Budapest, Ungari ehk vana arm ei roosteta

Budapest ja Széchenyi sild

Kirjutan neid ridu tegelikult Varssavis enne liigendatud tuuri viimast kontserti, mistap olen jätnud andunud kriitikutele võimaluse märkida sapiselt, et olen tuurigraafikust maas. Olen sellest teadlik. Eks ma võin ju vastukaaluks ka end kokku võtta ja pingutatud rühkimise tagajärjel ehk ettegi minna… On see siis hea või? 🙂

Kirjutades Budapestist ei suuda ma varjata tõika, et tegemist on mu ühe isikliku lemmiklinnaga maailmas. Esimesed jäljed siinsest asulast ulatuvad neandertaallaste juurde kuni 50 000 aasta tagusesse aega. Läbi kivi-, pronksi- ja rauaaja on käinud Doonau jõe kallastel vilgas sagimine. Erinevat päritolu hõimud rajasid endale elupaigad siia, jättes jõele piirirolli. Keltide asula võtsid roomlased üle esimese sajandi algul ning nemad ristisid oma impeeriumi põhjapoolseima kantsi Aquincumiks. 9. sajandi lõpul saabusid esimesed ungarlased. 11. sajandiks oli moodustunud jõe läänekaldale Buda ja Óbuda (tõlkes ‘vana Buda’) kindlused. Samal ajal vaatasid nad tõtt jõe idaküljel endiste slaavi ja germaani hõimude Pestiga. Järgnevatel sajanditel käisid sõdadega üle maa nii mongolid kui türklased. Buda vabastamiseni võõrikke alt jõuti alles 1686. Linnad ühendati ühise nime alla 1873, mil sellest sai Austria-Ungari impeeriumi kaaspealinn Viini kõrval. Ei tihkaks jätta mainimata seika, et Doonau jõgi ühendab omavahel lisaks eelpool mainitud pealinnadele veel Bratislavat ja Belgradi.

Metro M1, senini käigus

Endist ja praegust hiilgust jätkub avastamiseks kõigile. Euroopa esimene metroo (maailmas vanuselt teine) Andrassy tänava all, kus endiselt sõidab vanakooli rongike. Maapõuest tungivad välja ligemale 80 geisrit, milledele on rajatud mitmedki nimekad termid (Gellért, Rudas, Szechényi (viimane tundus lahedaim)). Muuseumid ja muu. Kõik see kahvatub aga Pál tänava poiste kõrval, autoriks Ferenc Molnár. Minu lapsepõlve lemmikraamat. Olen kord sattunud käima Budapestis koos VAT-teatri ja ansambli Kriminaalne Elevant ridades esitamas Pál tänava kangelasi. Erakordne privileeg käia mööda lapsepõlve kangelaste radu, reaalsed sündmuspaigad on ilusti tähistatud ning vast ei riku kellegi jaoks raamatu lõppu kui kinnitan, et tühja krundi asemel kõrgub täna maja.

Pál tn poikad

Kontserdi andsime tegelikult ju ka. Liszti nimelises saalis. Teist säärase sooja kõlaga saali annab meie mandril leida. Kontsert õnnestus suurejooneliselt, misjärel ungarlased esitasid meile oma kuulsa kiireneva tempoga sünkroniseeritud ovatsiooni, ilmselt antakse kaasa koos emapiimaga. Saime pärast kahte lisapala alles lavalt ära. Artistid olid õnnelikud!

aga nüüd põikan Varssavis korraks lavalt läbi
henry
25. november 2018

Riia mu arm ehk pealinnade tuuri armetu lõpp

Sellesse hooaega mahtus mitmeid kontsertreise Euroopa pealinnadesse (Amsterdam, Brüssel, London, Dublin, Pariis, Rooma etc), milledest olen põgusalt kirjutanud siin blogis. Justkui kahe hooaja vahelisse prakku mahtus sedapuhku üks väike sutsakas Šveitsis, Fribourgi linnakeses. Enamik meist jõudis eile koju ning jätkavad väljateenitud puhkust. Minul ikaldus säärasusega veidi, jäin miski ime läbi pärast 4h ootamist Riia lennujaamas teistest maha. Lugesin (klappideta sealjuures) kuni tuli säärane molekul vaakumis tunne, ei kuulnud ühtki kutsungit ning keegi mind ümbritsenud kolleegidest ei märganud mu puudumist enne Tallinnat. Kuiski sümboolne sellele elualale..

