D-tuur ehk reis läbi TKO-Karini silmade

TKO Santa Barbara Campbell Hallis

Kontserttuur koos Eesti Filharmoonia kammerkooriga viis meid üheteistkümneks päevaks Ameerika Ühendriikidesse, kaheks päevaks kodumajutusse ja viieks päevaks Ungarisse ning Poola.

Nii pikal turneel pole mina varem koos kooriga käinud. Isegi orkester eraldi pole ühtejutti nii pikalt kodust eemal olnud. Vähemalt sellel ajal, kui mina sinna kollektiivi kuulunud olen. Kui kaks kodumajutuse päeva sisse arvutada, saab ühtekokku 18 päeva. Koorile see midagi erilist ilmselt siiski pole. Ootab neid ees ju Austraalia!

Tehes ettevalmistusi algavaks tuuriks, oli meeleolu kuidagi heas mõttes ärev. Eriti elevil olid need, kelle jalg polnud varem USA pinnale astunud. Agaramad uurisid mida-kus vaadata ja millises järjekorras kõike seda teha. Esimene peatus, peale pea ühtekokku 20 tunnipikkust reisi ühelt mandrilt teisele, algas normaalsele inimesele defineeritult öösel, kui maandusime NYC JFK lennujaamas. Ees ootasid vihm, tuul ja bussid, mis pidid meid ca 4 tunniga viima Schenectadysse. See bussireis osutus aga tänu ulmeummikutele 6 tunniseks. Kodumaised ummikud kahvatuvad tühisteks USAs nähtu kõrval.

Pilt ummikust teel NYC-Schenectady

Jõudnud Schenectadysse, ootas artiste tubades 2 kruusi ja pudel veini! Hiljem, tutvunud ainsa tänava, kõnniteedeta linna ja 5 km kaugusele jääva korralikuma toidupoega, tundus see pudel veini kui taevaõnnistus. Ka tassid leidsid kohe saabuval hommikul kasutust – muidu plastnõudelt sööma pidanud artistid said hommikukohvi ja –teed juua harjumispäraselt päris kruusist. Lisaks said Eestimaa artistid end turgutada ka hotellis asuvas basseinis, mida külastanud orkestri ja kooriliikmed said ühise pilkenime – segaklooriliikmed.

Kõrvallinnakses Troys olnud esimene kontserdipaik üllatas meid heas mõttes oma ehedusega. 1870. aastal avatud Troy Savings Bank Music Hallis oli püütud säilitada kõik nii nagu avamise aastal. Muidugi kaasaegsele artistile oli veidi harjumatu selle lava suurus, kuid heade kolleegidena mahtusime kenasti ühiselt musitseerima. Akustika oli hea ning esimese tuuri kontserdiga sai igati rahule jääda.

Järgmine kontserdipaik asus New York Citys. Esmased ameerika turistid olid küll veidi pettunud selle üürikese ajaga, mis meile anti sellises uhkes linnas olemiseks, kuid tänu hotelli ja kontserdipaiga heale asukohale, said kõige tähtsamad paigad siiski ära vaadatud. Peale Troy armsat kontserdimaja tundus NYC St. Ignatius Loyola Church eriti võimsa ja uhkena. Kontsert õnnestus kirikule vääriliselt ja unesegased artistid said vihmasest Manhattanist veel viimast võtta.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja seekord viisid bussid meid lennujaama, et lennata kuus tundi ja maanduda USA teisel rannikul, San Franciscos, hinges peitumas lootus kohata päikest ja veidi sooja. Kohale jõudes ootas meid ees aga maastikupõlengutest tingitud suits, mille taha oli peitunud kauaoodatud päike ja ühes temaga mõnus soojus. Olenemata halvast nähtavusest õnnestus siiski vaadata kunagi maailma imeks tunnistatud kuulsat Golden Gate silda ja kurikuulsat vanglasaart Alcatraz. Olgugi, et vanglad tunduvad paljudele (alguses ka mulle) veidi hirmuäratavad paigad, tekitas sellega tutvumine kuidagi vastupidise emotsiooni. Lahkusime saarelt elevil ja rõõmsatena.

