Turnee telgitagustest

received_10156071058402071

/..ehk elu läbi bussiakna (H.T.)/

Kõigile neile, kes on Henry armetutest kalambuuridest ja ebaolulistest ajaloolistest üksikasjadest pungil postitustest tüdinud ( 🙂 ), pakub käesolev emotsionaalselt laetud kirjutis kaua oodatud vaheldust. EFK Euroopa turnee reisiblogi viimane sissekanne on usaldatud kooriga kõige värskemalt liitunud lauljale. Ühtlasi oli see ka minu esimene turnee kammerkooriga ning seal tekkinud emotsioonid jäävad mind kummitama veel pikaks ajaks.

Mäletatavasti algas turnee juba 2 nädalat tagasi Groningenis ning kui 3 ööd kodumajutust välja arvata, siis on peaaegu iga öö veedetud uues hotellitoas uues linnas. Võib ju kõlada mõnusalt see vanderselli elu, kes iga päeva mõnes uues Euroopa suurlinnas veedab, kuid tegelikkuses tähendab iga uus linn loendamatuid tunde lennujaamas ja lennukites. Lisaks kasutavad lauljad oma piiratud vaba aega enne kontserte ülimalt ratsionaalselt, mille sisse ei mahu kuigi palju vaatamisväärsuseid ega ostlemist. Mõned puhkavad hotellitoas, teised kõnnivad linnaga tutvumiseks 19 000 sammu, mõned kammivad vinüülipoode läbi ja teised teevad joogat. Igaühele oma, et õhtuseks prooviks ja kontserdiks vormis olla.

received_10156071058422071

Kõigele lisaks võib vahel ette tulla veel teisigi ootamatuid olukordi. Näiteks, kui bussis pole piisavalt istekohti ja keegi peab püsti seisma; kui jõuad oma kohvritega hotelli, aga see pole check-in’iks valmis ja kohe hakkab proov; kui satud Hollandi telesaate otse-eetrisse, kus stuudiopublik suure suuga saatejuhi naljade üle naerab, aga sina ei saa mitte ühestki sõnast aru. Ootamatustega kiire kohanemine ning oskus sellesse marurahulikkuse ja annuse huumoriga suhtuda teebki sellise ratastel elu üldse võimalikuks. Siinkirjutajagi jaoks algas turnee oodatust ärevamalt, kui mõned tunnid enne esimest kontserti Groningenis selgus, et kaks sopranit on hääletud ja ruttu oli vaja hoopis teine, vastutusrikkam partii endale selgeks teha. Väidetavalt tuleb selliseid juhtumeid sagedasti ette, nii et ehk oli see ka omamoodi vastuvõturiitus. Igal juhul olen väga tänulik usalduse eest!

Esimesed kaks kontserti kammerorkestriga toimusidki pisut väiksema soprani koosseisuga, kuid au ja kiitus tõbistele, sest a cappella kontsertideks olid kõik laval, sh ka palavikulised, nohused ja bronhiidi diagnoosiga lauljad. Ei teagi, kas oli see stress, kuiv lennuki õhk või tavapärane tatitõbide hooaeg, et haigused meid kimbutasid, kuid iga aevastus ja sügelus kurgus tekitas endalgi paranoilise hirmu haigeks jääda. Haigused kimbutasid ka meie Euroopa publikut. Kõige kurbnaljakam olukord oli Brüsselis Jean-Paul Dessy „Requiems” esmaettekandel, kus teose lõpuosas helilooja poolt ettenähtud pika meditatiivse pausi ajal kõlas publikust dramaatiline ja lõputuna näiv köhahoog, mis rikkus küll religioosse vaikuse, kuid millest ei lasknud ei dirigent Risto Joost ega koor end häirida.

