Sydney, Austraalia ehk vaakum pärast kontserti

Vaade 25. korruselt öisele linnale

Mu auväärne lauluõpetaja sõnastas kunagi tabava mõtte – kõige suurem meisterlikkus avaldub oskuses esitada keerukusi mängleva kergusega.

Kaunistamata meite elukutset ega samuti mitte ületähtsustades teisi lavalkäijaid, oleks väär arvata, et protsess kontserdini on alati miski pidu ja pillerkaar. Lugematul arvul öeldakse sulle töö käigus, mida sa valesti teed või mida peaks tegema teisiti, alati põhjendatult. Mitte et sa kuiski õõvastavalt eksid, pigem on küsimus eri tõlgenduste üheks tervikuks kohandamises. Professionaalsuse teed pidi vääramatult edasi kulgedes mainitakse vaid puhuti õnnestumisi (tõsi, see võib muidugi erineda hooti rahvuslikest eripäradest lähtuvalt). Eriti aga võib grupiliikmena murendada sind umbisiklik terav märkus kellegi teise vea pärast, kellegi, kellele pealtnäha see nagunii korda ei lähe. Paks nahk tuleb igati kasuks.

Mida suurem on seltskond, seda aeglasem on paraku progress. Ja kõige kurvem – sa ise ei saa kunagi osa lavamaagia kuulaja vahetust kogemusest. Mis tähendab eelkõige seda, et suuremate fopaade ja kohaliku tähtsusega katastroofide puudumisel piirdub su hinnang oma pingutustele kriitikute subjektiivse arvamusega. Taibukas inimene mõistab seejuures, et kõik, mis kirjeldatud kullana, pole alati see ega ka vastupidi. Eriti kurvaks teeb vähemalt mind pikema karjääri puhul tasahilju meeli halvav seletamatu paranoia, mis utsitab kahtlema kõiges, millele oma nime oled tihanud alla panna. Kindlasti läheks paremini, kui egot kaitseks igikeltsalik mania grandiosa.

Vahel ongi nii, et uue dirigendi ja tabula rasa persooni esimene proov on kui alasti keisrile peegli näitamine. Keiser, meie kehastuses, on siiski tõhusas vormis, näib suhteliselt nooruslik ja igati võimekas tiritammideks, kuid sel hetkel väsinud ja mis seal salata – ka naivistlikult alasti. Sellisel hetkel tegeldakse triviaalsustega nagu tekst, intonatsioon ja interpretatsiooni paindlikkus ning kõigil on häbelik olla. Hooti võetakse kokku ja siis on jälle tagasilöök tähelepanuvajaka leheküljepöörde kaugusel. Lõppeks kogutakse, võetakse kokku ja timmitakse end olümpiavormi ning kontserdid on iga korraga eelmist tippmarki ületavad.

Kontsert nr 2. 2690 istekohaga saal oli silmini rahvast täis

Siis ühtäkki saabub tõotatud päev kontserdiga. Viksid kingad, triigid särgi, naeratad peeglisse, jalg-jala ette, trepist üles, vasakpööre, ustest läbi, prožektorid, dirigendi stardipauk ning juba ongi aplaus. Naeratad kollegidele, surud tunnustavalt kätt ja hülgad higise kostüümi. Need detailid ja nüansid, mis täna võisid vajaka jääda, on nüüd paratamatult homsesse määratud ning tänast üldmuljet vaevalt et tömbistasid, pigem jäävad täiendama järgnevaid etteasteid. Täna, pärast teist menukat kontserti neid ridu kirjutades mu tuledes välkleva Sydney vaate saateks tõden, et mul on maailma parim elukutse ja elu kutse ühes.

Kes seda teekonda publikumist aga ise kogeda tahaks? Raskused mängleva kergusega madalaima pakkumisena teile sobivaimal ajal.

klik-klik
henry
30. jaanuar/3. veebruar 2019

Advertisements

Sydney, Austraalia ehk kuidas rääkida midagi kogematust

Sydney Ooperiteater ja Harbour Bridge (kohalikele tuntud ka kui “riidepuu”)

Nagu lubatud eelnevas postituses, kahasse mitte liigse õhina tekitamisega andunud kriitikutes, adusin kuklas lähenevat kuuli ning hakkasin tasahilju täitma varemlubatut. Ausalt öeldes ei ole ise veel suurt miskit näinud peale hotellitoa, jääkeldri (mida hellitavalt nimetame proovisaaliks) ja kohaliku söögiplatsi. 6 tundi tööd päevas ei pruugi tunduda palju kuni kahtleja pole ise proovinud laulda intensiivselt 3+3h jutti ning 3 päeva järjest. Proovige järgi ning rahu teie (ja teie naabri) hingele.