Golden Gate bridge, San Fransisco, CA

Veidi puhatud, mägised tänavad nii jalgsi, bussi, auto kui ka cable cariga võetud, suundusime järgmisel päeval San Franciscole lähedal asuvasse kontserdipaika Stanfordis – Bing Concert Hall’i. Kolmas kontsert, väsimus ja kooris aina enam eelnevatest külmadest ilmadest räsida saanud artistid panid meid kõiki veidi murelikumalt eesseisvasse kontserti suhtuma. Sellest hoolimata õnnestus kontsert igati! Seda ma nimetan professionaalsuseks! Hästi ajastatud ning õiged panused nii artistide kui ka maestro Tõnu Kaljuste poolt.

Omamoodi tähtsal kohal on siiski ka korraldajapoolne hoolimine snäki ja mitte niisama, vaid salatite ja muu tervisliku toidu näol enne igat kontserti selles saia ja suhkruvabariigis.

Hommikul pakime taas kohvrid ja ees ootab pea 6 tunnine bussireis ookeaniäärsesse Santa Barbarasse. Kui bussisõidu esimene pool möödus tavapärases vaikuses ja kergete norsatustega, siis peale esimest pausi, saades tunda nii kaua oodatud päikest ja sooja, olid põhjamaised artistid justkui ära vahetatud – inimesed muutusid ülevoolavalt rõõmsateks, suheldi omavahel ja tekkis väikene eufooria. Kuulati kunagise telesarja Santa Barbara tunnusmeloodiat ja meenutati, mis selles sarjas toimus, olgugi, et nii mõnelgi meist oli hinges kahtlus, kas see Santa Barbara, kuhu me suundume, on ikka seesama Santa Barbara, kus kuulsa teleseriaali tegevus toimus… Lõpuks pole tähtis. (Sama koht ikka. -toim) Mõnus oli igal juhul!

Muidugi hotelli jõudes eufooria aina suurenes! Filmides nähtud sarnane hotell omas sisehoovis helesinise veega basseini, kuhu hotellitoad kätte saanud artistid kohe esimese asjana sisse prantsatasid. Rõõmu ja kilkeid soojast ning vabas õhus ujumisest jätkus päikeseloojanguni. Hommikul ajas sarnane sulpsatus ikka veel uimased artistid jalule. Esimesed unetud juba ujusid 🙂 Julgemad proovisid ka mõne kilomeetri kaugusel oleva ookeani ära. Päike ja ookean mõjusid hästi kõigile! Kooriartistid paranesid kui nõiaväel, mida oli koheselt tunda UC Santa Barbara Campbell Hallis toimunud kontserdil, kuigi multifunktsionaalne saal meie püüdlusi just liiga agaralt ei toetanud.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja asusime teele LA-sse, meie Ameerika mandri viimasesse peatumiskohta. Teel nägime maastikupõlengu jälgi. Küll oli hirmus vaadata!

Ka selles linnas oli meile üldise eluga tutvumiseks antud vaid väike viiv, mis aga ei takistanud agaraid artiste ärkama enne päikest ning UBERiga vurama mäe otsa, kus sai oma silmaga näha nii kuulsat silti “Hollywood” päikesetõusul.

Vioolad Hollywoodis

Kontsert seevastu õnnestus nii suurepäraselt, et esinedes oleks tahtnud üle õla vaadata suu ammuli, nägu rõõmu ja naudingut täis unustades oma funktsiooni laval. Bravo EFK!!!

Kontserdid antud, kohvrid taas pakitud, sõidutasid bussid meid sedapuhku lennuväljale. Asusime kodu poole teele.

Imelik oli see USA reis ses mõttes, et iga paik sattus peale meie lahkumist eriolukorda: NYC mattus lumetormi, San Francisco õhk muutus maastikupõlengust tingitud suitsust nii halvaks, et igasugused turistide ekskursioonid jäeti ära, koolid suleti ja ühistransport muudeti tasuta, et inimesed ei peaks õues viibima. Santa Barbarast ja LA-st lahkudes tuli aga suits sinnagi tagasi.

