Seoul ja Hongkong teisest vaatenurgast

img_20191126_1444538967345583836484538.jpg

Kammerkoor Hongkongis ehk kuidas mets linnainimeseni tuua

Nüüd, kui olen saanud paar ööd oma voodis magada, on hea vaadata tagasi kaugele itta, kust alles pühapäeval saabusime. Seoul on nüüdsest kindlasti siinkõneleja lemmiklinnade TOP 5-s. Seouli mahuvad kõrghooned ja madalad sajandeid vanad majad, majade vahel on ruumi ja õhku. Linnas on laiad tänavad ja alleed, kuhu mahuvad nii jalakäijad kui kergliiklejad, autod ja bussid, rohelus ja kõrghaljastus (puud). Linn on isegi Eestiga võrreldes ülikorras ja puhas. Inimesi oli tänavatel pigem vähe, kuigi rahvaarvu poolest on tegu suurlinnaga (10 miljonit).

Seetõttu oli eriti kahju, et publiku arv oli väiksem, kui see, millega EFK on tavaliselt harjunud (oleme ära hellitatud, aga põhjusega). Saime aga teada, et Arvo Pärt, kelle teostele kogu kava oli üles ehitatud, ei ole Koreas kuigi tuntud, seega on ka mõistetav, kui kõik huvilised ei leidnud sel korral teed kontserdisaali. Loodetavasti olime Koreas pioneerid ning oleme nüüdsest avanud ukse Pärdi interpreteerimisele ka seal riigis. Vahel võib väike publikuarv olla hirmutav, sest puudub suure kuulajaskonnaga tekkiv anonüümsus. Seouli laval oli aga väga õdus olla. Kui tavaliselt esitame Pärdi a cappella teoseid ühe voolava tervikuna (ilma aplausideta), siis Seouli publik soovis siiski lugude vahel aplodeerida, mis on tegelikult sellises olukorras väga tervitatav. Saab artistki hetkeks puhata. “Te Deum, mida esitasime koos Korea Kammerorkestriga kontserdi teises pooles, on alati mõjuv. Dramaatiline ja helge üheskoos. Orkester sai Pärdi esitusega kenasti hakkama. Mõningad tehnilised eripärad, millega ilmselt Tallinna Kammerorkester Pärti esitades maailmas kõige osavamalt hakkama saab, ei õnnestunud ehk kõige paremini, aga meil on ka see luksus, et võime Pärdi esitusi võrrelda orkestriga, kes on neid teoseid esitanud aastakümneid. Kontsert võeti vastu väga soojalt, millest võib järeldada, et publikule jättis Arvo Pärdi muusika siiski hea mulje. Loodame, et järgmist Arvo Pärdi muusikaga täidetud kontserti ei pea siinkandis enam kaua ootama. Üks sild on loodud.

Järgmine kontsert toimus aga Hongkongis, kus tingimused olid hoopis teised. Siinkõnelejale jättis Hongkong pisut kaootilise ja umbse mulje, võrreldes rahulikuma Seouliga. Linna ilmestavad kitsad tänavad, kuhu peavad mahtuma nii autod kui jalakäijad (ja neid on palju). Õhk on peenosakesi täis, nii et päeva lõpuks kurgus kipitab, kuid puudele pole tänavatel ruumi leitud (kõrghaljastus aitaks halba õhukvaliteeti leevendada). Häiris ka selline väike detail, kui lubate, et autod ei pea seal jalakäijatele ülekäigurajal teed andma ja ei anna ka, isegi kui oled juba keset ülekäigurada. Kõrghooned on ehitatud üksteisele väga lähedale (19. korruse hotellitoa voodis lebades nägin vastasmajas toimuva koosoleku ettekannet seina pealt lugeda).

Vastuvõtt Hongkongis oli aga väga soe. Metrooseintel ja tänavatel võis märgata meie kontserdi üleelusuuruseid plakateid. Seal kandis pole palju professionaalseid koore, mistõttu olla EFK saabumine eriline sündmus. Lisaks tähistab Hong Kong Sinfonietta sel hooajal oma 20. sünnipäeva. Ilmselt sellest kõigest tingituna oli saal väljamüüdud. Hongkongi kontserdi kavas oli lisaks Pärdile ka Mozarti “Reekviem”, mis kindlasti aitas piletimüügile palju kaasa. Esimeses pooles esitasime Pärdi muusikat: “Fratres” ja Hongkongi esiettekandena “Aadama itk”. Teises pooles kõlas “Reekviem” ja väljakuulutatud lisaloona Veljo Tormise “Raua needmine. Üks kontserdikülastaja kommenteeris kava järjekorda järgmiselt: “Hea meel, et kõigepealt kõlas “Reekviem” ning seejärel “Raua needmine. Meiegi leiname, kuid viha trummilöögid ei vaiki.” Kommentaaris kajastub muidugi selgelt praegune poliitiline olukord Hongkongis. Mõnel üksikul juhul nägime meiegi linnas rahumeelseid meeleavaldusi, kuid üldiselt oli meeleolu pigem rahulik.

20191204_1022336507721205292969077.jpg

Rahutuste jäljed meie jalge ees

Koorilauljana on keeruline kontserdile erapooletut hinnangut anda, sest tihti juhtub, et ühel samal kontserdil osad lauljatest tunnevad end väga hästi ning mõned pigem vastupidi. Hongkongi kontsert oli aga enamike osalejate sõnul hea energiaga ning suurepäraselt õnnestunud kontsert. Endalegi tuli üllatusena, et peale “Aadama itku”, mis juba isegi on vokaalselt keeruline teos, kõlas Mozarti “Reekviem” värskelt ja võimsalt, nagu oleks see olnud kontserdi esimene lugu. “Raua needmine” on kaval teos. Vahel tundub, et tähtede seis lubab hiilgavat ettekannet, aga lõpuks kontserdil jääb mingist erilisest “kananaha” tundest puudu. Ja vahel on selline olukord, kus oled juba poolteist tundi laulnud kahte rasket suurvormi orkestriga ja pead laval veel leidma jõuvarud, et “Raua needmist” laulda, mis pole ka üldse mitte lihtne, häält paitav teos ja sellest hoolimata (või siis just selle tõttu?) tekib laval uus energia, millest sünnib midagi tõeliselt ägedat. Alustades sellest, kui solist Toomas vaikselt loitsima hakkab ja aldid vastusena hambaid kiristavad ning lõpetades viimasegi hääle ohverdamisega nelja takti vältel karjumiseks. Ei tea, kas selle uue pealetungiva muusikalise laine tõttu või lihtsalt šokist ei julgenud publik mitu sekundit aplodeerida. Mission accomplished igal juhul.