Niisiis Sydneyst. Esimese eurooplasena nägi Botany Bayd kuulus leitnant James Cook oma esimesel retkel laevaga HMS Endeavour pärast New-Zealandi rannajoone kaardistamist. Kalender viitas 19. aprillile aastal 1770. Algselt nimetatud Stingray Bay (tlk ‘Rai laht’) on mahakriipsutatud leitnanti päevikus ning asendatud põhjendatult liigirikkusele viitavama nimega. Ikka midagi muud kui kõrbelik maatüki idakülg, mida hollandlased üle sajandi varem väisasid.

Esmalaevastiku teekond illustreeritult

Esimese ja teise kohalikega kohtumise vahe jäi lahutama 18 aastat. Tegemist polnud enam ekspeditsiooniga, vaid asumisele saadetud vangidega, keda juhatas kapten Arthur Phillips, kellest sai ka tulevase New South Walesi maakonna kuberner. Tema laevastikku kutsuti fantaasiast pakatavalt First Fleet (ehk tõlkes ‘esmalaevastik’). Esmamulje oli vägev – tegemist on kõige sügavama loodusliku sadamaga maailmas. Kuna meie proovikas on just kuulsa silla ja ooperimaja vahel, siis iga päev olen näinud uut megakruiisilaeva ankrus kohaliku kai ääres.

Eile olid norrakad, tänast ei loe väljagi. Suured alused ei mahu silla alt läbi ja peavad aupostis seisma.

Algselt taheti tulevane metropol ristida Albioniks, kuid noorele kubernerile ei meeldinud see nimi põrmugi, mistap ristiti asula lord Sydney järgi, kes soosis noort kaptenit ning oli ühtlasi retke idumootoriks.

Tõhusatest sümbolitest ehk ka mõned sõnad. Sydney Ooperiteatri projekteeris taanlane Jørn Utzon. Teater pole mitte ainult maailmakuulus ja hõlpsasti igasuguses valguses äratuntav, vaid ka külastatavuselt nr 3 ooperimaja maailmas. Siin on ta kodusemas võtmes ->

Vaade mu aknast Sydney Ooperimajale, suund on õige

Harbour Bridge on jälle austraallaste Rushmore’i mägi ehk siis riiklik projekt majandussurutise aastatel. Valmis aastal 1932 ning oli ehitamise hetkel võimsaim sild maailmas (hetkel pikkuselt maailma kuues, 134m-ga kõrgeim teraskaarsild, mis pea 50m lai). Muljetavaldav ehitis igatahes. Kaks vastastikku asetsenud sõrestikku ehitati püstiloodis valmis ning langetati siis üle lahe kokku (1930). Mäletan kuidas loengus mu TTÜ päevil, pühkis seda protsessi kirjeldanud professor sel hetkel laubalt higi ning poetas pisaragi. Ilus kui hinge läheb!

Sydney on oma üle 5 miljonilise rahvaarvuga Austraalia suurim linn ning kinnisvara maksumuselt maailmas kohal nr 12. Vast see tingibki, et iga kaheksas linlane on üle 65a vana ja igati edukas inimene. Niipalju siis loetuid seiku ja tõiku. Ehk homme vat-et-vabal päeval saan ka vahetumaid kogemusi teitega jagada.

no vot siis noh
henry
31. jaanuar 2019

PS Vahetuimad sündmused kogetud ->

PPS Ja vihmane päevake Veemaailmas

PPPS Ja kuidas see kõik sündis ->

Austraalia ehk kuidas kõndida edukalt pea alaspidi

Austraalia kosmosest nähtuna, nagu õpetatud kolleeg tögas: “Justkui lendaks üle Marsi.”

