Schipholi lennujaam, Holland ehk meie teine kodu

Igal rahvusel on oma uhkus. Nurgakivi, mis toob välja nende tugevused ja joonib alla põhiväärtused. Teinekord kätkeb selles Miskis kogu kultuuri eripära, millega on põhjendatud ka väikseim tühitähi ning milleta laguneks iga rakukese olemus. Schipholi lennujaam Amsterdami lähistel ei ole üks nendest. Pigem vastupidi, tänane kogemus võttis kokku kogu “ei kunagi enam” kogemuste läbielamised.

26jrke1438079004987823061.jpg

Pilt on kõigest illustreeriv

Algab kõik alati tavapäraselt – lühike öö pärast kontserti (mis läks täismajale ning väga hästi), hotellist väljumine 6 paiku, teekond läbi ööhämaruse lennujaama, liiga varakult lennufirma leti ääres (sest alati maksab arvestada öiste ummikutega) ja mõõdukas kulgemine turvakontrolli suunas. Turvakontroll. Sõnadega kirjeldamatu kogemus, mille saaks võtta kokku isaelevandi surmakarjelaadse möirgega, kus käiakse läbi üksikasjalikult kõik teadaolevad (ning mitteolevad) genitaalide osad vulgarismide tömpide, kuid tabavate nüanssidega. No kurat küll! Mis oli küll selle arhitekti peas, kes selliseid pudelikaelasid projekteerib? 4 piletiväravast töötab 3, aga see on omamoodi hea, sest kuhugi ruumi minna nagunii pole. Pärast esimesi väravaid üritame kõik mahtuda napilt inimõlalaiuse lahtri algusse, mis sinkavonkleb ilma otsani ja tagasi. Liikumiskiirus võistleb fotofinišis liustiku sulamise kiiruse ja surnud postiljoni kõnnakuga. Kui oled läbinud juba 2 vahet, avastad, et L-kujuline ruum, milles viibid, on tegelikult väga palju pikem kui algselt näis ning rivid ulatuvad liialdamata silmapiirini.

Tühised tund aega hiljem oled juba ruumi keskele jõudmas ning pikkade inimeste eelist kasutades näed, kuidas entusiastlik lennujaamatöötaja žestikuleerib kätega – tulge-tulge, me tegime just paar rida juurde! Ussimängu kulminatsioonis tõstad käed taeva poole ja hüüad kogu hingest – mu Jumal, mikspärast oled sa mu maha jätnud? Ahastusega liituvad kõrvalseisjad ning olukorra närb trööstitus seob kaaskannatajaid sügavalt nagu vastalanud relvarahu kesk tapatalgut. Kui läheneme viimasele katsumusele, teeb lennujaama töötaja nalja, nagu tal algaks justsama paus. See võiks isegi pisut naljakas tunduda, kuid lõputu edasi-tagasi kulgemise käigus oled kuulnud seda juba vähemalt viimased 6 ringi. Kuidas töötajale endale see nii palju nalja valmistab, on müstika, kui just see tema viimase ahastuse karje pole? Äkki ootab tema oma igikaugenevat pausi nagu Tantalos, kellele magusad marjad jäid alati käeulatusest püüdmatusse kaugusesse ning veetase jalge ees kahanes sõltuvalt ta küünitamise sügavusest. On ikka sadistlikke jumalusi.

Vähe lohutab linditöötaja kuiv märkus nende uue masina võimekuse kohta, mis lubab tehnikaseadmed pagasisse jätta. Kiirus olla oluline! Hea valik inivesteeringuks arvestades silmapiirini ulatuvat saba. Saal, mis lõhnab nagu tuhatkond vähepuhanud üleriietes inimest, kes viimased 2h üheskoos vaguralt marssinud nagu Mooses oma rahvaga kõrbes, leidmata mingitki lohutust.

Esimene kolleeg, kellega kohtud pärast kogu seda kadalippu tõotatud teispoolsuses, ütleb, et tegi aega parajaks oma lemmikkohvikus. Kuidas see võimalik on? Ta oli 5 inimese kaugusel check-ini sabas. Vahel peab vedama ka, küllap pääses enne suurt lainet. Aitab jamast! Kell on kusagil maailmas kindlasti juba 5 pärastlõunal. Lähen teen selle katsumuse peale ühe õlle.

Tulge Hollandisse, aga ärge eeldage, et siit hõlpsalt minema saab!
henry
21.02.2020

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s