On juba kaua regulaarseks saanud minna igale uuele hooajale vastu pisut kohendatud seltskonnaga. Ole sa oma esimest proovi rivis või +30a veteran, ühel päeval tänatakse teenistuse eest ning jäetakse teeveerele maha. Kohutav tunne, kasvõi ajutiselt, seda omal nahal tunda. Sellel ruletil pole võitjaid, mängijad pääsevad heal juhul järgmisse ringi, kus tõenäosus pihta saada suureneb vaid aastatega. Seda mängitakse omavahel naeratavate maskidega, mängujuhiks on kuningas, kelle üks silm nutab, teine naerab. Empaatia langenute vastu aitab peletada juurdehiilivat kalkust südames. Eks teinekord ju langetakse ka enda kuulist.

Mahajäänud kaasteelasi meenutatakse erinevalt. Valdavalt jagunevad nad 4 viirgu – legendid, anekdoodid, hurjutused ja varjud. Küllap iseseletuvad kategooriad. Esimesest kolmest päris puhtaid arhetüüpe vast polegi, ikka on pigem kombinatsioonid. Varjud on varjud.

Vastasin aastaid oma lastele, kui nad küsisid kus issi töötab, et meil on selline üleilmaline rändtsirkus ja mina tegelen väikeste koertega. Koer on hea sümbol. Koeri on eri kasvu, erineva loomuga, väikestest klähvitsatest vanade rahudeni, tormajad ja kaitsjad. Eksitasin lapsi teadlikult, mina olen ise koer ja teen tsirkuses trikke. Kõik oleme.

Hetkeks langenud, kuid nüüdseks jalul sõdur

Henry

3. juuli 2018, Riia-Tallinn

PS Riiast voolab läbi Daugava jõgi (pikkuselt 14 Euroopas) ning Lätil pole saari. 🙂

PPS Annika ja Karoliina soovitasid lisada kõigile hoiatuseks lõigu alapealkirjaga: Mis juhtus pärast lennuki lahkumist ehk samal ajal, teises kohas. (Vannun, et vint on keeramata (või kui, siis vaid ühes-kahes kohas) ja nii kõik juhtuski!)

Läksin AirB pikka infolaua sappa (omamoodi (anti)reklaam lennufirmale, lufthansa ja sas-i lauataguses sabas oli kummaski 1 inimene), kust selgitati, kui ümbervahetamatu ja rahatagastamatu on grupipileti üks ühik. Tagastatav oli siiski mu pagas, mille sain kätte täpselt selleks ajaks, et 2-3minutiga jääda maha liinibussist RIX lennujaam-Tln. Takkajärge vast parem, kui infolaud poleks mulle seda hõlplootuses maininud. Kell oli juba nii palju, et valikuid oli 3 – viimane pilet viimasele lennule 230euri, autorent 250euri (juhtumisi on mu juhiluba aegunud, uus ootab kodus ümbrikus, Eestis saab sõita ka ID-kaardiga. Muuseas, juhiloa kõrval ootab teises ümbrikus uus krediitkaart, kui juhtub, siis kõik samal ajal) või ööbuss läbi Tartu (9h inimese elust, mida ta kindlasti tahab tagasi saada). Otsustasin variant 4 kasuks, sõita linna, jääda ööseks hotelli ja hommikul tulla bussiga (14-21euri pilet). Kuna Riias sadas paduvihma, valisin bussijaamale lähima hotelli, milles sain viimase kahe nariga toa. Klientuur koosnes selleks hetkeks väga mehistunud Odessa ehitajatest, kes kõik vaatasid vestibüülis jalkat ja heleda kampsuniga minust. Jäi vast mainimata, et Šveitsis oli väga palav ning reis lühike, mistap oli mul vaid 2 särki ja õhuke kampsun. Ümber nurga oli Maxima, milles poodlejate kõrval olid mu uued Odessa sõbrad valmis või pulma minema. Alkoosakond haises, nagu keegi oleks seal nädalaid varem kuumarabandusse surnud ja mõned tema jupid endiselt kastide vahel kadunud. Öö oli lühike, kuid uni sügav. Bussis on wifi ning ebameeldiv WC. Mõtteline piir sai just ületatud. #palgapäev