Nagu hästi informeeritud allikad on lugejaid aegsasti teavitanud, siis veedab kammerkoor oma järgmised 3 nädalat maakera kuklapoolel (ning tagurpidigi, kui tihkaks täiendada). Rõõmuga lohutan kõiki pelglikke, et lapikuks mitteosutuva Maa alaküljel on elu ootuspäraselt sama võimalik kui kodustes tingimustes. Ma ehk ei laskuks detailidesse teekonda saatnud seikluste kirjeldamisel, pigem on see iseseletuv läbi järgmise filmiklipi ->

Ja hopsti! Siin me olemegi.

See “siin” on aga väga põnev paik, millest lugemine on mulle naudinguline lust juba mitmendat õhtut. Austraalia on pindalalt suisa 6. riik maailmas, samas elab siin pisut peale 25 miljoni inimese, mis paigutab ta riikide rahvaarvu tabelis kohale 51. Arvamused lahknevad esimeste asukate pärale jõudmise kohta. Viiteid tänasest Indiast otserännakule või tõhusale jalgsimatkale mööda Kagu-Aasia saarestike, mis tolleaegse jääajast tingitud madala veetaseme tõttu, oli võimalik ka kuiva jala ning algeliste lotjadega. Teadlased on jõudnud äratundmiseni, mille järgi esmased võidumehed paigutuvad suisa 60 000 aasta tagusesse aega. Samal ajal möllasid Euroopas veel neandertaallased.

Esimesi asukaid tervitasid kohalikud hiigelkängurud, karvased ninasarvikud ja muud põnevad ürgloomad, kellede proteste pole keegi kuulda võtnud seoses väljaküttimise ja nende maade anastamisega. Tahaks öelda “elame-näeme”, aga pelgan tunduda üleolevana, kuivõrd nad ei ela, ega näe enam kunagi midagi. Küll aga on nad jäädvustunud maailma vanimate kujutava kunsti koopamaalingutel.

Tõsine arenguhüpe toimus umbes 4000-5000a tagasi, mil isoleeritud maatükile ilmus Austraalia metsik koer nimega dingo. Samaaegselt toimus kliimamuutus, uute tööriistade areng ning tekkis valdava enamusena kasutatav keelegrupp. Arvatakse, et selle tõi kaasa uus inimgrupp, keda kutsutakse hellitavalt “kummitus-migrantideks”, sest miskit asist DNA-jälge pole neist jäänud.

Kuigi juba vanad kreeklased ennustasid vastukaalukat maatükki kusagil pahupoolel (nimi ‘Austraalia’ tuleneb ladina keelest ‘Terra Australes‘, tlk Maa Lõunas), siis esimesed eurooplased olid ootuspäraselt hollandlased, kellede Madalmaade Ida-India Kompanii purjetas oma laevadega läänerannikule aastal 1606, kuid hülgas koloniseerimismõtted viljatu pinnase tõttu ja nii New-Hollandi nimi unustusse vajuski. Britid lähenesid leitnant James Cookiga eesotsas mandrile idast 1770. Ta ristis viljaka lahe liigirikkuse ajel Botany Bayks ning kapten Arthur Phillip tõi esimesed sunnitöölistest asunikud siia juba 26. jaanuaril 1788, kuupäev mida tähistatakse siiani Austraalia päevana. Enne seda viisid britid oma ülerahvastatud vanglate ülejäägi eksportartiklina mujale, aga 1776.a juhtus üks tühine pöördumatus ning tuli leida ühtäkki uus lahendus. Sydney sai asula nimeks, sellest lähemalt vast hilisemas postituses. Tõsise hoo sai sisseränne aastal 1851, mil Austraalias leiti kulda.