20191204_104313

Lõputunanäiva panoraami taustal

Publikust jõudis meieni kiitvaid kommentaare koori kõla osas. Au ja kiitus “Reekviemi” solistidele, kes peale kooriridades “Aadama itku” laulmist kontserdi teises pooles keeruliste soolosid esitasid. Ka orkester mängis väga hästi. Eriti keelpillid austraallasest kontsertmeistri James Cuddefordi juhatusel kõlasid kaunilt ning Arvo Pärdi teoste esitamine ei valmistanud neile raskusi. Kontserdile eelnenud prooviperiood oli üsna pikk, mistõttu jõudsime tegeleda ka pisidetailide lihvimisega. Lõpuks sünnib aga muusika vaid selles hetkes laval olles, vaatamata ettevalmistuse pikkusele. Seepärast ongi laulja töö üheaegselt nii frustreeriv kui ka sügavalt rahuldust pakkuv. Sel korral viimane.

Triin Sakermaa
3. detsember 2019

Hongkong, HRHe ehk teel koju

20191201_0336363087161042955576537.jpg

“Metsapoole” koor ja “seinaäärne” dirigent

Annan edasi irvhamba terava tähelepaneku – postri järgi on koor saadetud joonelt metsa ning dirigent suisa seina äärde pandud. Mõeldud loomulikult naljaga vähemalt neljaks. Eilne kontsert läks väärikalt täismajale (mida HK Sinfonietta kontsertmeistri sõnul ei juhtu tegelikult tihti) ja hinnaalandusi me juba ei lubanud. Sellest kõigest lähemalt läbi kaasautori blogisisestuse, mis kuuldavasti valmimas mõned read minust eemal (ootame lennujaamas oma lendu).

Lunastan võla, mis painamas eelmisest blogist – pentsiklused. Need väikesed veidrused, milledest koosneb kohalik kultuur ja tavad ning mille võtame enesega kaasa kogemusena.

2019-12-01_168651468121283059922.jpg

PIN-kood. Et välistada kellegi kurikaela üleõlakaemuse su isiklikust numbrikombinatsiooni kujundist, on siinsed kohalikud paigutanud numbrid ekraanile täiesti suvalises järjekorras. Teadmata seda, tõi esiti kahtlusegi hinge, mis mu kaardi kombo ja järjekord.

Noore isa tähelepanekuna täheldasin Seoulis, et tänavapildis pea puuduva lapsed. Sama ei saa öelda Hongkongi kohta. Lapsed on igal pool. Lastekärusid aga pole. Oma järglasi kantakse valdavalt süles, “kängurukotid” on ainult turistidel.

Kohvi tellimisel küsitakse alati täpsustav küsimus – kas külm või kuum? Number 13 ja 4 kasutamine hotellide korrustel puudub, ntx 12. korrusele järgneb 15. Nutikultus on pöörane! Inimesed kõnnivad igal pool, pilk justkui nõiduse lummuses välkleva ekraani küljes. Ning see pentsik jonotamine bussipeatustes, kõik vaguralt ja varmalt teineteise järgi, ei mingit tunglemist või lamenti.

Mis aga minu jaoks võtab kokku Hongkongi sümbolina, on nende kahekordsed trammid. Linnalt, mida kohutab kitsikus ning seetõttu arenenud valdavalt vertikaalselt ülesse, muud ei eeldaksi. Trammid on ühtlasi lühikesed ja arhailised. Pikemate trammide puhul sõidaksid nad juba esimese ristmiku kinni ja blokeeriksid liikluse kesklinnas täielikult. Ega see trammiliiklus teab mis nobe ka pole, jäin ühes peatuses trammist napilt maha ning kõndisin järgmisse peatusse sama liikuri peale. Väga lahe kogemus, taskukohane ja puha.2019-12-01 16-336352564..jpg

Aitab vist kah selleks korraks. 18h reisimist veel ees ning meeleolu võib vaid nüristuda. Peagi saab siiski turvarihmad lõdvaks lasta ning karussellilt maha astuda. Uksed sulguvad, järgmine peatus Tallinn, Nõmme. Mul on neid blogisid kirjutades valdavalt lõbus olnud, paari kogemuse võrra rikkam taas. Loodan, et olen suutnud seda ka teile edasi anda.

Relvarahu kõigile soovides
henry
1. detsember 2019

Hongkong, HRHe ehk saarte väisamine ja kohalikud veidrused

AS (Ante Scriptum) Minu käest on ikka päritud salamisi, mida see HRHe täpsemalt tähendab. Vastus – Hiina Rahvavabariigi Hongkongi erihalduspiirkond. Nad on oma üleminekuperioodi seniidile alles lähenemas, seega arvasin et viin kurssi end selle eesti keelde tõlgitud lühendiga. Inglise keeles on see paiga tunnus HKSAR (HK Special Administrative Region).

PAS (Post Ante Scriptum) Meiega on vahepeal liitunud kaks koorikut (lühend ‘koorilauljast’) suure hilinemisega. Nende lennuk pöördus pärast tunniajast kulgemist tagasi tehniliste tõrgete tõttu. Oleks võinud ilmselt hulleminigi minna. Püüded koos ühise sihtmärgini jõuda ei kulgenud liiga hästi (wink-wink, say no more…). Õnneks sai üks neist otselennu järgmisele päevale. Teine aga pidi lendama läbi Katari, kus jätkulend lükkus edasi esiti igaviku ja siis veel küllusliku viivu võrra, mistap reis siia oli sama nobe kui liustiku sulamine või koolnud postiljoni kõnnak. Aga siin me nüüd koos oleme.

Kus hundist rääkida, seal hundist juttu

Lantau. On paslik tunnistada enesele, et ega me alati ka tuuridel olles tööd ei tee 24/7. Oma esimesel aklimatiseerumispäeval käisime Lantau saarel, suurim Hongkongi saartest. Pärast metroost maapinnale tõusmist, ootas meid ees moodne funikulöör, millega sõit oli pea pool tundi rõõmsat kõikumist läbi vahejaamade või mõnele teisele keskmise igaviku jagu kestvat agooniat kahasse pahelise paranoiaga, sõltub kellelt küsida. Pildil naeratavad siiski kõik (“All the world’s a stage and all the men and women merely players…” – Shakespeare. Eriline tõsiasi meie lavale sündinud isendite puhul). Lantau saar oli viimsetel valimistel see allhaldus, kus hiinameelsed jäid võimutsema. Siinne Suur Buddha on nägemist väärt. Meelikõigutav tõik aga minule pigem see, et tegemist pole mitte pelgalt taaskordse vanglasaarega, vaid suisa 6 vanglaga saarega, seda juba brošüürist ei loe. Kohalik kaluriküla Tai O oli retk mitmendasse maailma, sugugi mitte pahas mõttes. Nähtu on mällu süüvinud püsivalt ning äärmiselt õpetlik. Tagasitee bussiga üle ja läbi terve saare aga pani kahtlema halastuslasu suhtes enese oimukoha suunas. Seda bussijuhti ei oleks ilmselt hõbekuuliga ka võtnud, ei talitsenud teda manitsusedki.