Kodus saime olla kaks päeva. See andis aega lastele otsa vaadata, pesu puhtaks pesta ja abikaasat kallistada. Tublimad kohtusid ka oma õpilastega, et neile jagada õpetussõnu veidi pikaks jäänud pausi järel ja mõne reisipäeva eel.

Nii pakkisime taas kohvrid ja asusime teele Ungarisse, Budapesti. Kui kodus olles tundus, et ajavahe ei annagi niipalju tunda kui esialgu kartsime, siis Budapesti kohale jõudes oli tunne hoopis teine. Olime justkui “puuga pähe saanud”. Kui paari päeva jooksul kodus olles mõtlesime, et kindlasti tuleb külastada Budapesti kuulsaid kuumaveeallikaid, siis kohale jõudes, oodates mõned tunnid veel valmivaid hotellitube ja võideldes unega, jäid need sellel päeval vaid unistuseks. Hommikul, enne proovi ja kontserti, mõned julgemad siiski käisid sooja nautimas läbi kuumaveeallika. Alalhoidlikumad tutvusid jalutades ajaloolise linnaga ning nautisid juba suurt Budapesti Jõulumelu. Artistid olid taas uimased, kuid professionaalidena korjati end õigeks hetkeks kokku ja anti kahe lisapalaga igati meeleolukas kontsert auväärses eriti sooja akustikaga Liszti Akadeemia konsterdisaalis.

Jõulune Budapest

USA kombel artiste just ei koheldud: snäkid enne ja peale kontserti. Või vähemalt nii me arvasime… Huvitaval moel ei jõudnud pealekontserdine vastuvõtt meieni, kuigi olime kutsutud. Nagu keegi hiljem kommenteeris: Soome-Ugri kombekohane puudulik kommunikatsioon. 🙂

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime Varssavisse. Siinne ilm oli taas põhjamaalasele harjumuspäraselt hall ja niiske. Varssavis hakkas tulema tagasi tunne, et aeg ja keha on sünkrooni jõudnud. Lõpuks ometi! Sest ees ootas eriti tähtis kontsert Paavst Johannes Paulus II kunstikollektsiooni muuseumi Rotunda saalis koos televisiooni, Arvo Pärdi ja temale antava Poola riigi autasu “Gloria Artisega”.

Arvo Pärt ja TKO Varssavis

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime juba talvisemasse koju meeltel mõlkumas veel magus tunne möödunud meeleolukast tuurist. TKO ja EFKi ühine EV100 programm sai selleks korraks läbi. Südamesse jäi lootusrikas tunne, et ühiseid tuure tuleb uusi ja veel ägedamaid: Show must go on…

Kui eelnevat lugedes võib tunduda, et artisti elu on üks lust ja lillepidu, siis võin lohutada, et päris nii see ei ole. Pigema hakkasin mõtlema, kuidas inimesed (eriti paljureisivad artistid) seda suudavad. Peret ei näe, kuigi tänu tehnoloogiale on võimalikud videokõned. Keha ei saa aru, kas ta peab olema üleval või magama, harjutada ehk tavapärases rütmis pilli seltsis olla ei saa, mis tingib ebamugavuse kontserdilaval ja see omakorda meeletu energiavajaduse kontserte andes. Peab lihtsalt raudne olema.

Nüüd kodus olles ja väljateenitud vabu päevi nautides, olen tänulik, et mul on töö, mida armastan ja veel toredamad kolleegid nii kooris kui orkestris, kelleta poleks need reisid pooltki nii toredad, kui nad praegu on!