Tahtsin veel mainida põneva tõiga Austraalia lipu kohta. Lipp koosneb ühest suurest 7-tipulisest tähest, mis sümboliseerib Briti rahvaste ühendust (Commonwealth), 6 tippu tähistavad riigi maakondi, seitsmes sümboliseerib potentsiaalseid tulevikulootusi (nagu näituseks 1901.a liitunud Tasmaania). Veel on kujutatud Lõunaristi, mille keskel on põnev väike viisnurk. Võrdluseks näiteks Uus-Meremaa lipu Lõunaristi tähed on kõik viisnurksed ja väike lisa-täheke puudub, ega muidu pealiskaudselt vahet vast teekski..

klik-klik, bäng-bäng
henry
29. jaanuar 2019

D-tuur ehk reis läbi TKO-Karini silmade

TKO Santa Barbara Campbell Hallis

Kontserttuur koos Eesti Filharmoonia kammerkooriga viis meid üheteistkümneks päevaks Ameerika Ühendriikidesse, kaheks päevaks kodumajutusse ja viieks päevaks Ungarisse ning Poola.

Nii pikal turneel pole mina varem koos kooriga käinud. Isegi orkester eraldi pole ühtejutti nii pikalt kodust eemal olnud. Vähemalt sellel ajal, kui mina sinna kollektiivi kuulunud olen. Kui kaks kodumajutuse päeva sisse arvutada, saab ühtekokku 18 päeva. Koorile see midagi erilist ilmselt siiski pole. Ootab neid ees ju Austraalia!

Tehes ettevalmistusi algavaks tuuriks, oli meeleolu kuidagi heas mõttes ärev. Eriti elevil olid need, kelle jalg polnud varem USA pinnale astunud. Agaramad uurisid mida-kus vaadata ja millises järjekorras kõike seda teha. Esimene peatus, peale pea ühtekokku 20 tunnipikkust reisi ühelt mandrilt teisele, algas normaalsele inimesele defineeritult öösel, kui maandusime NYC JFK lennujaamas. Ees ootasid vihm, tuul ja bussid, mis pidid meid ca 4 tunniga viima Schenectadysse. See bussireis osutus aga tänu ulmeummikutele 6 tunniseks. Kodumaised ummikud kahvatuvad tühisteks USAs nähtu kõrval.

Pilt ummikust teel NYC-Schenectady

Jõudnud Schenectadysse, ootas artiste tubades 2 kruusi ja pudel veini! Hiljem, tutvunud ainsa tänava, kõnniteedeta linna ja 5 km kaugusele jääva korralikuma toidupoega, tundus see pudel veini kui taevaõnnistus. Ka tassid leidsid kohe saabuval hommikul kasutust – muidu plastnõudelt sööma pidanud artistid said hommikukohvi ja –teed juua harjumispäraselt päris kruusist. Lisaks said Eestimaa artistid end turgutada ka hotellis asuvas basseinis, mida külastanud orkestri ja kooriliikmed said ühise pilkenime – segaklooriliikmed.

Kõrvallinnakses Troys olnud esimene kontserdipaik üllatas meid heas mõttes oma ehedusega. 1870. aastal avatud Troy Savings Bank Music Hallis oli püütud säilitada kõik nii nagu avamise aastal. Muidugi kaasaegsele artistile oli veidi harjumatu selle lava suurus, kuid heade kolleegidena mahtusime kenasti ühiselt musitseerima. Akustika oli hea ning esimese tuuri kontserdiga sai igati rahule jääda.

Järgmine kontserdipaik asus New York Citys. Esmased ameerika turistid olid küll veidi pettunud selle üürikese ajaga, mis meile anti sellises uhkes linnas olemiseks, kuid tänu hotelli ja kontserdipaiga heale asukohale, said kõige tähtsamad paigad siiski ära vaadatud. Peale Troy armsat kontserdimaja tundus NYC St. Ignatius Loyola Church eriti võimsa ja uhkena. Kontsert õnnestus kirikule vääriliselt ja unesegased artistid said vihmasest Manhattanist veel viimast võtta.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja seekord viisid bussid meid lennujaama, et lennata kuus tundi ja maanduda USA teisel rannikul, San Franciscos, hinges peitumas lootus kohata päikest ja veidi sooja. Kohale jõudes ootas meid ees aga maastikupõlengutest tingitud suits, mille taha oli peitunud kauaoodatud päike ja ühes temaga mõnus soojus. Olenemata halvast nähtavusest õnnestus siiski vaadata kunagi maailma imeks tunnistatud kuulsat Golden Gate silda ja kurikuulsat vanglasaart Alcatraz. Olgugi, et vanglad tunduvad paljudele (alguses ka mulle) veidi hirmuäratavad paigad, tekitas sellega tutvumine kuidagi vastupidise emotsiooni. Lahkusime saarelt elevil ja rõõmsatena.