A cappella kava, mida esitasime tuuril 5 korda, koosnes esimeses pooles Arvo Pärdi teostest ning teises pooles Cyrillus Kreegi, Galina Grigorjeva ja Veljo Tormise loomingust. Kuigi esitasime sama kava õhtust õhtusse, ei olnud tüdimuse märke kusagil märgata ning enne igat kontserti keskenduti proovis sellele, kuidas eelmist õhtut ületada ja uutes akustilistes tingimustes veelgi parem kontsert anda. Iga kontsert on uus võimalus heliloojat teenida ja selle poolest eriline. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et peaminister Jüri Ratas käis EFK kuulamas kahel järjestikusel õhtul nii Londonis kui Dublinis.

received_10156071058322071

Kõige rohkem nautisin Pärdi teoste esitamist, kuid Grigorjeva imeilus „Nox vitae” on teine absoluutne lemmik. Loomulikult kuulub TOP3 ka Tormise „Raua needmine”, mille esitamisel kooris tekkiv energia liigub nagu elekter ühelt lauljalt teisele ja kandub koordineeritud eufooria saatel saali. Lauljana naudin kontserdil enim just neid spontaanselt tekkivaid imelisi hetki, mis pole plaanitud ja mis sünnivad iseenesest mingite õigete asjaolude kokkulangemisel. Seda võib tekitada nii dirigendi teistsugune Auftakt või kaaslaulja sütitav energia või hoopis mingi ootamatu isiklik äratundmine teksti ja muusika vahel. Nende kahe nädala jooksul jätkus selliseid hetki igale kontserdile.

Live in Holland TV:

https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=2105390896351450&id=1592004401023438

Lõppeks on aga kõige tähtsam see, kuidas publik meie esituse vastu võtab, sest isegi tehniliselt ideaalse esituse korral võib lava peal toimuv kuulajale kaugeks jääda ja külmaks jätta. Nagu eelkirjutaja Henry on juba varasemalt raporteerinud, tundub, et selle turnee jooksul puudutasime paljusid meid kuulama tulnuid, mida kinnitavad seisvad ovatsioonid ja siirad tänusõnad peale kontserti. Viimasel, Muziekgebouws toimunud kontserdil ahhetas publik mitmel korral. Ka mina ohkan õnnelikult ja olen tänulik, et sain säärasel suurejoonelisel turneel osaline olla.

Triin

8. veebruar 2018

Amsterdam ehk peatus enne kodu

Groningen-Brüssel-London-Dublin-Amsterdam. On paratamatult kätte jõudmas lõputu lõpu alatu algus. Loeme oma välisvallutused hetkeks edukalt lõpetatuks, harjutame edasi manöövreid profülaktilistel eesmärkidel ning loeme üle langenud. Loetelu on lühike, kõik on elus. Eile andsime teise, ühtlasi viimase kontserdi Amsterdami Muziekgebouws. Vastuvõtt oli palav ja meeleolu ülev. Ei ole just tihti, kui meie väga kriitiline peadirigent sositab pala pala järel wow või super! Kusagil on ka raadio ülesvõte, kuivõrd kontserti kandis üle kohalik ringhääling.

224_Masterplan_Schiphol_N16_a3.0

Aga ega sellest siis rändtsirkus loorberitele konutama jää. Ei jää päevagi haavade lakkumiseks, homme hommikul juba uued väljakutsed proovi ning uue kava näol. EV100 ei maga, varitseb vaid! Ehk saab kunagi kummutatud arvamus, et laulmine pole õieti kontimurdev töö ega asi. (Otsigem või aastatagune Richmondi kontserdi sissekanne üles või küsige “vigastelt pruutidelt”, kuidas käsi käis või jalg tatsus..)

Hetkeks nautigem relvarahu välisrindel ja kohtume kodusaalides. Berliinis juba märtsis.

paadunud patsifist
Henry
Schipoli lennujaam, Amsterdam
7.veebruar 2018

PS Kuuldavasti toksitakse veel üht blogikannet. Naiselik vaatenurk täiendab, jääge liinile. 🙂

PPS Eilsesse päeva mahtus külastus Moca muuseumisse, soovitan palavalt. Kõigi mittekülastajate nimed pannakse kirja! Popkunsti üks juhtfiguuridest Roy Lichtenstein ja grafiti kuningas Banksy tööd on pandud koos üles.