Karin (vioola)
28. november 2018

Advertisements

Budapest, Ungari ehk vana arm ei roosteta

Budapest ja Széchenyi sild

Kirjutan neid ridu tegelikult Varssavis enne liigendatud tuuri viimast kontserti, mistap olen jätnud andunud kriitikutele võimaluse märkida sapiselt, et olen tuurigraafikust maas. Olen sellest teadlik. Eks ma võin ju vastukaaluks ka end kokku võtta ja pingutatud rühkimise tagajärjel ehk ettegi minna… On see siis hea või? 🙂

Kirjutades Budapestist ei suuda ma varjata tõika, et tegemist on mu ühe isikliku lemmiklinnaga maailmas. Esimesed jäljed siinsest asulast ulatuvad neandertaallaste juurde kuni 50 000 aasta tagusesse aega. Läbi kivi-, pronksi- ja rauaaja on käinud Doonau jõe kallastel vilgas sagimine. Erinevat päritolu hõimud rajasid endale elupaigad siia, jättes jõele piirirolli. Keltide asula võtsid roomlased üle esimese sajandi algul ning nemad ristisid oma impeeriumi põhjapoolseima kantsi Aquincumiks. 9. sajandi lõpul saabusid esimesed ungarlased. 11. sajandiks oli moodustunud jõe läänekaldale Buda ja Óbuda (tõlkes ‘vana Buda’) kindlused. Samal ajal vaatasid nad tõtt jõe idaküljel endiste slaavi ja germaani hõimude Pestiga. Järgnevatel sajanditel käisid sõdadega üle maa nii mongolid kui türklased. Buda vabastamiseni võõrikke alt jõuti alles 1686. Linnad ühendati ühise nime alla 1873, mil sellest sai Austria-Ungari impeeriumi kaaspealinn Viini kõrval. Ei tihkaks jätta mainimata seika, et Doonau jõgi ühendab omavahel lisaks eelpool mainitud pealinnadele veel Bratislavat ja Belgradi.

Metro M1, senini käigus

Endist ja praegust hiilgust jätkub avastamiseks kõigile. Euroopa esimene metroo (maailmas vanuselt teine) Andrassy tänava all, kus endiselt sõidab vanakooli rongike. Maapõuest tungivad välja ligemale 80 geisrit, milledele on rajatud mitmedki nimekad termid (Gellért, Rudas, Szechényi (viimane tundus lahedaim)). Muuseumid ja muu. Kõik see kahvatub aga Pál tänava poiste kõrval, autoriks Ferenc Molnár. Minu lapsepõlve lemmikraamat. Olen kord sattunud käima Budapestis koos VAT-teatri ja ansambli Kriminaalne Elevant ridades esitamas Pál tänava kangelasi. Erakordne privileeg käia mööda lapsepõlve kangelaste radu, reaalsed sündmuspaigad on ilusti tähistatud ning vast ei riku kellegi jaoks raamatu lõppu kui kinnitan, et tühja krundi asemel kõrgub täna maja.

Pál tn poikad

Kontserdi andsime tegelikult ju ka. Liszti nimelises saalis. Teist säärase sooja kõlaga saali annab meie mandril leida. Kontsert õnnestus suurejooneliselt, misjärel ungarlased esitasid meile oma kuulsa kiireneva tempoga sünkroniseeritud ovatsiooni, ilmselt antakse kaasa koos emapiimaga. Saime pärast kahte lisapala alles lavalt ära. Artistid olid õnnelikud!

aga nüüd põikan Varssavis korraks lavalt läbi
henry
25. november 2018

Santa Barbara, CA ehk rohkemgi kui seebiooper..

Kirjutan küll tagasivaatavalt eelnevat tuuri kaedes, kuid kuna anonüümsed tenorid (nimed autorile teada) on kurtnud, siis pole suurt parata ka. On selliseid kaasteelisi meie hulgas, kes kunagi ei viitsi paigakeste kohta miskit uurida ning eelistavad lugeda tühitähiteadmisi (tuntud ka kui trivia) siitsamast blogist. Triin jättis enda postituses kenasti ruumi linnakese ajaloole ning vähemalt mulle on alati tundunud, et kohalikke inimesi/tavasid/kultuuri on kergem mõista, kui tead pisutki nende päritolust. Seega kannatagem ära või jätkem vahele. 🙂

vaade Santa Barbara kindlusest

Santa Barbara asukohal asetsenud asulast on leitud inimtegevuse jälgi 13 000 aasta tagusest ajast. Esimese eurooplasena jõudis siia Hispaania lipu all seilanud portugaallane João Cabrilho aastal 1542. 1822. aastal võitsid mehhiklased iseseisvussõja Hispaania krooni vastu. California ei jäänud Mehhiko osaks just kauaks. Juba 1846.a võitsid ameeriklased eelnevalt põgusalt mainitud omavahelises sõjas 8 osariigi jagu maad juurde ja said enestele ookeanivaatega akna rannikule. Linna areng sai tõsise hoo sisse koos California kullapalaviku ja ülemöödunud sajandivahetuse naftaleiuga kohalikus lahes. Puurtorne on külluslikult ning kohalikud pole üllatuslikult teab mis õnnelikud nende üle kunagi olnud.