Golden Gate bridge, San Fransisco, CA

Veidi puhatud, mägised tänavad nii jalgsi, bussi, auto kui ka cable cariga võetud, suundusime järgmisel päeval San Franciscole lähedal asuvasse kontserdipaika Stanfordis – Bing Concert Hall’i. Kolmas kontsert, väsimus ja kooris aina enam eelnevatest külmadest ilmadest räsida saanud artistid panid meid kõiki veidi murelikumalt eesseisvasse kontserti suhtuma. Sellest hoolimata õnnestus kontsert igati! Seda ma nimetan professionaalsuseks! Hästi ajastatud ning õiged panused nii artistide kui ka maestro Tõnu Kaljuste poolt.

Omamoodi tähtsal kohal on siiski ka korraldajapoolne hoolimine snäki ja mitte niisama, vaid salatite ja muu tervisliku toidu näol enne igat kontserti selles saia ja suhkruvabariigis.

Hommikul pakime taas kohvrid ja ees ootab pea 6 tunnine bussireis ookeaniäärsesse Santa Barbarasse. Kui bussisõidu esimene pool möödus tavapärases vaikuses ja kergete norsatustega, siis peale esimest pausi, saades tunda nii kaua oodatud päikest ja sooja, olid põhjamaised artistid justkui ära vahetatud – inimesed muutusid ülevoolavalt rõõmsateks, suheldi omavahel ja tekkis väikene eufooria. Kuulati kunagise telesarja Santa Barbara tunnusmeloodiat ja meenutati, mis selles sarjas toimus, olgugi, et nii mõnelgi meist oli hinges kahtlus, kas see Santa Barbara, kuhu me suundume, on ikka seesama Santa Barbara, kus kuulsa teleseriaali tegevus toimus… Lõpuks pole tähtis. (Sama koht ikka. -toim) Mõnus oli igal juhul!

Muidugi hotelli jõudes eufooria aina suurenes! Filmides nähtud sarnane hotell omas sisehoovis helesinise veega basseini, kuhu hotellitoad kätte saanud artistid kohe esimese asjana sisse prantsatasid. Rõõmu ja kilkeid soojast ning vabas õhus ujumisest jätkus päikeseloojanguni. Hommikul ajas sarnane sulpsatus ikka veel uimased artistid jalule. Esimesed unetud juba ujusid 🙂 Julgemad proovisid ka mõne kilomeetri kaugusel oleva ookeani ära. Päike ja ookean mõjusid hästi kõigile! Kooriartistid paranesid kui nõiaväel, mida oli koheselt tunda UC Santa Barbara Campbell Hallis toimunud kontserdil, kuigi multifunktsionaalne saal meie püüdlusi just liiga agaralt ei toetanud.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja asusime teele LA-sse, meie Ameerika mandri viimasesse peatumiskohta. Teel nägime maastikupõlengu jälgi. Küll oli hirmus vaadata!

Ka selles linnas oli meile üldise eluga tutvumiseks antud vaid väike viiv, mis aga ei takistanud agaraid artiste ärkama enne päikest ning UBERiga vurama mäe otsa, kus sai oma silmaga näha nii kuulsat silti “Hollywood” päikesetõusul.

Vioolad Hollywoodis

Kontsert seevastu õnnestus nii suurepäraselt, et esinedes oleks tahtnud üle õla vaadata suu ammuli, nägu rõõmu ja naudingut täis unustades oma funktsiooni laval. Bravo EFK!!!

Kontserdid antud, kohvrid taas pakitud, sõidutasid bussid meid sedapuhku lennuväljale. Asusime kodu poole teele.

Imelik oli see USA reis ses mõttes, et iga paik sattus peale meie lahkumist eriolukorda: NYC mattus lumetormi, San Francisco õhk muutus maastikupõlengust tingitud suitsust nii halvaks, et igasugused turistide ekskursioonid jäeti ära, koolid suleti ja ühistransport muudeti tasuta, et inimesed ei peaks õues viibima. Santa Barbarast ja LA-st lahkudes tuli aga suits sinnagi tagasi.