Amsterdam ehk kolm ööd rokkivas kinnimajas

amsterdam-xlarge

Meie rändtsirkus on veerenud Hollandi pealinna Amsterdami. Aeg kodus jäi üürikeseks, pärast kolme lühikest ööd jõudsime siia tegelikult juba eile. Sööstkiire põige Hollandi televisiooni ning kogemuse võrra taaskord rikkam – otse-eeter kohalikus iganädalases kultuurisaates.

Lloyd

Elevust oli enne saabumist koorikute hulgas ütlemata palju. Nimelt hotell, kus elame, Lloyd Hotell, on väga kireva ajalooga. Ehitamist alustati täpselt 100a tagasi. Algselt ehitatud hotelliks (loe karantiini keskus), kus valdavalt Ida-Euroopa juudid pidid ootama oma aega enne ookeaniülest laevareisi Ladina-Ameerikasse. Nende pagasit hoiti eraldi üle tänava tänaseks ümber ehitatud kaubakeskuses, seegi on väga suur hoone. Peamaja on arhitektuurilt eklektiline, keskelt kõrge aatriumiga. Teise ilmasõja ajal muutsid sakslased hoone vanglaks ning kinnipidamiskeskuseks pisut kohandatud vormis jäi hoone pikaks ajaks. 90.ndatel loobuti vanast otstarbest ning Jugoslaavia kunstnikud kasutasid ruume ateljeena, kuni hoone muudeti 40 tippdisaineri poolt tänase ilmega edevaks külalistemajaks. Kõik 116 tuba on erinevad nii väljanägemise, kui ka hinna poolest. Algselt elevust tekitanud potentsiaalne kummitamine ja õõv on asendunud puhuti nurinategagi, et mõnel kuiski liiga tavaline tuba sattunud.

/Vasakul: piltlik telekatool idiotboxi ees, mu tuba on nii suur sattunud, et kirjutuslaud ja voodi asuvad eri ajavöötmetes. Paremal kolleegi lustakas käimla/

Kui hoolikalt teritatud kõrvaga kuulata, tabad, et kohalikud kõnelevad siin Hollandi hollandi keelt (mitte segamini ajada flaamide hollandi keelega, oht on). Ma ei ole küll ekspert, aga kõlalt ikka pikantselt koleda kõlaga keel. Mu lemmik hollandikeelne sõna on ruggegraat, selgroog. Hääldus kõlab justkui isavarese surmakarje, mida katkestavad hektilised vokaalid. Ütlesin inetult, ega ju? Isiklik arvamus, mitte koori seisukoht. Einet mõtteks siiski – ehk on kuidagi kujundlik, et siinne mitmekülgselt haritud kultuurirahvas (nagu hollandlased igati on), pole tuntud säravate poeetide, vaid eelkõige oma kujutava kunsti, tulpide ja juustutoodete poolest. Kohalikel on veel veider kiindumus kanepisse ja erootikasse, aga küllap teadsite seda isegi.

07_017_muziekgebouw_190_l

Ei ole palju kontsertmaju, mille juures on ka parkla veesõidukitele

Ees ootab 5 kuud ette välja müüdud kaks kontserti Muziek gebouws. Seniks ei saa aga öelda, et ootusärevus oleks lämmatav. Nagu õpetatud kolleeg ennist olemise kohta märkis – päev on juba ette korda läinud, kui oled üle 60euro kulutanud vinüülide peale.

tsirkus on linnas ja mina vastutan väikeste koerte eest
Henry
5.veebruar 2018

PS Ükski koer ei kannatanud selle teksti kirjutamise vältel kirjutaja käe läbi. (Ta oli hõivatud!)