Santa Barbara oli koduks suurimale tummfilmi stuudiole AFMC (American Film Manufacturing Company) kuni aastani 1922. Samuti peab Longhead Aircraft Company, tänase nimega Lockheed, linnakest oma sünnikohaks. Viimase puhul on tegemist ühe suurima sõjarelvade tootjaga maailmas.

1942. aastal ründasid Jaapani allveelaevad lahes nafta puurtorne. Kaldal puhkes paanika ning inimesed pagesid sisemaale, jättes maha oma kodud ning kukutades kinnisvara hinnad rekordmadalale tasemele. Tegemist oli esimese võõrvägede rünnakuga USA maismaa osale alates 1812. aastast.

Linnanimeline kuulus seebiooper ekraniseerus vahemikus 1984-93 ning oli suur hitt koduvabariigis. Tänase lugejaküsimuse võidab inimene, kes mäletab – kes siis lõppeks tappis Channing Capwell Jr-i? Auhinnaks võib midagi omal vabal valikul telekast vaadata.

läänerindelt kosmeetiliste muutustega
henry
24. november 2018

PS Siit link videole, mille peamiseks autoriks Miina Pärn, täiendused kohalikest vaadetest. Video on lühike ja lööv, 0.36 – https://youtu.be/Vqu-_mBHsN4

Los Angeles, CA ehk lõpp-peatus

Heleni tabatud päikesetõus, Hollywood Hill

Pärast meid tuleb või veeuputus või midagi kindlasti. New York mattus lumme päev pärast äralendu. San Franciscos läks õhk nii halvaks, et suleti mitte ainult Alcatrazi reisid, vaid ka kuulsad kaabeltrammid on peatatud. Aeg Santa Barbara palmide all sai ümber liigagi kiiresti. Jõudsime napilt kuulda kedagi hüüdmas “Väga tubli!”, kui juba purjetas meie rändtsirkus läbi põlenud maa Los Angelesi. Teele jäänud Thousand Oaksi nimeline linnake näis kui oaas keset tuhakõrbe. Järgmisest nädalast pidid lõppeks kohale jõudma vihmapilved. Mäenõlvu katnud vähene vegetatsioon hoidis kinni pinnast kuniks seda seal oli, järgnevad mudalaviinid on paratamatud.

Põletatud maa, trööstitu kaemus

Royce Hall UCLA kompleksis on koorile juba tuttav paik, olen kirjutanud sellest varemases blogisisendis – https://filakammerkoor.wordpress.com/2017/02/19/paev-bussis-ja-xii-kontsert-ehk-mojave-vs-royce-hall/

Selline me põgus pilge Inglite linnale oligi. Midagi peale hotelli, kontsertmaja ja lennujaama ei näinud. Alati ei pea ka. Postkaardid ostsin lennujaamast, posti annan üle isiklikult kirjakasti vahetu puudumise tõttu. Tuuri lõpp on samaaegselt kurb ja rõõmus sündmus. Heas seltskonnas möödub aeg nobedalt ning põhitegevusele keskendumine on mänguliselt kerge. On paras katsumus tuuritada 10 päeva ratastel ja lennates ning samal ajal säilitada värskust lõpuni. Eilne kontsert oli igatine õnnestumine, proff värk. Pärastkontserdine grupipilt arvukate “kohalike talupoegadega” tõestas taaskord eestlaste arvukust kõigis sadamalinnades. Neid ridu kirjutades istun lennukis, möödanikus 11h lendu, ees terendamas 2h veel. Koju jõudes on preemiaks 2 päeva kodumajutust ning juba jätkub tuur sama seltskonnaga Budapestis ja Varssavis.