Kodus saime olla kaks päeva. See andis aega lastele otsa vaadata, pesu puhtaks pesta ja abikaasat kallistada. Tublimad kohtusid ka oma õpilastega, et neile jagada õpetussõnu veidi pikaks jäänud pausi järel ja mõne reisipäeva eel.

Nii pakkisime taas kohvrid ja asusime teele Ungarisse, Budapesti. Kui kodus olles tundus, et ajavahe ei annagi niipalju tunda kui esialgu kartsime, siis Budapesti kohale jõudes oli tunne hoopis teine. Olime justkui “puuga pähe saanud”. Kui paari päeva jooksul kodus olles mõtlesime, et kindlasti tuleb külastada Budapesti kuulsaid kuumaveeallikaid, siis kohale jõudes, oodates mõned tunnid veel valmivaid hotellitube ja võideldes unega, jäid need sellel päeval vaid unistuseks. Hommikul, enne proovi ja kontserti, mõned julgemad siiski käisid sooja nautimas läbi kuumaveeallika. Alalhoidlikumad tutvusid jalutades ajaloolise linnaga ning nautisid juba suurt Budapesti Jõulumelu. Artistid olid taas uimased, kuid professionaalidena korjati end õigeks hetkeks kokku ja anti kahe lisapalaga igati meeleolukas kontsert auväärses eriti sooja akustikaga Liszti Akadeemia konsterdisaalis.

Jõulune Budapest

USA kombel artiste just ei koheldud: snäkid enne ja peale kontserti. Või vähemalt nii me arvasime… Huvitaval moel ei jõudnud pealekontserdine vastuvõtt meieni, kuigi olime kutsutud. Nagu keegi hiljem kommenteeris: Soome-Ugri kombekohane puudulik kommunikatsioon. 🙂

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime Varssavisse. Siinne ilm oli taas põhjamaalasele harjumuspäraselt hall ja niiske. Varssavis hakkas tulema tagasi tunne, et aeg ja keha on sünkrooni jõudnud. Lõpuks ometi! Sest ees ootas eriti tähtis kontsert Paavst Johannes Paulus II kunstikollektsiooni muuseumi Rotunda saalis koos televisiooni, Arvo Pärdi ja temale antava Poola riigi autasu “Gloria Artisega”.

Arvo Pärt ja TKO Varssavis

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime juba talvisemasse koju meeltel mõlkumas veel magus tunne möödunud meeleolukast tuurist. TKO ja EFKi ühine EV100 programm sai selleks korraks läbi. Südamesse jäi lootusrikas tunne, et ühiseid tuure tuleb uusi ja veel ägedamaid: Show must go on…

Kui eelnevat lugedes võib tunduda, et artisti elu on üks lust ja lillepidu, siis võin lohutada, et päris nii see ei ole. Pigema hakkasin mõtlema, kuidas inimesed (eriti paljureisivad artistid) seda suudavad. Peret ei näe, kuigi tänu tehnoloogiale on võimalikud videokõned. Keha ei saa aru, kas ta peab olema üleval või magama, harjutada ehk tavapärases rütmis pilli seltsis olla ei saa, mis tingib ebamugavuse kontserdilaval ja see omakorda meeletu energiavajaduse kontserte andes. Peab lihtsalt raudne olema.

Nüüd kodus olles ja väljateenitud vabu päevi nautides, olen tänulik, et mul on töö, mida armastan ja veel toredamad kolleegid nii kooris kui orkestris, kelleta poleks need reisid pooltki nii toredad, kui nad praegu on!