2019-11-27 18279657047..jpg

Kümblus haidega

Lamma. Vaba päev nr 2 sai seigeldud maismaatükikesel, mis paikneb Hongkongi saare kuklapoolel. Nimi tuleneb põnevast kaardieksitusest. Nimelt olid britid saanud kaardi portugaallastelt, kus kohalikku jõesuudmesse ning ka saare lääneküljele oli kaardi endine omanik märkinud sõna ‘lama’. Britid tõlgendasid selle saare nimeks, kuigi tegelikult tähendavat sõna ‘muda’ portugali keeles. Teine ‘m’ tekkis foneetilise kõnekeelsuse tagajärjel. Lamma saar jäi meelde eelkõige Hiina meres ujumisega. Nimelt elavad siinsetes meredes haid, üsna mitmedki sealjuures. Me käisime ujumas, uskudes kirjet, et haivõrk hoiab ametlikus rannas sänikaelad eemal. Kahetsuslikul kombel nägime hoiatust haivõrgu eemaldamise kohta alles pärast korduvat suplust. Õnneks viidati sildil ka, et hai-oht on suurim üle 24C vee puhul, milleni hilisnovembri merevesi siiski ei küündi. Muuseas võib värvikaid muljeid ja isiklikult hardaid kokkupuuteid Lamma saarega küsida ka altide Karini ja Ave käest. 😉

Nii me siis siin tiksume. Koduigatsus pureb kanda ja homne kontsert hingab kuklasse. On juba oldud ka. Süüa saab siin külluslikult, aga kodus on omad võlud. “Oma aeg” nagu teravkeelitajad hüüavad pingete leevenduseks. Ja hootšu damoi!

Kotile ja siis oh issand, ikka edasi
h
29. november 2019

Paari tänava kaugusel me hotellist muuseas

PS Sai eile väike mini-mokumentaalfilmgi treitud. Hea, et Jackie leidis väheke aega meile –

PPS Kohalikest veidrustest siiski järgmine kord vast, pikaks kisub seekordne blogi. Kiusukina ehk näiteks see, et siin on vasakpoolne autoliiklus, aga kõnniteedel töötab raudne parempoolsus.

Hong Kong, HRHe ehk lootust on, et loota võib

Eesti Filharmoonia Kammerkoor Hongkongis

No valimised on siin selleks korraks läbi ning nagu üte kõlab – hundid söödud või kuidagigi… Igal juhul oli valimisaktiivsus suisa 71% (3 korda kõrgem kui viimati) ja kui kedagi statistika hüppesse ajab, siis 17/18 piirkonnas võidutsesid pro-demokraatiameelsed poliitikud. 90% KOV-st on nüüd ametlikult anti-Hiina ja üks riik, kaks süsteemi. Ääremärkusena lisaks, et siinne vastupanuliikumine on võidutsenud omamoodi sihilikult kindla juhi välistamisega, nüüdsest on aga pimedusest eraldatavad silmad ning nimedki teada. Hea uudis on siiski see, et kurikuulus hiinlaste sõjaväegarnison (asukohaga uhke maja rannikul keset ärikvartalit, millest igal hommikul oleme mööda jalutanud teel proovidesse) on jäänud suletuks senini.

Pärast tänast taaskordset proovi (sest nagu kindralid igavesti tõdenud on – tegevusetusest johtub paadunud mandumine ja seda juba ei saa lubada), käisime ametlikul pildistamisel. Retk rannikualal oli tuuline ja pilvetõmbuva taeva all, kuid hoolimatult edukas. Reisusihiks sedapuhku polnud Rotterdam, vaid Hong Kongi maismaa Kultuurikeskus, tuntud ka Lääne-Kowlooni nime all. Kui me kord juba seal olime ning igiläheneva paratamatu pimeduse lähenedes tundsime ürgtunge vallutamas meeli, mistap allakirjutaja eraldus väiksema seltskonnaga Temple St ööturule väikesele seiklusele kulinaaria valdkonnas. Nälga siin keegi juba ei jää. Sundlus vast tõukab fantaasiat, sest pole looma, taime ja kõike vahepealset mida isegi piiblis ei kirjeldata, millele hiinlased pole kirjutanud vastavat retsepti. (Muuseas, see tõi meid ka telerist tuntud kohaliku kummituslinnaks muudetud tehnikaülikooki lähedusse, siiani – idarindelt muutusteta.)

2019-11-26_18-455408239.jpg

Kowloon Walled City

Kowlooni nimi meenutas mulle miskit hiljuti kaetud minidokumentaalist Kowlooni Müüritatud Linnast YouTube-i kanalist (https://youtu.be/PcSBOUpgngM), täielik kokkusattumus tegelikult, mis kütkestas mu tähelepanu. Põnev lugu eikellegimaast, mis jäi algselt hiinlastele 1898 99-aastase rendilepingu järgi, kuid loomulikult ei jätnud britid asja niimoodi ning võtsid valdused peatselt üle. 210x120m alal asunud garnisonist sai läbi ajaloo keerdkäikude inimajaloo enimasustatud piirkond. 2,6ha peal asus ca 350 rajatist (päris majadeks seda konglomeraatidest kompleksi nimetada kindlasti ei saa). Maksimaalselt 14 korruselistes (kõrguse piirmäär, sest maanduvad lennukid lendasid sealt üle lähedalasuvale lennujaama ööl ja päeval) hoonetes elas kõrghetkel kuni 50 000 inimest. Keskmiselt 23m2 tubades paigutus kolm põlvkonda üksmeeles, mille leiavad vast vaid hiinlased. Poliitilise hall-ala ja politseita piirkonda valitsesid triaadid (kohalik sündikaat) ning kõik toimis suhteliselt rahumeelselt. Isegi postiteenus, kuigi keegi entusiast kaardistas ala 6 aastat. Uimastid ja prostitutsioon oli muidugi paratamatu kaasosa, mistap tõi see kaasa politseiarmeede lained ning lõppeks ka lammutamise 1993, enne HK tagastamist. Tänaseks on seal populaarne park. Soovitan soojalt kaeda ära 20minutiline minidokk, mina ei kahetsenud.

Seekord säärane kuivem postitus. Järgnevalt ülevaade kammerkoorikute avastusretkedest Hongkongi ümbritsevatest saartest.

Kõmm ja kolks voodisse seniks
henry
26. november 2019

Hongkong, HRHe ehk kas väljakutse barrikaadidele?