Turnee telgitagustest

received_10156071058402071

/..ehk elu läbi bussiakna (H.T.)/

Kõigile neile, kes on Henry armetutest kalambuuridest ja ebaolulistest ajaloolistest üksikasjadest pungil postitustest tüdinud ( 🙂 ), pakub käesolev emotsionaalselt laetud kirjutis kaua oodatud vaheldust. EFK Euroopa turnee reisiblogi viimane sissekanne on usaldatud kooriga kõige värskemalt liitunud lauljale. Ühtlasi oli see ka minu esimene turnee kammerkooriga ning seal tekkinud emotsioonid jäävad mind kummitama veel pikaks ajaks.

Mäletatavasti algas turnee juba 2 nädalat tagasi Groningenis ning kui 3 ööd kodumajutust välja arvata, siis on peaaegu iga öö veedetud uues hotellitoas uues linnas. Võib ju kõlada mõnusalt see vanderselli elu, kes iga päeva mõnes uues Euroopa suurlinnas veedab, kuid tegelikkuses tähendab iga uus linn loendamatuid tunde lennujaamas ja lennukites. Lisaks kasutavad lauljad oma piiratud vaba aega enne kontserte ülimalt ratsionaalselt, mille sisse ei mahu kuigi palju vaatamisväärsuseid ega ostlemist. Mõned puhkavad hotellitoas, teised kõnnivad linnaga tutvumiseks 19 000 sammu, mõned kammivad vinüülipoode läbi ja teised teevad joogat. Igaühele oma, et õhtuseks prooviks ja kontserdiks vormis olla.

received_10156071058422071

Kõigele lisaks võib vahel ette tulla veel teisigi ootamatuid olukordi. Näiteks, kui bussis pole piisavalt istekohti ja keegi peab püsti seisma; kui jõuad oma kohvritega hotelli, aga see pole check-in’iks valmis ja kohe hakkab proov; kui satud Hollandi telesaate otse-eetrisse, kus stuudiopublik suure suuga saatejuhi naljade üle naerab, aga sina ei saa mitte ühestki sõnast aru. Ootamatustega kiire kohanemine ning oskus sellesse marurahulikkuse ja annuse huumoriga suhtuda teebki sellise ratastel elu üldse võimalikuks. Siinkirjutajagi jaoks algas turnee oodatust ärevamalt, kui mõned tunnid enne esimest kontserti Groningenis selgus, et kaks sopranit on hääletud ja ruttu oli vaja hoopis teine, vastutusrikkam partii endale selgeks teha. Väidetavalt tuleb selliseid juhtumeid sagedasti ette, nii et ehk oli see ka omamoodi vastuvõturiitus. Igal juhul olen väga tänulik usalduse eest!

Esimesed kaks kontserti kammerorkestriga toimusidki pisut väiksema soprani koosseisuga, kuid au ja kiitus tõbistele, sest a cappella kontsertideks olid kõik laval, sh ka palavikulised, nohused ja bronhiidi diagnoosiga lauljad. Ei teagi, kas oli see stress, kuiv lennuki õhk või tavapärane tatitõbide hooaeg, et haigused meid kimbutasid, kuid iga aevastus ja sügelus kurgus tekitas endalgi paranoilise hirmu haigeks jääda. Haigused kimbutasid ka meie Euroopa publikut. Kõige kurbnaljakam olukord oli Brüsselis Jean-Paul Dessy „Requiems” esmaettekandel, kus teose lõpuosas helilooja poolt ettenähtud pika meditatiivse pausi ajal kõlas publikust dramaatiline ja lõputuna näiv köhahoog, mis rikkus küll religioosse vaikuse, kuid millest ei lasknud ei dirigent Risto Joost ega koor end häirida.