Karin (vioola)
28. november 2018

Budapest, Ungari ehk vana arm ei roosteta

Budapest ja Széchenyi sild

Kirjutan neid ridu tegelikult Varssavis enne liigendatud tuuri viimast kontserti, mistap olen jätnud andunud kriitikutele võimaluse märkida sapiselt, et olen tuurigraafikust maas. Olen sellest teadlik. Eks ma võin ju vastukaaluks ka end kokku võtta ja pingutatud rühkimise tagajärjel ehk ettegi minna… On see siis hea või? 🙂

Kirjutades Budapestist ei suuda ma varjata tõika, et tegemist on mu ühe isikliku lemmiklinnaga maailmas. Esimesed jäljed siinsest asulast ulatuvad neandertaallaste juurde kuni 50 000 aasta tagusesse aega. Läbi kivi-, pronksi- ja rauaaja on käinud Doonau jõe kallastel vilgas sagimine. Erinevat päritolu hõimud rajasid endale elupaigad siia, jättes jõele piirirolli. Keltide asula võtsid roomlased üle esimese sajandi algul ning nemad ristisid oma impeeriumi põhjapoolseima kantsi Aquincumiks. 9. sajandi lõpul saabusid esimesed ungarlased. 11. sajandiks oli moodustunud jõe läänekaldale Buda ja Óbuda (tõlkes ‘vana Buda’) kindlused. Samal ajal vaatasid nad tõtt jõe idaküljel endiste slaavi ja germaani hõimude Pestiga. Järgnevatel sajanditel käisid sõdadega üle maa nii mongolid kui türklased. Buda vabastamiseni võõrikke alt jõuti alles 1686. Linnad ühendati ühise nime alla 1873, mil sellest sai Austria-Ungari impeeriumi kaaspealinn Viini kõrval. Ei tihkaks jätta mainimata seika, et Doonau jõgi ühendab omavahel lisaks eelpool mainitud pealinnadele veel Bratislavat ja Belgradi.

Metro M1, senini käigus

Endist ja praegust hiilgust jätkub avastamiseks kõigile. Euroopa esimene metroo (maailmas vanuselt teine) Andrassy tänava all, kus endiselt sõidab vanakooli rongike. Maapõuest tungivad välja ligemale 80 geisrit, milledele on rajatud mitmedki nimekad termid (Gellért, Rudas, Szechényi (viimane tundus lahedaim)). Muuseumid ja muu. Kõik see kahvatub aga Pál tänava poiste kõrval, autoriks Ferenc Molnár. Minu lapsepõlve lemmikraamat. Olen kord sattunud käima Budapestis koos VAT-teatri ja ansambli Kriminaalne Elevant ridades esitamas Pál tänava kangelasi. Erakordne privileeg käia mööda lapsepõlve kangelaste radu, reaalsed sündmuspaigad on ilusti tähistatud ning vast ei riku kellegi jaoks raamatu lõppu kui kinnitan, et tühja krundi asemel kõrgub täna maja.

Pál tn poikad

Kontserdi andsime tegelikult ju ka. Liszti nimelises saalis. Teist säärase sooja kõlaga saali annab meie mandril leida. Kontsert õnnestus suurejooneliselt, misjärel ungarlased esitasid meile oma kuulsa kiireneva tempoga sünkroniseeritud ovatsiooni, ilmselt antakse kaasa koos emapiimaga. Saime pärast kahte lisapala alles lavalt ära. Artistid olid õnnelikud!

aga nüüd põikan Varssavis korraks lavalt läbi
henry
25. november 2018

Santa Barbara, CA ehk rohkemgi kui seebiooper..

Kirjutan küll tagasivaatavalt eelnevat tuuri kaedes, kuid kuna anonüümsed tenorid (nimed autorile teada) on kurtnud, siis pole suurt parata ka. On selliseid kaasteelisi meie hulgas, kes kunagi ei viitsi paigakeste kohta miskit uurida ning eelistavad lugeda tühitähiteadmisi (tuntud ka kui trivia) siitsamast blogist. Triin jättis enda postituses kenasti ruumi linnakese ajaloole ning vähemalt mulle on alati tundunud, et kohalikke inimesi/tavasid/kultuuri on kergem mõista, kui tead pisutki nende päritolust. Seega kannatagem ära või jätkem vahele. 🙂

vaade Santa Barbara kindlusest

Santa Barbara asukohal asetsenud asulast on leitud inimtegevuse jälgi 13 000 aasta tagusest ajast. Esimese eurooplasena jõudis siia Hispaania lipu all seilanud portugaallane João Cabrilho aastal 1542. 1822. aastal võitsid mehhiklased iseseisvussõja Hispaania krooni vastu. California ei jäänud Mehhiko osaks just kauaks. Juba 1846.a võitsid ameeriklased eelnevalt põgusalt mainitud omavahelises sõjas 8 osariigi jagu maad juurde ja said enestele ookeanivaatega akna rannikule. Linna areng sai tõsise hoo sisse koos California kullapalaviku ja ülemöödunud sajandivahetuse naftaleiuga kohalikus lahes. Puurtorne on külluslikult ning kohalikud pole üllatuslikult teab mis õnnelikud nende üle kunagi olnud.