Royce Hall, EFK ja TKO. Foto: Kadri Hinrikus

olge hoitud ja pidage vastu
henry
18. november 2018

Noored ja ilusad Santa Barbaras, CA

Pikka ajaloolist tausta sellest linnakesest ma ei esita, jäägu see Henry pärusmaaks. Jagan teiega hoopis sobivat soundtracki, mille saatel mu jutukest lugeda. https://youtu.be/-6u1c8tpGEE

Kaks ööd Santa Barbaras oli just see, mida vaja. Suurlinnade kärast pisut eemal asuv Santa Barbara on koduks ca 92 000 inimesele. USA mõistes on tegu pigem väiksema linnaga. Võrreldes sarmika idaranniku väikelinna Troyga, kus tänavaid ääristavad nunnud majad, mida kaunistasid äsja möödunud Halloweeni meenutavad kõrvitsad, on Santa Barbara vastukaaluks ehtkalifornialik.

Ka novembrikuus põletab päike ja on suviselt soe. Tänavaid ääristavad palmid, viigipuud ja paradiisilinnulilled (mis on pärit hoopis Lõuna-Aafrikast), mööda vuhisevad koolibrid. Kesklinna tänavatel asuvad väiksed butiigid ja ka suured brändikauplused. Kontsertidevahelisel vabal päeval sai päikest nautida hotellibasseini ääres, julgemad hüppasid Vaikse ookeani lainetesse. Ookean tervitas meid 18kraadise veega. Kui meil võib vahel meres märgata tuuleturbiine, siis Santa Barbara ida rannas näeb ookeanihorisondil naftaplatvorme. Kontraste Euroopa ja USA vahel on ootamatult palju. Kui me pingutame igal võimalusel prügi vähendamise suunas ning EL plaanib isegi õigepea keelustada ühekordselt kasutatavad plasttooted, siis siin pool ookeani serveeritakse muidu üsna lugupeetavates hotellides hommikusööki plastiknõudelt. Seda plastikuhulka, mis ühes hotellis nädala jooksul tekib, ei julge ette kujutadagi. Kohvikus kraaniveegi tellimisel antakse paberisse pakendatud kõrs kaasa ning väidetavalt isegi, kui sa kõrt pakendist välja ei võta, visatakse kõik, mis on lauale toodud prügikasti. Kummaline on seegi, et kui NYCs kasutavad staaridki metrood ja pole üldse ebatavaline nt Katie Holmes’i seal kohata, siis Santa Barbaras me olime peaaegu ainukesed ühistranspordi kasutajad.

Sellele vaatamata oli Santa Barbara meie vastu väga hea. Päike ravis külmetunud lauljaid ja publiku vastuvõtt oli erakordselt soe. Kui enne kontserdi algust mainiti publikule, et Eesti tähistab 100. aastat iseseisvumisest, vallandus aplaus sekka kostuvate hõigetega. Kontsert lõppes nn seisvate ovatsioonidega nagu siinmail vist kombeks. Kuigi peab siiski erapoolikult mainima, et EFK, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste on vastupandamatu kooslus.

Triin
18.november 2018

San Francisco, CA ehk the worn out flowers in your hair is a requiem for a dream

Või et kuidas meil New York Citys läks? Kontsert St Igantius Loyolas oli suurepärane. Järgisime ettekirjutust – samuti kui linn, mis kunagi ei maga, ei saanud siinkribajagi teab mis und. Põige New York Citysse, JFK-st JFK-sse, kestis alla 18 tunni. Kahju noortest kolleegidest, kellele see NYC-i esmakogemus oli. (No on ikka kirjanugis – pealkirjastab ühtmoodi ja alustab asjasse kaudepuutuvalt. Parendusi alga!)