A cappella kava, mida esitasime tuuril 5 korda, koosnes esimeses pooles Arvo Pärdi teostest ning teises pooles Cyrillus Kreegi, Galina Grigorjeva ja Veljo Tormise loomingust. Kuigi esitasime sama kava õhtust õhtusse, ei olnud tüdimuse märke kusagil märgata ning enne igat kontserti keskenduti proovis sellele, kuidas eelmist õhtut ületada ja uutes akustilistes tingimustes veelgi parem kontsert anda. Iga kontsert on uus võimalus heliloojat teenida ja selle poolest eriline. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et peaminister Jüri Ratas käis EFK kuulamas kahel järjestikusel õhtul nii Londonis kui Dublinis.

received_10156071058322071

Kõige rohkem nautisin Pärdi teoste esitamist, kuid Grigorjeva imeilus „Nox vitae” on teine absoluutne lemmik. Loomulikult kuulub TOP3 ka Tormise „Raua needmine”, mille esitamisel kooris tekkiv energia liigub nagu elekter ühelt lauljalt teisele ja kandub koordineeritud eufooria saatel saali. Lauljana naudin kontserdil enim just neid spontaanselt tekkivaid imelisi hetki, mis pole plaanitud ja mis sünnivad iseenesest mingite õigete asjaolude kokkulangemisel. Seda võib tekitada nii dirigendi teistsugune Auftakt või kaaslaulja sütitav energia või hoopis mingi ootamatu isiklik äratundmine teksti ja muusika vahel. Nende kahe nädala jooksul jätkus selliseid hetki igale kontserdile.

Live in Holland TV:

https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=2105390896351450&id=1592004401023438

Lõppeks on aga kõige tähtsam see, kuidas publik meie esituse vastu võtab, sest isegi tehniliselt ideaalse esituse korral võib lava peal toimuv kuulajale kaugeks jääda ja külmaks jätta. Nagu eelkirjutaja Henry on juba varasemalt raporteerinud, tundub, et selle turnee jooksul puudutasime paljusid meid kuulama tulnuid, mida kinnitavad seisvad ovatsioonid ja siirad tänusõnad peale kontserti. Viimasel, Muziekgebouws toimunud kontserdil ahhetas publik mitmel korral. Ka mina ohkan õnnelikult ja olen tänulik, et sain säärasel suurejoonelisel turneel osaline olla.

Triin

8. veebruar 2018

Amsterdam ehk peatus enne kodu

Groningen-Brüssel-London-Dublin-Amsterdam. On paratamatult kätte jõudmas lõputu lõpu alatu algus. Loeme oma välisvallutused hetkeks edukalt lõpetatuks, harjutame edasi manöövreid profülaktilistel eesmärkidel ning loeme üle langenud. Loetelu on lühike, kõik on elus. Eile andsime teise, ühtlasi viimase kontserdi Amsterdami Muziekgebouws. Vastuvõtt oli palav ja meeleolu ülev. Ei ole just tihti, kui meie väga kriitiline peadirigent sositab pala pala järel wow või super! Kusagil on ka raadio ülesvõte, kuivõrd kontserti kandis üle kohalik ringhääling.

224_Masterplan_Schiphol_N16_a3.0

Aga ega sellest siis rändtsirkus loorberitele konutama jää. Ei jää päevagi haavade lakkumiseks, homme hommikul juba uued väljakutsed proovi ning uue kava näol. EV100 ei maga, varitseb vaid! Ehk saab kunagi kummutatud arvamus, et laulmine pole õieti kontimurdev töö ega asi. (Otsigem või aastatagune Richmondi kontserdi sissekanne üles või küsige “vigastelt pruutidelt”, kuidas käsi käis või jalg tatsus..)