Santa Barbara oli koduks suurimale tummfilmi stuudiole AFMC (American Film Manufacturing Company) kuni aastani 1922. Samuti peab Longhead Aircraft Company, tänase nimega Lockheed, linnakest oma sünnikohaks. Viimase puhul on tegemist ühe suurima sõjarelvade tootjaga maailmas.

1942. aastal ründasid Jaapani allveelaevad lahes nafta puurtorne. Kaldal puhkes paanika ning inimesed pagesid sisemaale, jättes maha oma kodud ning kukutades kinnisvara hinnad rekordmadalale tasemele. Tegemist oli esimese võõrvägede rünnakuga USA maismaa osale alates 1812. aastast.

Linnanimeline kuulus seebiooper ekraniseerus vahemikus 1984-93 ning oli suur hitt koduvabariigis. Tänase lugejaküsimuse võidab inimene, kes mäletab – kes siis lõppeks tappis Channing Capwell Jr-i? Auhinnaks võib midagi omal vabal valikul telekast vaadata.

läänerindelt kosmeetiliste muutustega
henry
24. november 2018

PS Siit link videole, mille peamiseks autoriks Miina Pärn, täiendused kohalikest vaadetest. Video on lühike ja lööv, 0.36 – https://youtu.be/Vqu-_mBHsN4

Los Angeles, CA ehk lõpp-peatus

Heleni tabatud päikesetõus, Hollywood Hill

Pärast meid tuleb või veeuputus või midagi kindlasti. New York mattus lumme päev pärast äralendu. San Franciscos läks õhk nii halvaks, et suleti mitte ainult Alcatrazi reisid, vaid ka kuulsad kaabeltrammid on peatatud. Aeg Santa Barbara palmide all sai ümber liigagi kiiresti. Jõudsime napilt kuulda kedagi hüüdmas “Väga tubli!”, kui juba purjetas meie rändtsirkus läbi põlenud maa Los Angelesi. Teele jäänud Thousand Oaksi nimeline linnake näis kui oaas keset tuhakõrbe. Järgmisest nädalast pidid lõppeks kohale jõudma vihmapilved. Mäenõlvu katnud vähene vegetatsioon hoidis kinni pinnast kuniks seda seal oli, järgnevad mudalaviinid on paratamatud.

Põletatud maa, trööstitu kaemus

Royce Hall UCLA kompleksis on koorile juba tuttav paik, olen kirjutanud sellest varemases blogisisendis – https://filakammerkoor.wordpress.com/2017/02/19/paev-bussis-ja-xii-kontsert-ehk-mojave-vs-royce-hall/

Selline me põgus pilge Inglite linnale oligi. Midagi peale hotelli, kontsertmaja ja lennujaama ei näinud. Alati ei pea ka. Postkaardid ostsin lennujaamast, posti annan üle isiklikult kirjakasti vahetu puudumise tõttu. Tuuri lõpp on samaaegselt kurb ja rõõmus sündmus. Heas seltskonnas möödub aeg nobedalt ning põhitegevusele keskendumine on mänguliselt kerge. On paras katsumus tuuritada 10 päeva ratastel ja lennates ning samal ajal säilitada värskust lõpuni. Eilne kontsert oli igatine õnnestumine, proff värk. Pärastkontserdine grupipilt arvukate “kohalike talupoegadega” tõestas taaskord eestlaste arvukust kõigis sadamalinnades. Neid ridu kirjutades istun lennukis, möödanikus 11h lendu, ees terendamas 2h veel. Koju jõudes on preemiaks 2 päeva kodumajutust ning juba jätkub tuur sama seltskonnaga Budapestis ja Varssavis.

Royce Hall, EFK ja TKO. Foto: Kadri Hinrikus

olge hoitud ja pidage vastu
henry
18. november 2018