NYC-st tõi lennuk meid San Franciscosse 6 tunniga, 3h ajavahemikku nagu maast leitud, vahe kodustega nüüdsest 10h. San Francisco asutati 1776 aastal hispaanlaste poolt. On olnud ühes California osariigiga ka Mehhiko lipu all kuni 1848, mil Mehhiko-USA vahelise sõja tulemusel sai võitjariik endale märkimisväärse tüki maad (8 osariigi jagu). Sissetulekute edetabelis on linn #7. Leidsin Frisco elamisväärsete USA linnade tabelis kohalt nr 1. Tuntuid inimesi on nii palju kohe, et oska pihtagi hakata. Silicone Valley vahetu lähedus on viljakas pinnas kõiksuguste äppide ja it-rakenduste loojatele. Huvilistele link – https://en.m.wikipedia.org/wiki/List_of_people_from_San_Francisco

Meie hotell sattus olema ajaloolise keskuse Union Square-i kõrval, Hiinalinna vahetus läheduses. Põneva kontrastina eelneva lõigu heaolulistele näitajatele, ületas eluheidikute tihedus pindalaühikule mõistuse mitmekordselt. Milline armetu kõverpeegeldus maailma jõukaimast riigist selle trööstituses. Nii palju siis flower-poweri järellainetusest ja soovitusest kanda lilli juustes kuulsas laulus.

Kuivõrd näljane artist kaldub tõredusele, siis läksime käbedalt leevendust otsima. Üht maailma raskematest maratonidest joostakse siin linnas, mäeseljandike üles-alla äkksööstud on kurikuulsad. Fotol nad teab-mis ei jäädvustu, küll aga jätavad terava mälestuse kauaks sääremarjadele. Valitud söögipaik oli nii tõetruu paduhiinakas kui ilmvõimatult ilmalikult võimalik. Siivsusele kalduv artist otsis loomulikult paika, kus pesta käsi. Maagiline seiklus rullus mu ees lahti juhatustega läbi köögi ja edasi tundmatusse, kus ehedaimal kujul kokati iidsete kommete kohaselt tundukse, et dinosauruste väljasuremist seiranud inimeste töökate kätega. Läbirääkimised pildistamise teemadel polnud viljakad. Kahjutunne minupoolne. Elamus vääris mainimist.

Linn udus

Järgneva kontsedipäeva hommikul oli valitud grupil artistidest kaheotsapiletid Alcatrazi vanglasse. On ikka huvid. Kurikuulus kinnimaja asub San Francisco lahes, umbes 2km linnakesest. Valus ahastusttekitav igatsus terendamas püsivalt kättesaamatus kauguses. Meie linna siluetti ei näinud. Seoses Californias lõõmavate tulekahjudega on kõikemattev suits piiramas kogu elutegevust. Inimesi soovitatakse püsida siseruumides ja nii meievahel tõdedes meenutab väljastus ninarätil õõvastavat tökatit. Te ei pidanud seda teadma ja mina jagama, aga elu ja olud on toonud meid siia, enam pole parata.

/Vähemalt pool seltskonnast teel pokri/

Alcatraz. Esimene majakas tervel läänerannikul aastast 1854. Hilisema merekindluse suurtüki patarei jäi sõjategevusest lõppeks kõrvale ning tehnika aegus kiiremini kui ehitustempo. Küll aga hakati koheselt rakendama saarekese isolatsiooni sõjavangide ja desertööride peal (Kodusõja aeg alates 1861). USA on püsivalt sõdiv riik, sõjavange on jätkunud läbi aegade. 1930ndatest, koos Suure Depressiooni saabumisega, tekkis vajadus raskekaallastest kurikaeltele pesa leidmiseks. Alcatraz ehitati sääraseks. Kolme aastakümne jooksul 1545st istumisele saadetud mehest ei ole tegelikult just liiga palju tuntud nimedega tegelasi, kellede kurikuulsus oleks ajaprooviga südilt võidutsedes õilmitsenud. Al Capone, Alvin “Creepy” Karpis, Robert “the Birdman” Stroud, “Doc” Baker ei ütle tänapäeval asjassepühendamatutele liiga palju. Vangla tegevusaastate jooksul toimus 14 põgenemiskatset. Kuulsaim ja suutlikuim neist juhtus 1962 (sellest Clint Eastwoodiga filmigi). Põgenike vihmamantlitest tehtud kummipaat leiti katkisena kaldalt, meeste saatus on senini teadmata. Vangla suleti 1963 sisu/vormi aegumise ja kõrgete ülalpidamiskulude tõttu. Majakana jätkunud tegevus aga senini, hoolimata suurest tulekahjust 1970 ning 19-kuusest kõigi indiaanihõimudeülese kommuuni perioodi.