Hetkeks nautigem relvarahu välisrindel ja kohtume kodusaalides. Berliinis juba märtsis.

paadunud patsifist
Henry
Schipoli lennujaam, Amsterdam
7.veebruar 2018

PS Kuuldavasti toksitakse veel üht blogikannet. Naiselik vaatenurk täiendab, jääge liinile. 🙂

PPS Eilsesse päeva mahtus külastus Moca muuseumisse, soovitan palavalt. Kõigi mittekülastajate nimed pannakse kirja! Popkunsti üks juhtfiguuridest Roy Lichtenstein ja grafiti kuningas Banksy tööd on pandud koos üles.

Amsterdam ehk kolm ööd rokkivas kinnimajas

amsterdam-xlarge

Meie rändtsirkus on veerenud Hollandi pealinna Amsterdami. Aeg kodus jäi üürikeseks, pärast kolme lühikest ööd jõudsime siia tegelikult juba eile. Sööstkiire põige Hollandi televisiooni ning kogemuse võrra taaskord rikkam – otse-eeter kohalikus iganädalases kultuurisaates.

Lloyd

Elevust oli enne saabumist koorikute hulgas ütlemata palju. Nimelt hotell, kus elame, Lloyd Hotell, on väga kireva ajalooga. Ehitamist alustati täpselt 100a tagasi. Algselt ehitatud hotelliks (loe karantiini keskus), kus valdavalt Ida-Euroopa juudid pidid ootama oma aega enne ookeaniülest laevareisi Ladina-Ameerikasse. Nende pagasit hoiti eraldi üle tänava tänaseks ümber ehitatud kaubakeskuses, seegi on väga suur hoone. Peamaja on arhitektuurilt eklektiline, keskelt kõrge aatriumiga. Teise ilmasõja ajal muutsid sakslased hoone vanglaks ning kinnipidamiskeskuseks pisut kohandatud vormis jäi hoone pikaks ajaks. 90.ndatel loobuti vanast otstarbest ning Jugoslaavia kunstnikud kasutasid ruume ateljeena, kuni hoone muudeti 40 tippdisaineri poolt tänase ilmega edevaks külalistemajaks. Kõik 116 tuba on erinevad nii väljanägemise, kui ka hinna poolest. Algselt elevust tekitanud potentsiaalne kummitamine ja õõv on asendunud puhuti nurinategagi, et mõnel kuiski liiga tavaline tuba sattunud.

/Vasakul: piltlik telekatool idiotboxi ees, mu tuba on nii suur sattunud, et kirjutuslaud ja voodi asuvad eri ajavöötmetes. Paremal kolleegi lustakas käimla/

Kui hoolikalt teritatud kõrvaga kuulata, tabad, et kohalikud kõnelevad siin Hollandi hollandi keelt (mitte segamini ajada flaamide hollandi keelega, oht on). Ma ei ole küll ekspert, aga kõlalt ikka pikantselt koleda kõlaga keel. Mu lemmik hollandikeelne sõna on ruggegraat, selgroog. Hääldus kõlab justkui isavarese surmakarje, mida katkestavad hektilised vokaalid. Ütlesin inetult, ega ju? Isiklik arvamus, mitte koori seisukoht. Einet mõtteks siiski – ehk on kuidagi kujundlik, et siinne mitmekülgselt haritud kultuurirahvas (nagu hollandlased igati on), pole tuntud säravate poeetide, vaid eelkõige oma kujutava kunsti, tulpide ja juustutoodete poolest. Kohalikel on veel veider kiindumus kanepisse ja erootikasse, aga küllap teadsite seda isegi.

07_017_muziekgebouw_190_l

Ei ole palju kontsertmaju, mille juures on ka parkla veesõidukitele

Ees ootab 5 kuud ette välja müüdud kaks kontserti Muziek gebouws. Seniks ei saa aga öelda, et ootusärevus oleks lämmatav. Nagu õpetatud kolleeg ennist olemise kohta märkis – päev on juba ette korda läinud, kui oled üle 60euro kulutanud vinüülide peale.

tsirkus on linnas ja mina vastutan väikeste koerte eest
Henry
5.veebruar 2018

PS Ükski koer ei kannatanud selle teksti kirjutamise vältel kirjutaja käe läbi. (Ta oli hõivatud!)