Hongkong oma pilvelõhkujate külluses (1500 ehitist on kõrgemad kui 100m ja 350 on üle 150m)

Terelugemast edasi kõik te armsad lugejad! Seekordne postitus lähetub Hongkongist, kus täna on märgilise tähtsusega valimisõhtu. Ainsad kohalikud valimised kogu Hiinas, mis on mingilgi määral vabad senini. Oleme viibinud siinmail vaid viivu ning pealiskaudse esmamulje järgi näinud maailma ajakirjanduses tooniandvatest protestidest pelgalt grafiteid ning uudiseid võõrkeelsetel telekanalitel, hiina meedia vaikib loomalikult. Täna viibisin umbes poole kilomeetri kaugusel kohalikust tehnikaülikoolist ühest siinsetest turgudest. Inimesi on palju ning meelsus oli kõike muud kui kohtupäevalik. Sellest hoolimata ei saa alahinnata olukorra eksistentsiaalset tõsidust ning ajaloolist draamat, mis kohalikud siiani toonud ja valikuid, kuidas siit edasi minna. Eks sellest püüan pajatadagi teile alljärgnevas (ja vast sellele järgnevates kribamistes).

2000px-flag_of_hong_kong-1057669099.png

Hongkongi lipp

Hongkong (HK) ehk kuidas nemad siia jõudsid. Nimi on Hiina mõistes suhteliselt uus, esmatäheldatud 1780.a ning valitsevaid päritolusid on kaks. Üks neist viitab kantoni keelele ‘He-Ong-Kong’, mis tõlkub ‘lõhnava sadamana‘. Siinne brittide teine kuberner, sir John Davis, on viidanud aga teisele algele: ‘Hoong-keang’, mis viitavat ‘punasele hoovusele’ tulenevalt pinnasest toonitud veest, mis läbi saare voolas. Asustuse algeid leitakse siit aga juba 6000 aasta tagusest perioodist. Hiiumaast õige pisut suurem maalapike, kus täna elab 7,5 miljonit inimest, on olnu nii hiinlaste, vietnamlaste kui mongolite (teise maailmasõja vältel ka jaapanlaste) valitseda vabasadam. Esimesed eurooplased siin kandis olid portugaallased 16. sajandi alguses ning kes pärast pisukesi tõrkeid kohalikega, taandusid ja panid aluse Macaule (ca60km HK-st, siinne “Las Vegas“) 1557.a, mis tagastati hiinlastele 1999. Britid said saare eneste haldusse pärast esimest oopiumisõda 1842a. Valdusi laiendati HK saarelt maismaale pärast teist oopiumisõda 1860 ning krooniks eelnevale, rentisid britid Hongkongi ametlikult hiinlastelt 99 aastaks 1889. 1997 andis Thatcheri valitsus aumehelikult piirkonna tagasi hiinlastele tingimusega, et järgnevaks 50 aastaks jääb HK limbosse – üks riik, kaks süsteemi. Neil on oma raha, vasakpoolne liiklus ja vaba valimine (üks ja ainus Hiinas, kuigi nüüdseks pole 70-st kohast 40 valitavad inimeste endi, vaid määratud keskvalitsuse poolt, millest ka protest suuresti tuleneb).

cropped-1566118804ap_19230256400741-1947313727.jpg

Rahvakogunemine Victoria pargis augustis k.a.

(Ma mäletan kui jälgisin pidulikku üleandmistseremooniat telekast. Kui miski, siis see kirjeldab vast inimese maist iganemist, et mäletad ajaloolisi sündmusi isiklike kogemustena.)

Kuiski pentsikult mõjub siia otsa rääkida meie vaba päeva seiklustest Lantau saarel, seega jätkan peatselt järgneva postitusega.

seniks-kuniks ootel ja valmis lahinguratsur
henry
24. november 2019

Seoul, Lõuna-Korea ehk kuhu me hetkel paigutume

Gyeongbokgung palee banketisaal, tuntud ka kui Korea rahvuslik aare nr 224

Ma olen seda usku, et kohalikest saab üpris ülevaatliku mulje kui tead veidi nende ajalugu, vaatad kuidas nad käituvad teineteisega ning guugeldad nende anekdootide TOP10. Inimesed, kes mind paremini tunnevad, ei suuda ära imestada, et ma pole veel teinud lühikokkuvõtet kohalikust ajaloost. Püüan oma puudujäägid kiirelt hüvitada infonopetega Wikipediast…

korea-gyeongju-cheomseongdae-02-1889802101.jpg

Vanim tähetorn maailmas, Cheomseongdae Observatoorium 7. sajandist

Esimene kuningriik pärineb aastast 2333 eKr, valitseja Dangun olnud taevaliku printsi ja karunaise õnneliku abielu tulem. Muuseas, 3. oktoobrit tähistatakse tänini Korea riigi sünnipäevana. Hani hiinlased võtsid võimu üle 108 eKr. Meieaegse aastatuhande esimese poole vältel olid korealased jagatud kolme kuningriigi vahel, tuntud vahel ka lennuka nimega Kolm Korea Kuningriiki. Pooltuhande aasta paiku sai üks kuningriikidest ülemvõimu lühikeseks ajaks, mille katkestas päratu kodusõda ning tulemuseks oli Hilisemad Kolm Kuningriiki. Esimese millenniumi lõppeks oli taaskord pinnale tõusnud üks kolmest – Goryeo (teinekord ka kirjapildiga Koryo). Ponnistus pühitses end ülevusega, kuivõrd nendelt tuleneb ka tänapäevaste valduste nimi. Kõrgelt arenenud kultuurikandjad (esimene trükimasin maailmas leiutati siin 1234.a ja säilinud on ka vanim tähetorn maailmas 7. sajandi keskpaigast) jäid vääramatult mongolite ikkesse kuni 14. sajandi lõpul võttis võimu enese kätte mongoli-hiina päritolu kindral, kelle nimest lähtus Joseoni dünastia. Konfutsiaanlusest ja suletusest tugevasti mõjutatud, kutsusid eurooplased korealasi pikalt pilkenimega Eraklik Kuningriik. 19. sajandi lõpul neelas Jaapani Impeerium Korea oma lipu alla ning riik iseseisvus aastal 1945 Teise ilmasõja tulemusel. Poliitilistes tõmbetuultes pooldus Korea lõuna ja põhja vahel ning viimane sisesõda (1950-53) pole tegelikult veel oma ametlikku punkti saanud kuivõrd endiselt kehtib pelk relvarahu. Läbirääkimiste lauadki on piiril endiselt ootel kahes kõrvuti paiknevas majas nii, et pool lauda on põhja, teine lõuna riigiosa poolel.

