. Tõsi, eks jõgi ole uuristanud pinnast ainult süvitsi, kõiksesuurem töö on loodusliku erosiooni ja pinnasekihtide omavahelise nihketugevuse õnneliku abielu tulem.

Suurepärasel muusikul Rebecca Carringtonil on naljakas püsti-jala-duo sketš oma tšelloga, kus nad seiklevad Texases. Nad võetakse vastu rõõmsa nasaalse häälikuidneelava hõikega: “Hey missy, where you goin’ with tha’ violin?” Mistap ta püüab parandada, et tegu ikka tšelloga. Millele omakorda vastatakse: “That’s a violin, wheneve’ I saw one – everythin’ is big in Texas!” (tlk “Kuhu lähed oma viiuliga?” ja “Viiul mis viiul, Texases on kõik SUUR!”) Kui siin maal ikka midagi ette võetakse, siis see on omaette suurusjärgus. Jumalatel oli ikka väga hea päev, kui Grand Canyon loodi. Majesteetlik moodustis igalt tahult!

Tagasisõit oli pikemgi veel, kuid lõbusam teatava osariigi seaduse pisukese painutusega seoses.. Las jääb täpsustamata. Ja nagu hommikul pärast raamatupidamist selgus, läks lõbu maksma tühised 30$ nägu. Minu siiraimad tänud parimatele eelloetletud matkakaaslastele. Teiega on lihtsalt nii hea!

Henry

Scottsdale, AZ – Los Angeles, CA, 17.02.2017

PS Susannalt:

Scottsdale AZ ehk Vincent, Cassius ja Ronald

 

Kasutan võimalust, kus kolleegid veedavad vaba aega hotellist eemal, vabastanud enne wifi oma kammitsaist ning kirjutan paar rida blogisse. Meie rändtsirkus on vahepeal veerenud Scottsdale-i (eeslinnake Phoenixile) ning andnud ka esimese eduka kontserdi. Minu subjektiivse hinnangu järgi kõige palavam vastuvõtt (ütlen nii, heitmata midagi ette senistele). Ilmselgelt aitab kaasa soe kliima, oleme ikkagi Sonora kõrbe rohelises oaasis, kus hetkel on miski 20C ringis sooja ja paistab lauspäike. Publikumi osas on Hemingway lause seni kinnitanud tulist õigsust eestlaste osas, kes hoolimata sadama olemasolust, on leidnud alati tee meie ülesastumistele. Ühtlasi on tooniandvaks saanud kohalikele iseäralik huumor ja elunautlus.

2017-02-15-01-16-39

Lahtiste otsade rubriigis pean kahjatsusega teatama, et Karini tagasilend ei sujunud viperusteta, mistap jäi ta maha oma Washington-Frankfurdi lennust. Kirjutamise hetkel on aga õnneks juba kodus, pagas hulgub maailmas ringi. Tugevat tervist ja taastumist talle! Samuti ei ole läinud liiga rõõmsalt Krissul, kellel kahtlustatakse kerget peapõrutust lisaks pahkluuvigastusele. Jätkates siiski tarmukalt hetkel meiega kulgemist kohmakal sammul.

Tagasi pehmetele teemadele. Scottsdale, Arizona on olnud sünnipaigaks ja nooruspõlve koduks üllatuslikult paljudele andekatele inimestele. Pealkirjas mainitud Vincent (Furnier) on loomulikult kurikuulus Alice Cooper, kes küll sündinud Detroitis, veetis kogu oma lapsepõlve kirikuõpetaja perepojana Phoenix-Scottsdale’i linnastus. Cassius (Clay) oli ilmeksimatu rusikaga, 20. sajandi üheks võimsaimaks atleediks nimetatud lavanimega Muhammad Ali, kes langes 2016. a õela vikatimehe ohvriks. Kuid kes on Ronald Evans?

Filmi ja kirjanduse valdkonnast tasuks tunnustamist Stevie Nicks (Fleetwood Maci edukama perioodi laulja), näitleja Emma Stone ning ohh-häda-ja-viletsust Videviku sarja autor Stephenie Meyer. Mainisin ta ära, loodan, et olete rahul?!

2017-02-15-21-03-37

Hetkel on vaba aeg, kuniks buss meid kontsert XI-le viib. Tahan tunnustada oma usinaid kolleege sportlikkuses! Gym on alati majutamas kedagi meist. Alles olime Philadelphias, kus hoolimata 7.30 väljasõidule oli jooksulindi juures suisa saba. Siin leiti hotelli tagant spordiväljak, millel korraldati tenorid vs bassid korvpallimatš, millele kuulutati juba välja jätkuvõistlus. Selg jääb kangeks ning vaim nüriks, kui oled allutatud rändtsirkuse nuumsea rolli. Ka mina, vana spordipõlgur, vehin saalis miski issandiseteabmisnimelisel masinal ja püüan nui neljaks vähemalt 5km päevas kõndida (õnneks lõi jumal audioraamatud).

Henry

Scottsdale AZ, 15.02.2017

PS Ronald Evans oli viimase mehitatud Kuulennu Apollo 17 piloot, kes on üks 24 inimesest, kes selle teekonna ette võtnud. Tema käes on pikima (the biggest) Kuu orbiidil tiirlemise rekord (üle 300h)

PPS Napilt TOP 3 väljavalitu seast välja jäänud, kuid mainimist väärt härra siiski – Stephen Spielberg – veetis samuti nooruse siin ning peab Scottsdale’i oma kodulinnaks. Indiana Jones, Jurassic Park, ET etc juured ulatuvad visuaalselt kõik siia. Tegelikult väärib Spielberg loomulikult eraldi rubriiki.

 

 

Greenville, NC ja esimese kava matused

greenville-sign-photo

Meie rändtsirkus veeres täna alla päevasele missioonile linnakesse nimega Greenville. Linn, mis on tuntud kui Ameerika BMX-i pealinn (siinne the biggest), kuivõrd siit on pärit edukaimad ratturid. (BMX on siis põnev jalgratta vigursõit ehk rahvakeeli “üle kivide ja kändude linnamaastikul, kus kände napib ja trepid lokkavad”.)

Tavaliselt läheb mul hulk aega, et töötada läbi linna ajalugu-kultuur-inimesed-põnevad seigad ja siis sellest kokkuvõte teha. Paraku jään täna siinkohal pisut hätta. Greenville’i kõrgelennukama poja nimi on Ma Haide (sünd. George Hatcen), kes on kirjutanud end ajalukku, olles seltsimees Mao ihuarst. Pretty good, but not a cigar..

Ja olgugi, et tänane kontsert tähendas ühe kava lõppu, siis kardan, et esinemise kõrghetkeks jäi armas väike tüdruk teises reas, kes tukkus kaasa võetud padjal õndsat und. Ning tõik, et kuigi plaksutati iga Sviridovi ime vahel (6 lauluga tsükkel), siis kontserdi lõpp jäi esiti ovatsioonita kuni dirigent aplausi sisse juhatas. Tegelikult oli ikka väga soe vastuvõtt publikumi poolt. 🙂

Aga homme juba Richmond, VA.

Und ja ööd,
Henry out
Greenville, NC 11.02.2017