Eile nägin ma Iirimaad ehk 24h põrkekursil

dublin-top-ten-hapenny-bridge-bg

Tõsi, nägin väga lühikest aega ning õieti peale kohaliku Rahvusliku Kontserdisaali (rõhk kõigel, mis poleks kuninglik, on essentsiaalne), meie väga külalislahke saatkonna (ikkagi tükike isamaad) ja hotellitoa polnudki mujale asja. Seega kõik, millest järgnevalt kirjutan, pole mitte kogetud, vaid loetud lennujaamas igavuse kohutamiseks.

Alustame nimest Dublin. Algne arvatav nimekuju Dubhlinn/Duibhlinn on taaskord liitsõna, mille esimene pool Dubh/Du tähendab vana iiri keeles “must, tume” ja lind omakorda “loik, tiik”. Kokku viitab nimi jõealale, “the black pool”. Asukoha järgi mainitud asulat esmakordselt Kreeka matemaatiku/kartograafi Ptolemaiose poolt juba 140AD, iirlased ise loevad Dublinit viikingite kantsiks. Linlased tahtsid tähistada linna sünnipäeva suurejooneliselt, mistap ehitati kui kirik keset küla (ja siin riigis muudmoodi ei saakski, teinekord jääb küla vat et ehitamata, aga kirik peab olema) ning otsustati tähistada linna 1000 aasta sünnipäeva 1988, seega võeti aluseks hetk ajaloos, kui viikingid Euroopas tükke tegid ning oma laagri Liffey jõe suudmesse rajasid. Viikingid otsustasid aga kodustuda, muutusid kohalikeks ja sõdisid hiljem teiste vahvate viikingite järeltulijatega brittide suuremalt saarelt. 1166.a sai saar esmakordselt ühe krooni alla ühendatud, mida kandis Ruaidrí Ua Conchobair (tlk Rory O’Connor), takkajärgi tarkus – ainus keldist kuningas muuseas.

Dublin-page-image

Dublinis elab umbes sama palju inimesi kui Eestis kokku. Erinevalt meist on nende usk katoliku kirikusse olnud vankumatu läbi sajandite. Isegi Elizabeth I ja Tudorite anglikaani kiriku usulaine sumbus Põhja-Iirimaa tumerohelistes soodes. Henry VIII ühendas saarerahva küll ühe lipu alla, kuid nagu ka eilsel vastuvõtul kohalikega vesteldes kinnitus eesti-iiri ühisjoon – pole miskit rahvast ühendavamat ja oma kultuuri elavdavamat jõudu, kui okupatsioon. Siinne rahvas otsustas 1921.a pärast viimast kodusõda brittidega kahe riigi kasuks (26 maakonda lõunas, 6 põhjas (põhjaosa oli eraldiseisev vaid päeva, siis vannuti Inglaste kuningale truudust)).

_20180201_181652

Iirimaalt on pärit uskumatult suur hulk kuulsaid kirjanikke ja suurmõtlejaid. Oscar Wilde, Samuel Beckett, William Butler Yeats, George Bernard Shaw, Jonathan Swift, James Joyce ja nimekiri jätkub. Iga nime kõrvale võiks panna kümmekond viskitehast, kuivõrd on seegi iiri DNA juureks. Äkki on seal miski seoski..

Hetkel ootame oma lendu Dublini lennujaamas. Ees ootab 3 ööd kodumajutust ning tuur jätkub peatselt Amsterdamis.

sõjamasin ei peatu, aeglustub vaid
Henry
1.veebruar 2018

PS Põnev seik Dublini lennujaamast: sisenedes on toimiv postkontor ning raamatupood, kus ei müüda postkaarte. Postkaarte müüakse teispool turvakontrolli, kus aga ei müüda marke. Seega jääb seekord ära võidujooks, kumb jõuab kiiremini koju – kas post või mina. Mulle ei meeldi sellised viigid..