Kohmetult tänapäeva maandudes kumab silma kohalike aupaklikkus endast vanemate suhtes, mis on legendaarne ja ajatu. Koos einestades serveerib alati noorim vanematele, naisseltskonna puudumisel on selleks kõige noorem meessoo esindaja. Tagasihoidlik tähelepanek allakirjutajalt, et kui lõunalauda satub ikka segaseltskondi, siis õhtustatakse miskipärast eraldi. Võimalik, et tegemist kallutatud muljega, peatusime ju pelgalt 4 ööks.

Lõppeks lubatud populaarsed naljandid vabatõlkes –
K: Kuidas algab iga Korea nali?
V: Vaatad üle õla.

K: Miks kana ületas tee?
V: Sest Põhja-Korea kaugmaaraketid nii kaugele ei lase.

K: Miks Koreas pole korvpall populaarne?
V: Sest nad valmistavad neid 13h päevas.

Foneetilised sõnamängud on väga popid, inglise keeles end kodus tundvad lugejad võivad oma annuse kohalikku huumorit kummutada näituseks siit -> https://www.90daykorean.com/korean-jokes/

homme juba Hongkong
henry
21. november 2019

PS Kel veel kogemata K-pop, siis on soovituslikult sõgedamaid piinamisviise maailmas, aga ma ei oskaks soovitada ühtki sulnimat. See on siinne kultus! 😉

PPS Väike värskendus nuuskamise kohalt. Nägin eile kuidas kohalik pidu katkes, üks härrasmees vabandades tõusis ja lahkus lauast, tegi oma hirmsa teo tänaval ning naastes lauda, läks pidu hoogsalt edasi.

Ohh kuidas ma loodaks, et see foto on märkamatu sõrmeküüs..

Seoul, Lõuna-Korea ehk kuidas siis asjad siin käivad

Allakirjutanu ja Changdeokgungi kroonimispalee

On vast paslik jätkata sealt, kus katkestasin viimati. Elik lend siia oli määravale enamusele edukas, ajavahega harjutakse senini, kuid üks edukas kontsert on antud ning sellesamase vaheajal sai ületatud ka tuuri ülesastumiste ekvaator. “Ainult 10 päeva veel,” ütleks teravkeelne sänikael. Neid esineb meil harva, seega jätab märkused tähelepanuta. Kuivõrd nagu tavapäraselt ikka on esinemiste arvustamiste päralt ametlik kanal, võin pelgalt täiendada, et publikuhuvi jättis pisut soovida, millest oli kahju, sest hoog oli meil hea. Saalid on siin suured, inimesi oli mitme Tartu Ülikooli aula jagu, aga ruumi jäi seekord üle.

Täna seevastu oli meil vaba päev, täis rõõme ja kohustusi viia end kurssi kohalike tavade ja kultuuriga, mida kasutasid paljud meist, nagu komblus eeldab. Eks maitsed ole erinevad ning huvitavakstegevalt inimloomust kaunistavad, mistap oli hargnemine paratamatu. Meie trio käis kahes palees Gyeongbokgungis (vanem) ja Changdeokgungis (ning 10a noorem, 1405.a ehitatud). Kultuurikiht on siinamail paks, aga sõdadest nähtavalt õgvendatud ja puretud. Korea ajaloost lähemalt ehk tuleviku kirjutistes.

Siiski tahaks jagada tähelepanekuid tulevastele L-Korea pealinna väisajatele. Vahemaad on suured ning maapealne liiklus tihe, seega soovitatav on liikuda metrooga. Tasub silmas pidada rongiliine, mis on kõik väga taskukohased (hind sõltuvalt vahemaale ning jääb 1-2€ vahele). Samu peatuseid kasutavad erinevad firmad/süsteemid. Mina avastasin end õhtul kogemata vale rongi peal ning tee viis justkui Viimsist Laagrisse, enne kui tuli lõppeks peatus, et oma viga parandada. Tagajärjena võin anda abivahenditeta eksami Seuououaeli allmaaraudtee teemal, isegi kosmosesond Voyager ei pidanud kogema nii palju linguheite, et leida end õigel rajal. Paadunud jalakäijatele hoiatuseks, et võrrid sõidavad häbematult ka kõnniteedel. Jalanõutohtrite tugipunktid on pea igal suuremal tänavanurgal (kahtlemata abistamaks kanda pikkade vahemaadega kaasnevat taaka).

Üllatuslikult ei näinud ma ühtegi last tänase päeva jooksul (ja päev oli pikk ning nägemine terav). Hakka või arvama, et siinsed lapsed on kui tuvid, kes peavad ilmselt kooruma täismõõdulistena (Väidate vastu? Millal eales on auväärt lugeja näinud oma ihusilmaga kainiku- või mürsikueas verisulis noortuvi?). Eile nägin ühtainumast koera ning täna üht sarmikat kassi sihilikult autentsena hoitud külas, mis asub kahe palee vahel. Veel üllatuslikum oli näha maailma puhtaimas metroos esimest purjus kohalikku. Maailma alkoholitarbijate edetabelis 17. kohal asuvast riigist oleks muud eeldanud (Eesti on muuseas samas tabelis 37. kohal, on eeskuju mille poole püüelda 😉 ). Ahjaa, Myeongdongi turgu käisime kah seiramas ning nagu meid suunanud õpetatud härrasmees, Martti Kalda, kodumaal peetud loengus meid hoiatas – sa näed seal asju, millede vajamisest sul polnud enne aimugi.

Homme on uus päev, uute väljakutsetega. Good night and good luck!

klõps-klõps ja marss laadima
henry
20. november 2019

Seoul, Lõuna-Korea ehk kui käed on stardipakul

Lõuna-Korea

Tõele au andmata võiks vast öelda, et potentsiaalsete kirjutajate tunglemine oli sedapuhku tihedam kui tipptunni ajal liinibussis. Paraku jäin taaskord kaotajaks mina, mistap siin me nüüd jälle oleme – mina siinpool ekraani ning auväärt lugeja pihusolevat seiramas. Õieti pole koor veel Seouoeauouli jõudnud ning kirjutan neid ridu Vantaa lennujaamas. Menetlesin isekeskis, et ehk on põnev katse tuvastada seaduspärasusi netist loetud infokübemete ja päriskogetu vahel.

Niisiis Lõuna-Korea. Paremuselt teine Korea alates 1948.a, kui uskuda Põhja-Korea infokandjaid. Koduks elektroonikahiidudele Samsung ja LG ning üllatusliku kontrastina kogu maailma vetikatööstuse kroonjuveel (90% sushi norilehtedest etc kasvatatakse siin). Põleme mahedas ootusärevuses, sest tegemist ka plastilise kirurgia maailmapealinnaga ning riigiga, mis teisel kohal vähimate ülekaaluliste inimeste edetabelis. Kurikuulus koeralihalembus pidavat olema pigem üleelusuurune müüt, väga vähesed on tegelikult koeraliha proovinud ning paljudele kohalikele on see teema ebamugav. Kõigele vaatamata pidavat olema populaarne koeravere energiajook, mis saadaval igas nurgapealses leheputkas.