/Vangladirektori häärber/

/Mälestus indiaanlaste kommuunist – FREE/

Hetkel oleme bussiga teel Santa Barbara suunas. Olgu purgatoorium helde ja avaneksid vaid taevaluugid vihmale.

Seniks kuniks – põmm-põmm, klõps-klõps
henry
15. nov 2018

Schenectady, NY ja igipikk teekond siia

Ei ole see artisti elu alati kadestamist väärt. Reis indiaanipärase nimega linnakesse kestis pisut peale ööpäeva. Pärast kahte lendu maandusime New York Citys, kust buss tõi meid juba 6,5 tunniga pärale. Oi neid sapiseid vestlusi, mis lohutavalt saatsid meid teekonna viimasel paarisajal kilomeetril, teemaks Vabandussamba tervitus või pajatusi Columbuse Ameerika ahastustest. Nälginud ja väsinud artist võib olla mürgine, kuid ka tundliku närviga. Särav tõestus, et huumor veab sügavamastki saastast läbi.

Kohale me siiski jõudsime ja kuigi maaliliselt armas linnake avaldus meile alles järgneva päeva tärkava hommikuvalgusega, oli teekond seda väärt. Asukoht kaardil sobivasti Amsterdami, Rotterdami ja Trooja hõllanduslikus [sic] embuses, New Yorki osariigi pealinna Albany vahetus läheduses. Nimi on indiaani päritoluga ja viitab mohawki keeles mändidetagusele paigale. Koduks Thomas Edisoni loodud firmale (täna tuntud kui General Electric) ja ameeriklaste super ALCO-le (akronüüm nimest American Locomotive Company), pole teab imestusväärne, et linnakese moto tõlkub üpris ambitsioonikalt kui “linn, mis valgustab ja sikutab maailma” (- “The city that lights and hauls the world“).

Eilsel toibumispäeval sai pisut ringi uitatud ning kohalikega vesteldud. Kohalikus vanakraamipoes müüs vinüüle kõbus hipitaat Kurt. Mees lõputu jutuga vahvatest seiklustest, valdavalt kuidas nooruspõlves kõiksugu rock kontserditele end lava taha sokutas. Ta näitas oma allkirjadega esimest Led Zeppelini plaati, pajatas vestlusest rollingutega ja rääkis, kuidas inimliku eksituse tagajärjel kord Jack Bruce’i (esimesest super-grupist the Cream) kaelapidi küünarnuki haardesse võttis ning kuidas meestega leppimise järel ka nendelt autogrammid sai. Patt oleks olnud lahkuda vanahärra juurest tühjade kätega.

Hiljem Põhja-Ameerika traditsioonilises tai restoranis vestlesime kõrvallauas istunud genealoogidega. Üks neist, Richard, rääkis oma kirest teha oma kätega kontraameerikalikult pigem väikseimaid asju, kudumeid ja origaamisid. Oma sõnade kinnituseks voltis ta kibekähku taiese, mida kutsus hellitavalt “change of heart” (tõlkimatu sõnademäng, kus “change” tähendab nii vahetusraha kui ka muutust südames) Suhtle ja sa avardud, nagu vana kolleeg tavatses öelda.

Schenectady on sünnilinnaks austraallasest maailmakuulsale dirigendile sir Charles Mackerrasele ning põneva elukäiguga näitlejale Mickey Rourke. Ühtlasi on siit pärit koomiksisõpradele Ämblikmehe saagast tuntud kurikael doktor Octopus. Kurt Vonnegut elas oma General Electricu päevadel siinsamas ning on mõneski oma raamatus toonud tegevuse siiasamma.

allakirjutav rindereporter
püstol suitsemas, kuid teral vähe vahedust
henry
12. november 2018