/mõttetarkusi lennujaama seinalt/

London ehk kolm 38st papagoist

houses_parliament_nw080609_2

Houses of Parliament, kuulsa kellatorniga. Kusjuures Big Ben pole tegelikult torni, vaid suure kellukese nimi

Pärast järjekordset edukat ülesastumist Londoni Barbicani Guildhallis, kus austas meid oma kohalolekuga esmakordselt ka peaminister Ratas, tundsin tungi kirjutada mõne lausega meie senistest läbielamistest.

Nagu juba eelnevalt kirjutatud, saabusime Brüsselist Londonisse rongiga. Kuulus Platform 9 3/4 King’s Crossi jaamas, mis tuttav Harry Potteri raamatutest, jäi seekord meil ajanappuse tõttu nägemata. Suure seltskonnaga reisimise pahupool, kõik manöövrid on väga aeganõudvad.

4

Londoni asupaigas on leitud inimtegevuse jälgi, mis ulatuvad pronksiaega 4500a. enne meie Kristust. Londoni nime algete üle vaieldakse senini. Kindel on see, et roomlaste kantsi Londinium nime kirjalik mainimine ulatub vahemikku 65-80 AD. Geoffrey Monmothi ajalooraamatu järgi tulenes see algselt kuningast nimega Lud. Teised nimekad ajaloolased, keda ma siinkohal ei maini nimeliselt, on viidanud vana-keldikeele eelsele vana-euroopa keelele, kus “(p)lowonida” tähendas tõlgituna “liiga lai jõgi ületamiseks”, viidates Thames-ile, kuid teisalt ka keldikeelsele nimekujule, mis tõlgituna oleks “koht, kus uputab perioodiliselt”. Kena, et vanad nimed seisavad kahe jalaga maa peal ning kirjeldavad paikade olemust tüvitekstina.

Inglismaa on tuntud oma nigela ilmastiku poolest. Londonis sajab aga võrreldes muude riigi piirkondadega vähem. Statistliselt sajab Londonis tegelikult aasta lõikes isegi vähem kui New Yorkis. Sellest hoolimata 13%-lise tõenäosusega vihmavõimalus realiseerus 100%-liselt meie saabumisel, milline majesteetlik padukas. Selline soe vastuvõtt.

1898stanford

Ehk on ka põnev teadmine, et kohalikud taksojuhid peavad meelde jätma enam kui 25000 tänavanime ja pealt 20000 vaatamisväärsuse. Kuigi vähemalt tänavate puhul soovitaks talupoeglik mõtlemine neil jätkata sama tänavanimega pärast iga suuremat ristmikku (pärineb kogemusest, kus Old steetist sai Clerkenwell sai Theobalds sai Oxford etc). Tänavatest rääkides, Londoni Citys (vana linna tuumikosa) on ainult üks “road”, Goswell Road (mis juhtumisi tuli meie hotelli juurde). “Road” juurdus ingliskeelde alles 16.saj, mistap on linn täis Lane-e, Street-e ja Way-sid.

Londoni politsei jälgib linnas toimuvat meeletult ulatusliku kaameravõrguga üle terve linna. Idee ulatub IRA tigedamate torgete aega, kus kõiki linna sisenevaid autonumbreid võrreldi registritega. Tänapäeval eelistavad korravalvurid pätte rünnata pärast reisivahendi rahulikku parkimist, selle asemel, et linnas tagaajamistes osaleda. Ilmselt ka neil ajab pea sassi see arhailine vasakpoolne liiklus.

Ahjaa, pealkirjas viidatud munkpapagoisid lugesin ainult 3. Brüssellikuks paanikaks pole minu silmis põhjust, või siiski.. Kellele jääb hooldeõigus pärast lahutuse realiseerimist?

väsimatu relvapõlgurist kirjatsura
Henry
London Heathrow lennujaam
31.jaanuar 2018