Iga söögikorra oluliseks nurgakiviks on kimchi, hapendatud hiinakapsas 250-l erineval moel. Restorane ja siseruume külastades peaks arvestama sellega, et kingad palutakse üldjuhul jätta eeskotta. Alternatiivina võib tellida ka toidu koju, edeva lisandina tullakse takkajärge ka kasutatud lauanõudele järgi.

Kultuuriliste veidruste nimekiri on alampealkirja väärt. Avalik nuuskamine on hirmus tabu ning suurim põlgus käib kaasas kõigiga, kes kasutatud ninaräti taskusse tagasi peaksid tsurkama (oma tatti kaasas kanda!). Kanalisatsioonil on üleüldised näguripäevad, kuivõrd KOGU vetsupaber visatakse prügikasti. Sõbrapäev, 14. veebruar, on meestele orienteeritud, kuid vastukaaluks on 14. märts, Valge Päev, ainult naistele. Ääremärkus ja hoiatus õpetajatele (ning valitud dirigentidele) punase pliiatsi kasutamise kohta, punasega kirjutakse vaid surnute või peatselt surijate nimed. Ning! Arvatakse, et inimesed on sündides juba aasta vanused, pidavat olema segadusttekitav kogemus välismaalastele.

Hoolitseme siis, et püssirohi oleks kuiv ja laskemoona jätkuks.
henry
17. nov 2019

Professionaalse koorilaulja nõuandenurk

Pilt on kõigest illustreeriv

On pöördumatult vaieldamatu hooaja lõpp ning aeg teha kokkuvõtteid, nii sündsaid kui ka süüdimatuid. Järgnev on kogumik meie populaarseimast FB rubriigist – nõuandenurk, oma udupeenete nüansside, ülitäpsete teravuste ja pikantsete finessidega. Teie naudinguteks ja meie rõõmuks –

* Iga kord, kui dirigent teeb mõne märkuse, tõmba nooti suvalisi sirgeldusi, siis ta näeb, kui tähelepanelik sa oled.

* Dirigeeri proovides alati käega kaasa, siis dirigent näeb, et lisaks laulmisele oled sa ka väga võimekas ja suure potentsiaaliga dirigent.

* Kui on vaja teha ahelhingamist, siis vali hingamiseks sellised kohad, mis sul nagunii ei õnnestu.

* Kui mõni konkreetne koht ei tule hästi välja, teeskle köhahoogu, kui jääd hätta pikema lõiguga, haara veepudeli järgi, aga kui sa ei saa hakkama suisa mitme leheküljega, siis välju köhides ruumist.

* Siiski väike meelespea: haiglast enestunnet ettekäändeks tuues proovis viilides ära unusta demonstreerida, KUI haige sa ikka oled. Krõbista võimalikult kuuldavalt kurgukommide paberitega ja pihusta iga natukese aja tagant medikamente kurku.

* Kui sa ei suuda laulda kõiki kõrgeid noote, mis mõnes teoses vajalikud on, lase raskemad kohad esitada kõrvallauljal. Ühtlasi on sul võimalus suud kaasa maigutades demonstreerida, et ka kõige kõrgemaid kohti saab laulda ilma, et näeksid välja nagu ehmatanud kana.

* Siiski on õige teha ka kõrge noodi ajal suu nii lahti kui saad, sest isegi kui hääleliselt noot väga hästi ei õnnestu, saab publik vähemalt visuaalse elamuse.

* Ning eelkõige ei jää tõeline professionaal haigena koju, vaid ilmub ennastohverdavalt ja sallidesse mähkunult proovi, istudes lihtsalt seina ääres.

* Kui mõne teosega on esimesed proovid ja sa ei valda materjali, vabanda koormeistri ees, et sul on häälega mingi jama ja kuula proovi kõrvalt. Kindlasti lasub kõigil seinaäärsetel kohustus anda pärast teistele ebaõnnestumiste kohta tagasisidet. (Positiivsed märkused sealjuures võib jätta enda teada.)

* Kui laulad kogemata kõvasti vale noodi, vaata pahase pilguga ümberringi.

* Kui midagi läheb pekki, esita asjassepuutumatuid küsimusi, soovitavalt teise häälerühma kohta (“Vabandust, kas aldid ei peaks siin esimesel löögil ära võtma?”).

* Kui sa ei saa rütmile pihta, süüdista dirigenti (“Vabandust, te võikste veidi paremini näidata, kus üks on!”)

* Kui kipud mõnes teoses kriminaalselt madalaks jääma, siis kõige kindlam viis on kõva häälega kurta selle üle, kuidas kõik üle intoneerivad.

* Kui see siiski ei toonud eeldatavat tulemust ning tunned endas prestiiži pulbitsemas pärast truudsetust õigele helistikule, siis hoia fraasi lõpud veerand kuni pool tooni kõrgemad ja sekundi murdosa kauem kui kõik teised. Nii saad näidata, kui puhtalt sina laulad.

* Tõuse alati esimesena, siis dirigent näeb su entusiasmi. Ja nooguta iga kord, kui dirigent sinu suunas vaatab.

* Kui laulad püsti seistes, hoia alati kätt kõhul – kõik näevad, kui hästi sa oskad diagragmat kasutada.

* Ära kunagi ütle konsonante (eriti sõna lõppudes), siis pole ohtu, et need on valel ajal.

* Kui sa pole mõnes noodis kindel (eriti õppimise perioodil), jäta see lihtsalt laulmata. Siis võid olla uhke, et pole kunagi ühtegi vale nooti laulnud.

* Kui sa ei valda mõnda kohta õpitavas teoses, võid alati selle koha peal teha eriti professionaalse näo, tõmmata kulmu kortsu ja märkida tähtsalt pliiatsiga midagi nooti. Ja loomulikult ei saa sel hetkel ju laulda, kui on vaja märkmeid teha.

* Kui dirigent võtab mingi koha tagasi, aga see on kuradima raske koht, saad alati teeselda, et ei saanud täpselt aru, kust võetakse.

* Kui sa pole mõnes intervallihüppes kindel, siis sea fraas nii, et kohas, mida ei valda, teed eriti väljendusrikka diminuendo. Siinkohal ka paslik meenutada tarmukaid bassisõnu – tuntud ka kui professionaalse nõuandenurga friigisekti tarkused – toon, tertsihüpe, kvardi-, kvindi- ja infarktihüpe.

* Kui sa ei saa kohe õiget nooti kätte, oota, kuni kõrvallaulja selle võtab ja siis tee paisutus.