Eile nägin ma Iirimaad ehk 24h põrkekursil

dublin-top-ten-hapenny-bridge-bg

Tõsi, nägin väga lühikest aega ning õieti peale kohaliku Rahvusliku Kontserdisaali (rõhk kõigel, mis poleks kuninglik, on essentsiaalne), meie väga külalislahke saatkonna (ikkagi tükike isamaad) ja hotellitoa polnudki mujale asja. Seega kõik, millest järgnevalt kirjutan, pole mitte kogetud, vaid loetud lennujaamas igavuse kohutamiseks.

Alustame nimest Dublin. Algne arvatav nimekuju Dubhlinn/Duibhlinn on taaskord liitsõna, mille esimene pool Dubh/Du tähendab vana iiri keeles “must, tume” ja lind omakorda “loik, tiik”. Kokku viitab nimi jõealale, “the black pool”. Asukoha järgi mainitud asulat esmakordselt Kreeka matemaatiku/kartograafi Ptolemaiose poolt juba 140AD, iirlased ise loevad Dublinit viikingite kantsiks. Linlased tahtsid tähistada linna sünnipäeva suurejooneliselt, mistap ehitati kui kirik keset küla (ja siin riigis muudmoodi ei saakski, teinekord jääb küla vat et ehitamata, aga kirik peab olema) ning otsustati tähistada linna 1000 aasta sünnipäeva 1988, seega võeti aluseks hetk ajaloos, kui viikingid Euroopas tükke tegid ning oma laagri Liffey jõe suudmesse rajasid. Viikingid otsustasid aga kodustuda, muutusid kohalikeks ja sõdisid hiljem teiste vahvate viikingite järeltulijatega brittide suuremalt saarelt. 1166.a sai saar esmakordselt ühe krooni alla ühendatud, mida kandis Ruaidrí Ua Conchobair (tlk Rory O’Connor), takkajärgi tarkus – ainus keldist kuningas muuseas.

Dublin-page-image

Dublinis elab umbes sama palju inimesi kui Eestis kokku. Erinevalt meist on nende usk katoliku kirikusse olnud vankumatu läbi sajandite. Isegi Elizabeth I ja Tudorite anglikaani kiriku usulaine sumbus Põhja-Iirimaa tumerohelistes soodes. Henry VIII ühendas saarerahva küll ühe lipu alla, kuid nagu ka eilsel vastuvõtul kohalikega vesteldes kinnitus eesti-iiri ühisjoon – pole miskit rahvast ühendavamat ja oma kultuuri elavdavamat jõudu, kui okupatsioon. Siinne rahvas otsustas 1921.a pärast viimast kodusõda brittidega kahe riigi kasuks (26 maakonda lõunas, 6 põhjas (põhjaosa oli eraldiseisev vaid päeva, siis vannuti Inglaste kuningale truudust)).

_20180201_181652

Iirimaalt on pärit uskumatult suur hulk kuulsaid kirjanikke ja suurmõtlejaid. Oscar Wilde, Samuel Beckett, William Butler Yeats, George Bernard Shaw, Jonathan Swift, James Joyce ja nimekiri jätkub. Iga nime kõrvale võiks panna kümmekond viskitehast, kuivõrd on seegi iiri DNA juureks. Äkki on seal miski seoski..

Hetkel ootame oma lendu Dublini lennujaamas. Ees ootab 3 ööd kodumajutust ning tuur jätkub peatselt Amsterdamis.

sõjamasin ei peatu, aeglustub vaid
Henry
1.veebruar 2018

PS Põnev seik Dublini lennujaamast: sisenedes on toimiv postkontor ning raamatupood, kus ei müüda postkaarte. Postkaarte müüakse teispool turvakontrolli, kus aga ei müüda marke. Seega jääb seekord ära võidujooks, kumb jõuab kiiremini koju – kas post või mina. Mulle ei meeldi sellised viigid..

/mõttetarkusi lennujaama seinalt/