* Kui sa ei oska häälega vajalikku dünaamikat teha, tee kehaga. See jätab muuhulgas ka mulje, et oled tohutult musikaalne ning “lähed asja sisse”.

* Kui fraasid ei ole sinu tugevaim külg, aita käega kaasa ja näita fraasi plastiliste liigutustega. Usu, see mõjub nagu mustkunst – kõik vaatavad su väljendusrikast kätt ega märka, et fraas hääles ei kajastugi.

* Kui rütm ei tule välja ja tunned, et jääd ilgelt tempos maha, siis küsi kohe valjuhäälselt: “Oot-oot, kas siin oli aeglustus?”

* Kui keegi küsib, mis su lemmikhelilooja on, vaata mõtlikult kaugusesse ja ütle “Bach”- siis kõik teavad, et sinus on peidus see “miski”.

* Lauldes fuugat tasub juba pärast esimest lugemist teiste tähelepanu juhatada tõsiasjale, et vahepeal tuleb laulda teemat ja vahepeal saatematerjali – siis kõik näevad, et oled spetsialist.

* Lisaks veel: keeruliste fuugade laulmisel on täiesti okei, kui laulad kaasa ainult teemade algusi, sest kõik muu on niikuinii alati liiga kõvasti.

* Kui oled esitenor, aga teised veel ei tea seda, siis seisa kontserdil alati kolleegidest sammuke eespool. Inimeste alateadvus teeb ülejäänud töö ise ära.

* Lisaks pole koori esitenori puhul kaasalaulmine kohustuslik, olgu siis põhjuseks mitte viitsimine või miski muu. Keegi nagunii hõlma ei hakka, sest tenoreid pole lihtsalt võtta.

* Alati, kui kahtled dünaamikas, lähtu tenoritest. Nende kompass osutab ilmeksimatult põhja.

* Kui aga sinu vokaalne võimekus ei küündi kuidagi ettekandele tuleva teose tasemeni, panusta lihtsalt välimusse.

* Kui proovis ja kontserdil laulmine hästi ei õnnestu, siis musitseeri julgelt puhkehetkel ja kõik kuulevad su tegelikke oskusi.

* Kui oled kellegi peale häälerühmas tige, tõmba kõrgemas registris hääl maha, kolleeg lõugab edasi ja saab noomida.

* Kui oled selgelt pädevam dirigent, või kes iganes rahvusvaheliselt tunnustatud tegelane parasjagu koori ees seisab, ära hoia end tagasi ja tekita avalikku vastuseisu – paljude maailmakuulsate dirigentide karjäär on just sellisel moel hoo sisse saanud.

* Kui dirigent ütleb, et siin kohas võib natuke vibraatot olla, siis ära usu – see on lõks.

* Kui sul on jultumust puldil olevat telefoni näppida, hoia teises käes pliiats valmis juhuks, kui dirigent küsib, millega tegeled. Siis tõstad pliiatsi ja teatad – tegin märkmeid, vasaku käega.

* Kui dirigent lööb proovis loo kinni, jätka kindlasti veel mõnda aega laulmist. Muidu võib juhtuda, et kõik ei kuule su erakordselt helisevat tämbrit. Friiginurga täiendus soovitab seda kasutada eelkõige staažikatel lauljatel, noorkolleegide imetlus on küllaga tagatud.

* Tark on õppida peale laulmise ka mingit instrumenti – ütleme näiteks klarnetit. Siis saad kehva resultaadi korral kolleegidele selgitada, et oled tegelikult klarnetimängija. Klarnetistide seltskonnas aga vabanda, et oled ju ennekõike siiski laulja.

* Kui koor peaks tegema mõnd vana kava, mis eeldab meeldetuletusproovi ning mõni uus laulja rõõmustaks samuti selle üle, siis on paslik ja igati kohane staažikatel lauljatel valjusti täheldada, et nende ajal küll mingeid vastutulekuid polnud ja kavad tuli ise selgeks teha.

* Kui mõni kontserdikavas olev lugu jääb siiski pehmelt öeldes kahtlasesse seisu (ntx meeldetuletusproovi teatava pealiskaudsuse tõttu), tasub kontserdile või kontsertreisile kaasata oma valgustaja, kes lihtsalt kriitilisel hetkel tuled maha tõmbab. Pärast saab alati käsi laiutada – mis sa teed, kui nooti ei näe.

* Kui mõni käik, lõik või osa mingis teoses on sinu jaoks liiga kiires tempos (näiteks “Cum sancto spiritu” Bachi h-moll missas), siis ära heida meelt! Laula nii kiiresti, kui saad. Ja kui mõni noot jääb pealtnäha kättesaamatusse kõrgusesse, pole ka hullu. Laula lihtsalt nii kõrgelt, kui ulatad.

* Kui mõni teos näib sulle lõputu – laulad ja laulad, aga ikka veel otsa ei saa (ntx Bachi h-moll missa või Händeli Messias) – võid võtta lohutuseks mõtte, et kui köitmisklambrid paistavad, on pool teost juba läbi.

* Kui dirigent tabab su naabriga lobisemas ja teeb märkuse, mõtle kiiresti välja mingi asjalik küsimus dünaamika, strihhide või hingamiste kohta ja teeskle, et teil oli ülioluline arutelu muusikalistel teemadel.

* Keeruliste tempode ja rütmide puhul pea silmas, et jalaga kaasa põntsutamine on amatööridele. Tõelised professionaalid valdavad dirigeerimise skeeme ning vibutavad rivis dirigendiga võidu.

* Kui häälerühm kipub mõnes keerulises (kaasaegses) teoses astuma sisse vale noodiga (näiteks pool tooni kõrgema või madalamaga), siis kasuta võimalikult demonstratiivselt heliharki. Nii saad vajaduse korral väita, et sina võtsid küll õige noodi, aga kõik teised laulsid valesti.

* Lauldes kaasaegset atonaalset või lihtsalt kakofoonilist uudisteost ei ole mingit vahet kui mõni noot (või isegi rohkem kui mõni) mööda läheb. Publik ei tea nagunii, mis täpselt kõlama peab ning sageli ei suuda helilooja isegi tuvastada valesti lauldud viisijuppi.

Nõuandeid on loomalikult rohkemgi, et mitte öelda põliste põlvkondade jagu. Paljusid neist tasub kasutada igapäevaselt, teisi jälle hoida erakordseteks puhkudeks, mis tõhusat lööknööki eeldavad. Liiglihtne, ja oleme ausad – ka igav, oleks muidu olla igapäevaselt tugev ning võimekas laulja elukutselises kollektiivis. Seega, siinkohal esineks ka tagasihoidliku üleskutsega – sääraste knihvide kasutamine isetegevuskollektiivides on selgelt soovituslik ning eelkõige siiski vaid mõõdukates kogustes. Kaebuste püsimise korral või kõrvaltoimete tekkimisel, pidage nõu arsti või lähima vokaalpedagoogiga.

ilusat suve soovides,
paadunult teie
EFK loovtuumik 🙂

Abu Ghosh, Iisrael ehk kuidas jääda ellu iseendaga

Hooaeg hakkab läbi saama. Ning milline hooaeg see on olnud! Tõeline olümpia-aasta, koos kõigi asjassepuutuvate ja -puutumatute draamadega, tipp-vormi ajastamiste ning paratamatult ka traumade ja langenutega. Hooaja kestel vahetati “hobuseidki” (liikmeid koosseisus) ja selle mõju on tänaseni tunda. Olen varemgi toonud paralleele koorilaulja ning sõduri elude vahel ning kirjeldanud olukorda militaarterminites. Verd me just tihti ei näe, küll aga treenime samuti manöövriteks ning marsime rivis vaguralt lahingusse. Kohati on ülesastumised osa suurest kampaaniast, puhuti jälle üksikud lokaalsed ülestõusud.

img_20190606_183918-2137013927.jpg

Artisti meelelahutus, püsikontaktterajoonistused

Eks igal karastunud veteranil ole oma väljakujunenud meetod ja strateegia, kuidas saavutada ning hoida oma kestvat vormi läbi hooaegade. Kindlasti pole kõigil võitlejail võimalik kõigis lahinguis osaleda koori “Kolmekümneaastases sõjas” igi-kõrgeneva tõhususega. Traagelniidina läbiv tähelepanek – isiklik südidus siiski kas kasvab või murrab pihuks, vahel põrmukski. Mõtlesin, et lahkaks “teadjamehelikult” meie elukutse edukat lahinguplaani, mis küll omamoodi siililegi selge, kuid tasub teinekord ikkagi meeldetuletamist või ehk pakub põnevust meie kuulajatel lugeda. Järgnev on primitiivne nimekiri minu väljakujunenud harjumustest/tähelepanekutest/lihtsustustest, mis vähemalt tundukse töötavat vääramatu regulaarsusega. (Siin künka otsas nagunii kuhugi pääsu pole, olen päiksevangis pühapäeval oma numbritoas ja ootan lähenevat kontserti, mis lahutab mind koju naasemisest.)

1. Ettevalmistus. Iga uut kava või tundmatut pala on mõistlik individuaalselt läbi kaede enne proovi. Piisab raskematest kohtadest silmadega üle käimisest ja nende asukohtade kaardistamisest, kasvõi selleks, et oskaks paremini kulminatsioone ajastada. Mitte ainult ei kosta sa pädevam laisemate kolleegide kõrval, vaid säästad enda häält ja meelt (need kaks on kriitilise tähtsusega kõigi punktide juures.)

2. Lahinguvarustus. Töövahendite vajadus sõltub kahtlemata kavast, aga pole mõistlik end lahutada liialt kirjavahenditest, helihargist, mustast mapist, puhtast särgist sokkideni välja. Aga ka hommikuks ettetellitud taksost, väljaprinditud lennukipiletist ja passist, krediitkaardist. Mida vähem jääb sulle muutujaid valemisse, seda enam saad keskenduda sellele, mis tegelikult loeb – lahingule.

3. Vorm ja selle ajastamine. Me peame olema kammerkooris kõik sprinterivõimetega maratonijooksjad. Mis tähendab seda, et hoolimata traumadest olema valmis sööstudeks ning ootamatuteks pidurdusteks/põigeteks nii kokkulepitud, kui ka interpretatsioonipuhangute ajel. Me saame harva harjutada eesootavas saalis, pahatihti kogeme uut akustikat (ja maastikku) tunnikese vältel enne kontserti. Pead olema tark ja valmis kõigeks. Õrn tasakaal proovida läbi raskerelvastuse mõju kahasse hiiliva sussisahistusega ilma enesele liiga tegemata, on määravaks nii edukas lahingus, kui ka ellujämises.

3.1. Kui vorm alt veab. Keegi pole kaitstud taudide/tõvede eest, pidavat nad käima ju mööda inimesi, mitte kive ja kände. Hoia end, säilita ka ligimeste tervis ja jää koju. Välkkiire paranemine on alati olulisim, sest kuni inimene rivvi naaseb, peavad teised löögi enda vahel jagama. (Sellel hooajal oli puhk, kus 7 inimest olid korraga pingilt jälgimas proovi!)

4. Lahing. Dirigendi/kindrali märk kogupauguks pole kunagi lahingu algus. See algab tegelikult kõigi jaoks erinevas punktis. Mõni keskendub juba hommikust süües, teine teostab kompulssiivseid hingamisharjutusi enne rivimarssi, kolmas juba siis, kui pakib noote kaasa. Veepealne osa, tund-poolteist, aga otsustab kuidas vaadata teineteisele otsa pärast spektaakli lõppvaatust – aplausi.

5. Taastumine. Õnneks pole seegi kõigil sama, igav oleks see maailm kui kõigile meeldiksid samad asjad. On essentsiaalne teha järeldusi, õppida eksimustest, kogemusi koguda ning end mitte seejuures ära lõhkuda.

6. Langenud. On tark võidelda, nagu oleks see su viimane lahing, milles võitled ka järgmisel päeval. Kuidas seda võtta jääb igaühe oma rehnuti tulemiks. Harjutades üheskoos manöövreid relvavendade ja -õdedega, peaksime hoomama enda ja teiste tugevusi ühes nõrgemate külgedega. Viimaseid kompenseerides oleme koos tugevamad ja ühtlasemad kui eraldi. Tuleb teadvustada, kes kuulub raskekahurväesse, kes on snaiperid, ratsavägi ja luurajad. Neid õigesti komplekteerides, erivates lahinguolukordades rakendades, on võit näiliselt imelihtne. Ülioluline on ka vanade lahinguratsude errusaatmine. Kõik sõdurid peaksid olema valmis oma jumaliku hiilguse valguses nägema elu ka teispoolsuses. Kohtugem kõik Valhallas, kus pikad lookas lauad ootavad meid!

2019-06-09 17-211846036..jpg

EFK Abu Ghoshi Jumalaema kirikus

Laulmine ja tuuritamine on imelised asjad. Ma ei teeks seda, kui see mulle sisimas ülimat naudingut ei pakuks. On palju lihtsamaid ja tulusamaid viise päevi õhtusse veeretada, kuid mitte üht, mis mulle enam passiks.

Lõpetan Sõjakunsti autori Sun Tzu ühe lemmikmõttega – Edukad sõdalased võidavad enne ja lähevad siis lahingusse, edutud lähevad sõtta ning proovivad seal võita.

rindereporter, sadulas ja valmis
henry
9. juuni 2019